Kerimegi aega pisut tagasi. Tegelikult isegi palju, sest 1986 oli juba 38 aastat tagasi. See oli ikka väga-väga ammu! Selleks ajaks olin ma Tour de France’i olemasolust teadlik juba päris kaua. Mu vanemad käisid võistlust 1970ndatel aastatel, Eddy Merckxi ajastul mõnel korral vaatamas. Isal oli suur kogu rattasõiduajakirju Touril tehtud ägedate fotodega. Ma mäletan, kuidas ta mind väikese lapsena istuma panin ja näitas fotosid ratturite karavanist. Olin rabatud, kuidas ta oskas kõiki rattureid pildil näidata ja nimetada. Touri näidati ka telekas, aga ainult pool tundi päevas ning me ootasime seda alati põnevusega.
Tõeline huvi ja teadlikkus tekkisid minus aastal 1984, kuis Robert Millar võitis etapi ja mäekuninga tiitli ning üldvõidu võttis Laurent Fignon. Sel ajal sõitsin ma rattaga lihtsalt kooli ja jalgpallitrenni ega mõelnud üldse võistlemisest. Kuid igal suvel Prantsusmaalt, peaaegu nõiduslikult legendaarselt rattavõidusõidult laekuvad pildid kindlasti puudutasid mingeid keeli minu sees. Aga ma ei saanud sellest eriti aru, sest olin veel ametis lapseks olemisega.
Niisiis 1986. Selleks ajaks tegelesin ma jooksmisega ja üpris edukalt. Ka rattaga sõitsin palju: jooksutrenni ja tagasi, samuti kooli ja tagasi. Mul oli toona Peugeot’ ratas, sama mark nagu Robert Millaril ja Stephen Roche’il ning kooli kihutades kujutasin end ette nendena. Mõttes ma isegi kommenteerisin oma tegevust, täpselt nagu seda tegi kuulus telekommentaator Phil Liggett. See oli siiski kaua enne, kui ma otsustasin, et tahan võistelda. Aga tagasi vaadates on selge, et minu ülejäänud edu vundament oli selleks ajaks juba paika pandud.
Millalgi kevadel küsis isa, kas ma tahaks minna Alpidesse Tour de France’i vaatama. Plaan oli sõita läbi Prantsusmaa ja ööbida telgis. Tundus põnev seiklus ja ma nõustusin kõhklemata.
Kohalesõit ise vääriks eraldi artiklit, millest ma teid hetkel säästan. Kuna isa ei tahtnud maksta kiirteemakse, siksakitasime mööda väiksemaid maanteid Alpide poole, mida ma polnud elus kunagi varem näinud. See oli tõeline avastusretk ning üks kõige kallimaid ja nauditavamaid aegu mu elus.
Kavas oli ära vaadata viis Touri etappi – kaks Alpides ja veel kolm Saint-Etienne’i lähedal. Telkisime Gapi lähedal. Süüa tegime matkapliidil, juua ja end pesta saime jääkülma veega mägijões. See oli imeline.
Esimeste päevade järel, mil sõitsime üles Granoni mäekuru uskumatult järskudest nõlvadest (need olid Touri ajaloos alles teist korda kasutusel 2022. aastal), suundusime legendaarsesse Alpe d’Huezi. 1986. aasta 21. juuli varahommikul lahkusime oma laagripaigast ja asusime võtma kultusliku mainega tõusu, et tipu lähedal mõni hea vaatamiskoht leida. Mäletan, et pea kogu teekonnal ülesmäge ergutati mind tagant, ma polnud kunagi midagi sellist kogenud. Tervest maailmast kohale sõitnud fännide toores, ehe energia innustas mind ning andis tohutult jõudu. Pole vist tarvis lisadagi, et kogu selle adrenaliini lisaannusega jätsin peagi isa seljataha ja pidin mitu korda teda järele ootama. Ma arvan, et ta ei lasknud end sellest küll segada.
Lõõskavas suvepäikeses leidsime endale koha ligikaudu kaks kilomeetrit enne finišit, umbes 50 meetrit enne pikka tagasipööret paremale. Seadsime teiste fännide vahel end sisse ja jäime ootama.
Möödusid tunnid, nägime kuulsat reklaamikaravani ja lõpuks võistlust ennast. Politsei mootorrattad, arvukad esiautod, kopterid pea kohal põrisemas – vaatemäng oli nii nõiduslik, kummaline ja vapustav, et mul oli raske seda kõike hoomata. Ja siis tulid ratturid! Seisin kindlalt paigal, pigistades käes oma pisikest ühekordset kaamerat ja piiludes tee poole, mida fännid järk-järgult vabastasid, kuni ilmus nähtavale viimane esimootorratas. Selle taga silmasin kaht ratturit, ikka veel osaliselt tsikli varjus. Kui mootorratas minust vaid sentimeetrite kauguselt möödus, nägin neid selgelt: Greg LeMond kollases liidrisärgis ja tema kõrval Bernard Hinault kombineeritud arvestuse efektses mitmevärvilises särgis. See ajahetk jäädvustus mulle igaveseks mällu. Mäletan end vaatamas LeMondi lohkuvajunud, väsinud ja keskendunud silmadesse ning kuskilt jõudis minusse teadmine, et just „seda“ ma tahan teha. Sel sekundil otsustati ära suurem osa minu elukäigust.
Nende mõne lühikese hetke jooksul, mis rattaspordi kahel suurkujul kulus minust möödumiseks, jõudsin ma neist pilti teha ja hoian seda tänini kui aaret. Pean tänama oma isa, kes mind toona endaga kaasa võttis, kuigi vaevalt suutis ta ligilähedaseltki ette kujutada, kuhu see kõik välja viib.
Kerime kiiresti aega edasi… …ja siin ma olen, seda artiklit kirjutamas. Hüva, ma ise ei ole Touril võistelnud, aga ei kahetse seda. Mul on selja taga Giro, olümpiamängud, mitmed MM-võistlused ja paljud muud fantastilised kogemused, mis mind siia tõid. Mulle endale on aga oluline, et ma olen tagasi Touril, tööd tegemas. Mul on siin privileeg edastada ülevaateid toimuvast, anda edasi emotsioone ja tundeid. Samuti püüan ma kõigile teile kodudesse anda aimu, kes on õieti need inimesed, kes iga aasta juulikuus sõidavad end hingetuks Prantsusmaa päevalillepõldude vahel ja mäekurudel.
Minule andis inspiratsiooni Tour, mis juhtis mind elu ja karjäärini rattasõidus. Seetõttu tunnengi vastupandamatut kohustust jagada Touri olemust nii paljude inimestega kui vähegi saan.
