Kollase särgi – Tour de France’i legendaarse liidrisärgi – algupära üle on palju vaieldud. 1913. aasta Touril osalenud Phillipe Thys rääkis aastaid hiljem ajakirjale Champions et Vedettes, et Touri mõtte isa Henri Desgrange oli tal palunud kanda kollast särki, olemaks kergemini äratuntav. Esialgu Thys keeldus, kuid kui tema tiim ja sponsorid asjast aimu said, oli nõus.
Ametliku ajaloo kohaselt anti esimene kollane särk 19. juulil 1919 Grenoble’is Eugene Christophe’ile. Seda kuupäeva tähistati ka sada aastat hiljem, mil linnas avati sündmusele pühendatud mälestustahvel. 104 aasta jooksul on kollast särki kandnud tohutu arv rattureid. Ootuspärasel moel hoiab rekordit Eddy Merckx, kes on kollases särgis sõitnud 96 päeva. Praegustest ratturitest on tabelis kõrgeimal kohal Chris Froome 59 päevaga. Kuid kollase särgi imelist mainet on tundnud kõik kandjad, olgu siis ühe või 96 päeva jooksul.
Täna vaatamegi neid ühepäevaliblikaid. Paneme ritta mõned silmapaistvad ratturid, kelle seljas on ihaldatud maillot jaune olnud kõigest ühe päeva.
Mark Cavendish
Mark Cavendish on 33 etapivõiduga Touri üks kõigi aegade edukam rattur ning sobib ideaalselt seda ülevaadet avama. On selge, et Manxi raketi – nagu teda hüütakse – võimalused kollast särki selga tõmmata on piiratud, kuna tema suutlikkus mäkkeronimisel ja temposõidus jätab soovida. Kuid võitude arvu silmas pidades võiks eeldada, et ta on aastate jooksul märksa sagedamini särgi endale selga saanud.
Cavendishi parimad võimalused on olnud esimestel võistluspäevadel, kui distantsid kulgevad enamasti lauskmaal ja võitja selgitavad sprinterid. Cavendish debüteeris Touril aastal 2007, kuid esimene võimalus kollase särgi teenimiseks saabus aastal 2013 Porto Vecchio lauskmaafinišiga. Kuid kukkumine nurjas tema šansid ja kollane särk läks Marcel Kittelile.
Kittel võitis avaetapi ka aasta hiljem Yorkshire’is, kui Cavendish taas finišispurdil kukkus. Tendents oli selge ja näis, et Cavendish ei jõua iial ihaldatud särgini. Kuid aastal 2016 tema unistus lõpuks täitus. Utah Beachi grupifinišis edestas Cavendish kõiki rivaale, võitis Touri avaetapi ja sai järgmisel päeval rajale minna kollases särgis.
Hiljem on ta võitnud veel palju etappe, kuid see on jäänud tema ainsaks kollaseks särgiks, mille üle rattur ise suurt uhkust tunneb. Hiljem rääkis ta veebiportaalile Cyclingnews järgmist: „Oli üsna emotsionaalne hetk. See oli ainus särk rattasõidus, mida mul veel polnud. Mul on kõigi kolme punktiarvestuse särgid, maailmameistri oma ning liidrisärgid Girolt ja Vueltalt ning nüüd siis see kah. Tahtsin lihtsalt etappi võita, selle särgi kandmine on suur au. Olen kogu oma karjääri selle võistluse nimel üles ehitanud.“
Sean Kelly
Sarnaselt Cavendishile pole Touri etapivõidud ka Sean Kellyle võõrad. Oma karjääri jooksul on ta ohtralt liidrisärke kandnud. Hüüdnime Mr Paris-Nice kandev Kelly on selle võistluse võitnud rekordilised seitse korda ning tema hämmastavat saavutust võimendab veelgi fakt, et ta saavutas kõik need võidud järjest. Lisaks on ta võitnud ka suurtuuri – 1988. aasta Vuelta a España.
Kõike seda arvestades tundub uskumatu, et Kelly on Touril vaid ühe päeva kollases särgis sõitnud. See juhtus aastal 1983. Esimesed kaheksa päeva püsis Kelly üldarvestuses kõrgetel kohtadel ja Paus lõppenud üheksandal etapil finišeeris kolmandana. Päeva oli ta alustanud 25 sekundit liider Kim Andersonist maas, ent õhtuks saavutas täpselt ühesekundilise edu ja tõusis võistluse liidriks. Kuid nagu siinse loo pealkirigi ütleb, suutis Kelly liidrisärki hoida vaid 24 tundi. Järgmisel etapil kaotas ta Pascal Simonile ligi üheksa minutit, kui Touri karavan läbis Püreneede „surmaringi“ (Aubisque, Tourmalet, Aspin, Peyresaude). Laurent Fignon tuli lõpuks 1983. aasta Touri võitjaks, kuid ka Kelly ei jäänud tühjade kätega, võites rohelise särgi arvestuses. Hiljem kordas ta seda veel kolmel puhul.
Jean-Francois Bernard
Jean-Francois Bernardi lugu on siinsetest vast kõige südantlõhestavam. Aastal 1987 peeti teda Bernard Hinault’ mantlipärijaks pärast seda, kui viiekordne Touri võitja oli oma võistlejakarjääri lõpetanud.
Bernard esindas isegi sama tiimi – La Vie Claire – ning oli olnud üks keskseid kujusid, kes aitas nii Hinault’l kui ka Greg LeMondil püsida esikohakonkurentsis 1986. aasta Touril. Tookord pälvis meedia tähelepanu tiimisisene konkurents, Bernard ise astus esile aasta hiljem, kui võitis Touri 18. etapi. Tegu oli temposõiduga Mont Ventoux’ tippu ning esikohaga mäkketõusul näitas Bernard oma tõelist potentsiaali. Tema lähim rivaal Luis Herrera kaotas etapil koguni minuti ja 39 sekundiga, kuna üldarvestuse lähim jälitaja Stephen Roche jäi maha juba kaks ja pool minutit.
Niisuguse üleoleku juures oli vaja midagi dramaatilist, et viimase paari etapiga edu kaotada ja just see Bernardiga juhtuski. Alustuseks pidi Bernard 19. etapil pärast rehvipurunemist tükk aega peagruppi taga ajama. Kui aga grupp seejärel jõudis toitlustuspunkti, lasi Stephen Roche käiku oma salaplaani. Iirlane oli kaasa võtnud rohkem toidumoona ja kui ülejäänud peagrupp toitlustuspunkti läbis, sööstiski Roche ette. Kuna Bernard loksus pika jälitamise järel grupi sabas, saigi sellest spurdist kaameli selgroo murdnud õlekõrs. Bernard kaotas etapil üle nelja minuti ning ühes sellega ka kollase särgi.
Bernard võitis 1987. aasta Touril veel ühe etapi – teise temposõidu –, kuid sellest piisas ainult üldarvestuse esikolmikusse pääsemiseks, samuti võitis ta kombineeritud arvestuse. Hilisematel aegadel ei suutnud Bernard enam ligilähedast vormi näidata ega jõudnud suurtuuridel kordagi esikümnesse. 1996. aastal tegevspordist loobumisel oli tal ette näidata 52 võitu, kuid ainult üks päev Touri kollases särgis. Richard Moore pühendas oma raamatus „Etape“ sellele dramaatilisele etapile terve haarava peatüki, mis on igati lugemist väärt.
Tom Simpson
Tom Simpson oli omal ajal rajaleidja – üks esimesi edukaid Briti rattureid Touril, kes innustas paljusid teisi sama üritama. Simpsoni side Touriga on aga traagiline tema ootamatu surma tõttu 1967. aasta võistluse ajal. Südameatakk tabas teda otse Mont Ventoux’ nõlval.
Simpsoni tähetund oli aga viis aastat varem. 1962. aastal läks ta tuurile oma tiimi Gitane-Leroux-Dunlop-R. Feminiani esinumbrina. Esimese võistlusnädala jooksul püsis Simpson kindlalt üldarvestuse esikümnes, kollane särk käeulatuses. 11. etapiks oli ta tõusnud kolmandaks ja kui võistluskaravan jõudis „surmaringile“, haistis oma šanssi.
Hirmuärataval tõusul Tourmalet’ mäekurule rebis Simpson koos väikese grupi ratturitega oma põhirivaalidest lahti ja lõpetas etapi 18. kohaga. Kuid ta oli juhtgrupist üldarvestuses kõige kõrgemal kohal ja võttis kollase särgi Andre Darrigade’ilt ära. Seejuures tegi Simpson ka ajalugu, olles esimene Touril kollast särki kandnud Briti rattur. Järgmisel päeval peetud temposõiduga ta küll liidrisärgi kaotas, kuid see saavutus sillutas paljude tulevaste Briti ratturite – Philippe York, David Millar, Bradley Wiggins ja Chris Froome, kui nimetada ainult mõningaid – eduteed.
Luc Leblanc
Prantsuse publik satub alati vaimustusse kodumaistest sangaritest, kes suudavad mägedes hiilata. Käesoleval aastatuhandel on seda rolli täitnud Thomas Voeckler, kes vastu igasuguseid ootusi astus 2011. aastal suurtele staaridele julgelt vastu ja veetis kümme päeva kollases särgis. 1990. aastatel paistis samaga silma Luc Leblanc, kes oli võimeline imelisteks sooritusteks, mis jumaldava publiku keeletuks võtsid.
Leblanc võitis ka tiitleid, 1994. aastal tuli ta Itaalias maailmameistriks. Kuid Touril saabus tema suurhetk juba kolm aastat varem. 12. etapil Püreneedes õnnestus Leblancil peagrupi eest minema sõita, temaga koos olid jooksikute hulgas aga samasugused autsaiderid või teisejärgulised ratturid nagu Charly Mottet ja Pascal Richard. Peagrupis ei õnnestunud 1989. ja 1990. aasta tuurivõitjal LeMondil favoriidina jooksikute kinnipüüdmist organiseerida ning need jäidki lõpuni ette. Mottet võitis Jacas 192-kilomeetrise etapi, kuid Leblanc kerkis rohkem kui kaheminutilise eduga liidriks ja sai õiguse kollast särki kanda.
Prantslaste viimasest võidust Touril oli selleks hetkeks möödunud juba kuus aastat ning nüüd rippus õhus hiilgav võimalus selle ebaeduseeria lõpetamiseks. Ent 13. etapil venisid ajavahed jälle üüratuks ning Leblanc kaotas üle 12 minuti etapi võitnud ja tänu sellele liidriks tõusnud Claudio Chiappuccile. Kui ratturite karavan Pariisi jõudis, oli Leblanc langenud viiendaks ning prantslasest üldvõitjat oodatakse tänini. Leblanc tunnistas hiljem et kasutas aasta tähtsaimaks võistluseks valmistumisel EPO-t, kuid toda üht päeva kollases särgis mäletatakse veel kaua.
Adrie van der Poel
See perekonnanimi võib paljudele teist tuttav ette tulla, aga vast mitte koos eesnimega Adrie. Üle-eelmise aasta tuuril võitis Mathieu van der Poel – Adrie poeg – Bretagne’is toimunud teise etapi ja sai selga kollase särgi.
Kuid 39 aastat tagasi kandis kollast särki ka Adrie, ehkki vaid ühe päeva. Nii isa kui ka poeg olid mõlemad ratturitena universaalid, Adrie võitis muuhulgas isegi jalgrattakrossi MM-tiitli. Ning aastal 1984 kandis ta Touril esimest ja ainsat korda kollast särki. Neljandat etappi alustas van der Poel ühesekundilise kaotusega liider Jacques Hanegraafile. Hommikul oli toimunud meeskondlik temposõit ning pärastlõunal seisis ratturitel ees 83-kilomeetrine etapp Põhja-Prantsusmaal asuvasse Bethune’i. Belglane Ferdi Van Den Haute rebis kõigil teistel eest ära ja naljakal kombel asus oma võitu tähistama juba viis kilomeetrit enne finišijoont, kuid sellele vaatamata siiski võitis etapi. Van der Poel lõpetas kolmandana ja võttis Hanegraafilt ära kollase särgi, asudes tuuri juhtima kaheksasekundilise eduga Kim Andersoni ees.
Viiendal etapil aga pääsesid jooksikud taas ette ja edestasid peagruppi lõpuks üüratu 17 minutiga. Loomulikult kaotas van der Poel liidrikoha, kuid mees ise selle pärast ei kurvastanud ja nautis kollases särgis veedetud päeva täiega.
Saatuse irooniana abiellus ta hiljem Corrinne’iga, Touri „igavese teise“ Raymond Poulidori tütrega. Poulidor jõudis Touri üldvõidule lähemale kui kumbki van der Poelidest ja lõpetas mitmel korral esikolmikus, kuid huvitaval kombel ei õnnestunud tal neist kolmest ainsana kordagi liidrisärki kanda. Kui Mathieu 2021. aastal etapivõitjana finišijoone ületas, olid tal pisarad silmis ning ta pühendas oma saavutuse nüüdseks juba siitilmast lahkunud vanaisale: „See oli sulle, Poupou!“
Sean Yates
Jonnist ja otsustavusest rääkides on vähe neid, kes suudaks vastu astuda Sean Yatesile. Inglane oli 1990. aastate Touridel silmatorkav kuju ning üks neist, kes aitas noortel Briti ratturitel esile tõusta. Yates polnud suurem asi mägironija, kuid tegi „koduabilise“ rollis kõvasti tööd teiste heaks. Siiski tuli 14-aastase karjääri jooksul ette ka säravamaid hetki. 1992. aastal tuli ta Suurbritannia meistriks ning 1989. aastal võitis Belgia tuuri. Kuid karjääri lõpp lähenes vääramatult ja Yates polnud suurtuuridel kordagi liidrisärki selga saanud.
Aasta 1994 aga oli teistsugune. La Manche’i tunneli avamise tähistamiseks toimusid etapid ka Britannias finišitega Brightonis ja Portsmouthis, kuid kui tuurikaravan mandrile tagasi jõudis, pääses Yates kuuendal etapil koos teiste jooksikutega peagrupi eest minema. Hommikul Cherbourg’is etapi stardis kaotas ta liider Flavio Vanzellale 38 sekundiga. Etapi pikkus oli tol päeval koguni 270,5 kilomeetrit ning võitjaks tuli Gianluca Bortolami. Yates finišeeris kaks sekundit hiljem ja asus ühesekundilise eduga tuuri liidriks. Kollasest särgist jäi ta ilma juba päev hiljem, kuid see päev oli igati kohane kingitus ratturile, kes oli nii palju teiste heaks töötanud.
Yates jätkas rattakarjääri spordidirektorina ning Team Sky tüüri juures olles viis Bradley Wigginsi 2012. aastal üldvõiduni. Wiggins, kes on ise hulga päevi kollases särgis sõitnud ja omab suurt jalgrattateemaliste esemete kollektsiooni, rääkis hiljem ajakirjale Cyclist: „Kui mind sunnitaks oma kollektsioonist loobuma, siis Yatesi kollase särgi jätaks ma alles. Olin 14-aastane, kui Yates kollast särki kanda sai. Samal aastal läbi Tour ka Yatesi kodulinna Ashdown Forestit ning peagrupp lasi Yatesi ette, et ta saaks peatuda ja oma pereliikmeid emmata. Ma nägin telekast seda kõrvarõngaga meest, kes oli tuntud oma visaduse poolest Ja ma armastasin iga viimast kui rakku temast.“
Yatesi kõva mehe iseloom aga ei muutunud kunagi. Wiggins pidi 2012. aasta Touri võitmise järel maksma hingehinda, et saada endale Yatesi esimene ja ainuke kollane särk. Inspiratsioon, mida Wiggins ammutas Yatesi ühest liidrina veedetud päevast, näitab aga ilmekalt, kui oluline ja püha kollane särk on. Kas sa kannad seda ühe päeva või 96, sinu saavutusega kaasnev lugu käib sinuga alati kaasas. Ka kõik tänavused liidrisärgi kandjad astuvad eksklusiivsesse klubisse, mis koosneb ainult kangelastest – isegi kui nad olid seda vaid ühe päeva.
