Pärisime endiselt profiratturit, treenerilt, spordidirektorilt ja praeguselt rattasõidukommentaatorilt Matthew Stephensilt, kuidas on arenenud Tour de France’iks treenimine. Rääkisime viimase 20 aasta jooksul aset leidnud põhilistest muutustest, sealhulgas võistlustaktikast, treeninglaagritest, Zwiftist, andmeanalüüsist ja kõrgmäestikutreeningust. Siit tuleb intervjuu.
Tour de France’i sarnasteks võistlusteks on ratturid alati rängalt treeninud. Kuidas sulle tundub, kas kahe viimase aastakümne jooksul on treeningu mahud tõusnud või langenud? Kas sportlased treenivad rohkem või targemalt?
Kui iseenda pealt vaadata, siis aastail 2000 kuni 2010 kahanes mu treeningtundide arv umbes kolmandiku võrra, kuid intensiivsus tõusis tohutult, et keskenduda konkreetsetele pingutustele ja sessioonidele. Nii et minul oli treening raskem ja nutikam. Praegune trend või rõhuasetus profiratturitel on treenida nutikamalt, ent mitte ilmtingimata tugevamalt. Kuid seegi erineb ratturite kaupa.
Kas on mingi treeningumeetod, mida kõik 20 aastat tagasi kasutasid, kuid mis praeguseks on täiesti moest läinud?
Üks konkreetne meetod, mida mina kindlasti kasutasin ja paljud teised profid samuti, oli aeglane pikamaatreening – Long Slow Distance ehk LSD. See tähendas pikka madala intensiivsusega ühtlases tempos sõitu aeroobse võimekuse tõstmiseks. See oli väga traditsiooniline meetod, mis praeguse arusaama kohaselt ei paku erilisi hüvesid. Fookus on läinud spetsiifilisematele ja sihipärasematele treeningumeetoditele, mis maksimeerivad sooritusvõime tõusu lühema ajaga. Lühidalt öeldes olid sa sooritusvõimet väheseks tõstmiseks liiga kaua sadulas.
Treeningu periodiseerimine on 1960. aastatest olnud põhiline lähenemisviis. Kas selles on viimase kahe aastakümnega midagi muutunud?
Treeningu periodiseerimine on dramaatiliselt muutunud. Praegu näeme palju spetsiifilisemaid ja keerukamaid lähenemisviise, mis on kohandatud ratturi eesmärkide ja püüdlustega, kuid võtavad arvesse palju rohkem tegureid, arvestavad konkreetse ratturi muutuvaid vajadusi ja võimaldavad tihedamalt timmida treeningu tagajärjel toimunud füsioloogilise võimekuse muutusi. Samuti on saadaval palju rohkem andmeid ratturi füsioloogilise seisundi mõõtmiseks. Mõni aasta tagasi, kui ma olin tiimijuht ja tegutsesin pisut ka üldtreenerina, avastasin isegi, et igakülgsem lähenemine aitas ratturitel nende perioodidega paremini toime tulla. Kuulasin alati rattureid ja reageerisin sellele, kuidas nad end füsioloogiliselt tundsid, mitte ainult füüsilisele vormile. Seda tuntakse tänapäeval kui mittelineaarset periodiseerimist.
Virtuaalsed rattasõiduplatvormid nagu Zwift on viimastel aastatel tõusuteel olnud, kas need on ka proffide hooajavälist ettevalmistust mõjutanud?
Olen sel teemal rääkinud paljude proffidega ja kasutan ka ise pidevalt Zwifti. Virtuaalplatvormid pakuvad võimalust rattasõiduks täpselt etteantud omadustega keskkonnas ja võimaldavad äärmiselt spetsiifilisi treeninguid. Platvormil saab läbi viia täiesti ehtsaid treeninguid täpses vastavuses iga ratturi eesmärkidega ja ilma „kõrvalmõjudeta“. Samuti pakuvad need platvormid turvalist alternatiivi ratturitele, kes ei soovi karmil talveajal teha trenni potentsiaalselt ohtlikel maanteedel. Ning nende platvormide suhtlusfunktsioonid võimaldavad trennitunde nauditavamalt veeta! Lühidalt öeldes võivad virtuaalplatvormid asendada paljusid õuetreeninguid, mida talvel läbi viia ei saa. Kogu treeningplaani need ehk ei muuda, kuid pakuvad selget alternatiivi väljas sõitmisele, samuti platvormi ülispetsiifilisteks ja tõhusateks treeninguteks.
Kuidas on sporditeaduse ja andmeanalüüsi areng mõjutanud ratturite ettevalmistust viimase 20 aasta jooksul?
Ratturitel ja treeneritel on varasemast palju parem ligipääs kõige keerukamatele treeninguvahenditele, andmeanalüüsile ja teadusuuringutele, kõik treeningu optimeerimise nimel. See on toonud kaasa tõenduspõhisema ja süstemaatilisema lähenemise treeningutele. Kui mina veel võistlesin, hakkas see alles pihta, kuid toona oli ilma treenerita raske infot leida. Praegu on saadaval nii palju avatud allikatest pärinevat infot, et ratturid on paremini informeeritud kui kunagi varem.
Kuidas on treeninglaagrid ja nende roll Tour de France’iks valmistumisel muutunud?
Treeninglaagrid on ikka tohutult olulised, kuid 20 aasta jooksul on hakatud rohkem rõhku panema teaduslikele meetoditele ja tehnikale. Touri ainulaadsetest nõudmistest tulenev spetsiifiline treening on muutunud rohkem andmepõhiseks, tiimid on sooritusvõime optimeerimiseks palganud sporditeadlasi, toitumisspetsialiste ja füsiolooge. Laagrites tehakse nüüd põhjalikke füsioloogiauuringuid, näiteks laktaadilävendi ja võimsuse analüüse, mis võimaldavad treeneritel koostada individuaalseid treeningplaane. Paljud laagrid hõlmavad ka põhjalikku tutvumist oluliste mägietappidega või näiteks etappidega, kus sõidetakse munakivisillutisel nagu 2022. aasta Touril.
Kõrguse ja kuumusega kohanemise treeningud olid 20 aastat tagasi samuti üsna uus nähtus. Kui tähtis on see osa treeningutest?
Lühike vastus? Ükski tiim ei jäta korraldamata kõrgmäestikulaagreid, sest see paneks nad tohutult ebasoodsasse seisu. Kõrgmäestikutreening on muutunud tuurieelse ettevalmistuse põhiosiseks. Tiimid korraldavad sageli kõrgmäestikulaagreid sellistes kohtades nagu Sierra Nevada või Teide mägi Tenerifel, et parandada sõitjate hapnikutarbimist ja vastupidavust. Mõned ratturid kasutavad koduseid „alpitelke“ või viibivad hotellides spetsiaalsetes „alpitubades“, mis aimavad järele kõrgmäestikus elamist. Spetsiaalselt kuumaga kohanemiseks mõeldud treeningud on vähem levinud, kuid vajadusel lülitatakse need siiski Touri-sarnaste võistluste eel treeningplaanidesse. Aastal 1999 tegin ma ise läbi kuumusega kohanemise kuuri enne kuumas ja niiskes Malaisias toimunud Langkawi tuuri. Minu meetod oli lihtne: treenisin oma koduses garaažis pukil suletud uste taga, kus pesukuivati samal ajal kuivatas märgi käterätikuid. See meenutas rattaga saunas sõitmist, aga toimis!
Kas tiimide dünaamika ja võistlustaktika on kahe aastakümnega muutunud? Kas see on kaasa toonud ka mingeid uudseid meeskonnatreeninguid?
Võidusõitude „uue stiiliga“ hakkama saamiseks oleme viimastel aastatel näinud mitmed uudseid arenguid treeninglaagrites. Need hõlmavad standardsete võistlusolukordade treeninguid nagu sprinterite lõpuspurtide lahtivedamine või pikkade tõusude läbimine kõrges tempos. Laagrid on ka väga oluline koht sõprussuhete loomiseks ning tiimitöö ja usalduse tugevdamiseks. Kõik ratturid, kes hooaja eel valitakse välja Touril osalema, veedavad need laagrid algusest lõpuni koos. Mitte ainult treeningutel, vaid ka omavahel suheldes ja üksteist tundma õppides. Kuna meeskonna suurus vähendati kaheksale liikmele, loovad niisugused laagrid aluse tiimi võimalikult heale ühtesulamisele. Seal saab samuti üksikasjalikult lahata võistluse potentsiaalseid stsenaariume ja üksikute sõitjate rolli nende juures. Tähelepanu pisiasjadele on tähtsam kui kunagi varem.
Mis on 20 aastaga muutunud vaimses ja psühholoogilises ettevalmistuses?
See valdkond on spordis drastiliselt muutunud ning nüüd valitseb seisukoht, et vaimne ja füüsiline treening käivad täielikult käsikäes. Team Sky oli üks esimesi, kus rohkem kui kümme aastat tagasi hakkas sellega tõsiselt tegelema psühholoogiaprofessor Steve Peters. Praegu on enesestmõistetav, et tiimid tunnistavad vajadust arendada vaimset paindlikkust, keskendumist ja strateegilist mõtlemist. Eesmärgistamine, visualiseerimine, positiivsed sisevestlused, lõõgastumisvõtted ja tähelepanu juhtimine on tänapäeval laialdaselt kasutusel, kuid 20 aastat tagasi tundusid need olevat midagi täiesti ebamaist. Ma tean paljusid sõitjaid, kes esialgu neist asjadest järsult keeldusid, kuid mõni aasta hiljem täielikult omaks võtsid.
Kuidas on jõu- ja taastusharjutuste tunnustamine ja ratturite treeningusse lülitamine muutnud nende treeningute ajagraafikut?
Räägime jälle natuke minust. Profina ma iganädalast jõu- ja taastusharjutuste treeningut ei teinud, kuigi tegelesin sellega hooajavälisel ajal. Praegu on selline treening enamikul ratturitel iganädalase harjutuskava normaalne osa, kuigi sõltub tihti nende isiklikest eelistustest. Olen osalenud jõu- ja taastusharjutuste rühmasessioonidel treeninglaagrites, kus sellele sageli rohkem tähelepanu pööratakse. Kuid profid peavad leidma tasakaalu oma rattatreeningu ning jõu- ja taastusharjutuste mahu vahel, et vältida vigastusi ja ülemäärast väsimust. Praegu ma teen iga päev jõu- ja taastusharjutusi, kuigi loobusin võistlusspordist 12 aastat tagasi, ja soovin, et oleksin juba aastaid tagasi sellega tegelenud.
