Itaalia (1.–4. etapp)
Kui oled otsustanud tulla tuurile, mis Su kõhule meelde jääb, oled valinud suurepärase aasta. Tõesti, raske on välja mõelda paremat võimalust oma kulinaariaalaste ihade rahuldamiseks kui alustada Touri Itaalias. Pidulik start toimub Firenzes ja kuidas me ka ei kibeleks rääkima Toskaana veinidest, keskendume siiski Firenze enda pakutavale.
Itaalia toiduküllusest on alati keeruline valida välja üht või isegi mõnda rooga, aga Firenzes võiks bistecca alla fiorentina olla üks valik. Me räägime siin umbes 1,2-kilosest ja nelja sentimeetri paksusest steigikamakast, mis pärineb kohalikelt Chianina tõugu veistelt. Chianina on muistne Toskaana veisetõug, tuntud oma väärtusliku ja maitsva liha poolest. Bistecca alla fiorentina tuuakse tavaliselt lauale kuumal taldrikul koos grillitud aedviljadega.
Kui Sa aga peaksid soovima mõnd suppi, on Firenze sellekski valmis. Ribollita on supp, mida valmistatakse leivast ja aedviljadest, sageli lisatakse ka toidujääke. Selle nimi tähendab itaalia keeles „ülekeedetud“ – traditsiooniliselt valmistati suppi korraga hiigellaar ning järgmisel päeval soojendati seda taas üles, mis maitset veelgi rikastas. Aga kuna Sa istud restoranis, siis ilmselt sealsed kokad kalduvad traditsioonidest kõrvale ega kasuta seda, mida teised inimesed oma taldrikutele alles on jätnud, vaid ikka värskeid osiseid.
Stardi järel suundub ratturite karavan Emilia-Romagna maakonda Riminisse. Tee peal läbivad ratturid San Marino, mis on teadupärast maailma üks väiksemaid riike. Kui Sa oled otsustanud näha, kuidas ratturid võtavad päeva üht järsumat tõusu, võid samal ajal ka nautida selle pisikese, ent maalilise riigi eripäraseid roogasid. Fagioli con le cotiche võiks olla üks eelistusi, kui seda poleks nii raske leida. Nimelt on see peekoni-oasupp tegelikult jõuluhõrgutis, no ja jõuludeni jääb ju vaata et pool aastat. Mistõttu võiks eelistus olla pigem nidi di rondine ehk pääsupesad. See sisaldab kõike: suitsusink – olemas, veiseliha – olemas, juust – olemas, tomatikaste – olemas.
Kui liha pole Sinu eelistus, oskavad kohalikud valmistada ka imelist taimetoitu nimega erbazzone. See on hõrgutav segu spinatist, juustust ja sibulast.
San Marino läbimise järel jõuavad ratturid Emilia-Romagnasse, mis on Sinu maitsemeelele parim võimalik uudis. Just see maakond on spetsialiseerunud paljudele maailma vallutanud Itaalia toitudele – mortadella, prosciutto, Parmigiano Reggiano, lasagne alla bolognese. Õnneks on Emilia-Romagna köögi nautimiseks Sinu käsutuses vähemalt kolm päeva ning meeldejääva finaali tagab pisarei e faśö rikkalik tarbimine. Kuivanud leivast valmistatud pastaroog on tähtsaim asi Piacenzas… kohe Touri kolmanda etapi stardi järel. Algupäraselt oli see imeline hõrgutis hoopis talupoegade toit. See koosneb keedetud jahuklimpidest, rooma aedubadest, tomatipastast ja peekonist.
Ausalt öeldes pole Piemonte maakond, mis võõrustab Touri viimast Itaalia-etappi, kulinaarses mõttes eriti huvitav. Tajarin al tartufo di Alba tasub siiski proovimist. See trühvli-munapasta on tüüpiline Alba piirkonnale, mida ratturite karavan läbib teel Torinosse. Seega keskendu pigem maiustele. Piemonte küpsised on maiustused, mille ajalugu ulatub rohkem 1200 aasta taha. Õhuke šokolaadikreemikiht on seal peidetud kahe pähklijahust valmistatud küpsise vahele. Järgmisel päeval, kui ratturid lahkuvad Pinerolo läbimise järel lõplikult Itaaliast ja jõuavad Prantsusmaale, ampsa kindlasti suutäis nende kuulsa tarta Zurigo küljest.
Savoia (4.–5. etapp)
Neljas etapp lõpeb Savoia Alpide väikelinnas Valloire’s. Seda paika tuntakse põhiliselt suusakuurortina, ent elanikud on siin loonud ka oma köögi. Diots de Valloire on hautis, mis sisaldab siinses mägises kandis leiduvaid osiseid: veiseliha, porgandeid ja peeti. Farçons valloirins on sarnane. See koosneb kapsast, seemneteta viinamarjadest, pirnidest ja õuntest, kuid maitse ähvardab keele alla viia. Kuid Valloire’s tuleb kindlasti maitsta kohalikku õlut. Siin väikelinnas pruulitav La Galibier on kahtluseta parim prantsuse käsitööõlu, mida Sa kunagi proovida saad. Pole mingi ime, et see on oma kvaliteedi eest teeninud arvukalt rahvusvahelisi auhindu.
Aga kui Sa ihkad mingeid kohalikke Savoia toite, võid ette võtta crozets de Savoie koos mitmesuguste vorstidega (diots, pormoniers). Crozets on väikesed neljakandilised pastatooted, mida valmistatakse tatrajahust. Ja Savoias tuleb kindlasti maitsta sealset Persani punast veini. See on jumalik!
Burgundia ja Dijon (6.–8. etapp)
Ratturid suunduvad nüüd loode poole ning jõuavad maitserohkesse Burgundiasse. Kuuenda etapi start antakse Mâconi väikelinnas, kus Sa pead kindlasti ära proovima maiused nimega Gaufrette mâconnaise ja idéal mâconnaise. Mõlemad sobivad suurepäraselt päeva alustuseks. Enne Gevrey-Chambertini ringkonda jõudmist tasub kõht korralikult täis süüa, sest seal vähemalt tosina veini maitsmine on sama hästi kui kohustuslik. Väikesele alale mahub ära 149 viinamarjaistandust, mis on kuulsad oma maailmaklassi veinide poolest. Siin on võimalus proovida ära coq au vin (punaveinis hautatud kana), bœuf bourguignon, fondue bourguignonne ja kui oled eriti julge, siis ka kohalik eripära nimega la matelote d’anguille à la bourguignonne. Viimane kujutab endast veinikastmes hautatud angerjaid ja pole ilmselt igaühele maitse järele.
Kuuenda etapi finiš viib Sind aga Dijoni. See linn nõuab kindlasti aega ja korralikku ratastega ostukotti, sest siin tehakse maailma parimat sinepit. Oleks raske kuritegu, kui sa ei laadiks oma autosse tonnide kaupa maitsvat Dijoni sinepit. Aga kui Sa sinepit juba ostma lähed, naudi ka võimalikult rohkem hõrgutisi nimega pain d’epices (põhimõtteliselt kohaliku eripäraga piparkook) ja crème de cassis (mustsõstraliköör). Dijonis nende asjade ümber kõik pöörlebki… ah jaa, ja muidugi vein. Siin tasub end purju juua, jättes auto ja jalgratta ööseks hotelli. Muretseda pole vaja, sest Burgundia nautimiseks on Sul lausa kolm päeva – võta neist siis kõik mis annab. Viimasel õhtul püsi kindlasti kainena, sest Prantsusmaal on pakkuda veel palju maitseelamusi ning üheksandal etapil ootab Sind ees Troyes.
Troyes (9. etapp)
Tänavu sõidetakse Tour peamisel Prantsusmaa lõunaosas. Ainult ühel päeval põikavad ratturid üheksanda etapi ajal Põhja-Prantsusmaale. Võrratu Troyes’ linn võõrustab nii starti kui ka finišit. Siin avaneb sul võimalus tutvuda Champagne-Ardenne’i piirkonna maitsetega. Pole keerukas ära arvata, et sealt leiab ohtralt esmaklassilist šampanjat. Nende juurde kuuluvad loomulikult Chaource’i juust ja kuulus andouillette de Troyes. Viimati mainitud vorstid valmistatakse ainult parimatest seasooltest- ja magudest. Originaalretsept pärineb keskajast ja ausalt öeldes pole just kõigile mokkamööda. Aga kuna Sa juba korra selle gurmeetuuri ette võtsid, pead enne otsustamist ikka ise maitsma. Ent isegi kui andouilette Sulle ei meeldi, saad selle alla loputada ohtra esmaklassilise veiniga. Champagne on ju mitte ainult maailma vahuveinikeskus, vaid siit pärineb ka rosé des Riceys.
Võid seda julgesti võtta, sest siinsest veinirikkast kandist lahkume alles päev hiljem. 10. etapp viib meid läbi kolme iselaadse departemangu, ja kõigil jagub, mida pakkuda.
Loiret, Indre, ja Cher (10. etapp)
Nüüd oleme jõudnud lauskmaale ja ratturid läbivad päevaga pea 200 kilomeetrit. See on hea uudis, sest Sul on vabad käed oma laagrikoha ja menüü valikul. Kümnenda etapi algul teevad ratturid ringi Loiret’ departemangu pealinna Orleans’i tänavatel, enne kui suunduvad kaugel Cheri departemangus asuvasse Saint-Amand-Montrondi.
Orleans’is proovi kindlasti ära nende kuulus cotignac d’Orléans. Põhimõtteliselt on see rikkaliku maitsebuketiga marmelaad, mida valmistatakse küdooniast – viimane sarnaneb pirnile, aga pole nii magus. Keegi Varist pärit kondiiter leiutas selle juba keskajal. Küdooniamarmelaad oli mitmete Prantsusmaa kuningate, sealhulgas Päikesekuningas Louis XIV lemmik. Paavst Franciscus I lasi sel samuti hea maitsta. Ehkki enamik inimesi eelistab cotignac’i süüa niisama, soovitame seda proovida kohviga. Maitseelamus on tagatud.
Kui Sa aga maiustustest suurt ei hooli, võid alati ära proovida kohaliku andouille de Jargeau. See on imemaitsev vorst, mida valmistatakse rupskitest ja sealihast, segatuna sibula, šaloti ja peterselliga. Maitse on niisugune, et selle nimel võiks surra!
Aga läheme edasi.
Järgmiseks läbivad ratturid vähemtuntud, kuid siiski ohtralt maitseelamusi pakkuva Indre’i departemangu. Kui Sul on plaan kuskile tee veerde maha istuda ja sealt rattureid jälgida, tuleb kindlasti kaasa võtta pâté berrichon. See on küll põhimõtteliselt lihavõttetoit, aga kui veab, saad seda suvelgi maitsta. Tegu on pirukaga, kus täidiseks sea- ja vasikahakkliha, kõvaks keedetud muna, petersell, sool ja muskaatpähkel. Maitse on lihtsalt taevalik.
Kui aga liha pole Sinu rida, proovi ära kartuli-galette – kartulipudruga täidetud suur kook.
Ning kuna ratturid läbivad selle ala ühe hooga, läheme meiegi kohe finišilinna Cheri.
Cher pole väga kaugel ja kui sul veab, saad Indre’i iseloomulikke hõrgutisi sealgi proovida. Paljud pered teevad senini ise pâté berrichon’i. Cheris aga peaks proovima ka sealseid maiuseid, millest tuntuim on sablés de Nançay. Neist küpsistest võib sattuda sõltuvusse, eriti kui kõrvale võtta klaasike mõnusat kohalikku veini või natuke jäätist.
Aga ära selle etapi ajal üle pinguta, sest järgmine, 11. etapp viib Sind läbi kahe departemangu, mis on samuti tuntud seal pakutavate maitsenaudingute poolest.
Corrèze ja Puy-de-Dôme (11. etapp)
Pikim etapp Prantsusmaal (ja pikkuselt teine Touril) kulgeb 211 kilomeetri ulatuses läbi maaliliste Corrèze’i ja Puy-de-Dôme’i. Mõlemal on pakkuda ohtralt isuäratavaid hõrgutisi, seega pole mõtet võistlejate järel oodata – nad saavad Sind lõpuks niikuinii kätte. Olles küll veidi enam väsinumad, aga palju vähem kaloreid tarbides.
Päeva alustuseks võta tass kohvi ja tükike clafoutis’d.Kui oled Limousin’ või Auvergne’i piirkonnas, võid sama asja leida ka milliard’i nime all. See imemaitsev küpsetis valmistatakse kirssidest, suhkrust, jahust, munadest ja piimast ning Sul tekib vastupandamatu soov kogu kook üksi nahka pista. Aga jäta ka teistele naudingutele ruumi. Nagu Limousine’ hautis. See on traditsiooniline vanaemade roog, mis sisaldab kõike külmkapis leiduvat. Enamikus peredes püütakse aga ikka lisada kasvõi pisut pekki, peekonit, soolaliha, kapsast, porrut, kaalikat, porgandit ja kartulit. Kõlab nagu segipööratud toidujäägid, ent Sa armud sellesse maitsesse kohe, kui oled proovinud.
Puy-de-Dôme’i suunas lahkuda ei tohi Sa mingil juhul enne, kui oled söönud kasvõi tükikese flognarde’i. See rammus maius on kaetud kohalike õuntega ja küpsetatud mõnusalt krõbedaks. Ainuüksi sellest isuäratavas õunakoogist kirjutamine paneb mul suu vett jooksma.
Aga Sinul on terve kohalik köök vaja veel läbi uurida. Puy-de-Dôme’i road on samuti proovimist väärt. Pompe aux pommes peaks nende nimistus olema esimene. See on järjekordne magus õunakook, ent siin on õunad sügaval krõbeda koogi sees, segamini vaniljesuhkru ja kaneeliga.
Kui Sul aga peaks maiustest kõrini saama – mida ma ausalt öeldes ei pea võimalikuks –, võid proovida kõikvõimalikke kohalikke tippklassi juustusid. Saint-Nectaire, Bleu d’Auvergne ja Fourme d’Ambert on suurepärased suupisted, eriti koos klaasikese kohaliku valge veiniga.
Kuid liigume edasi, ees seisab ju veel tervelt kümme etappi. Las profid väntavad. Meie saame neile kaasa elada, endal suud punnis kõikvõimalikest küpsetistest, hõrkudest juustudest ja esmaklassilisest veinist. Kuigi, ka meie võime ju pisut rattaga sõita.
Cantal, Lot, Landes (12.–13. etapp)
Läheneme vaikselt Atlandi ookeanile ja kohalike toitude koostis hakkab tasapisi muutuma. Kartulid koguvad populaarsust ja loomulikult on need olemas ka Cantali kuulsaimas roas – truffade’is. See koosnebki kartulitest koos värskete aedviljade ja natukese singiga ning on tõeliselt maitsev, eriti kaetuna väikeste juustutükikestega, mis ülessoojendamisel sulavad. Ja truffade teeb kõhu tõsiselt täis, nagu arvata võib. Kui aga soovid midagi kergemat, on kapsasupp nimega soupe au chou hea variant. Ehe maatoit valmistatakse kapsast, porganditest ja sibulast ning sinna sisse käib ka tükike peekonit, vorsti või sinki. Kuna me aga parajasti suundume Loti departemangu poole, tasub natuke piiri pidada.
Sest Lotil on, mida pakkuda. Alustame kõige tuntumast, trühvliomletist, mis kohapeal kannab nime omelette aux truffes. Lot on üks Prantsusmaa trühvlikeskusi, nii et isegi kui Sa omleti osa vahele jätad, proovi kindlasti ära, kuidas trühvlid maitsevad. Sama käib safrani kohta. Siinne kant on üks väheseid Euroopas, kus safranit toodetakse ning loomulikult moodustab see osa kohalikust köögist. Näiteks crêpes au safran on imetabane viis päeva alustada.
Landes’i departemang on koht, kus Edela- ja Kesk-Prantsusmaa köök suurepärasel viisil segunevad. Ratturite karavaniga koos siia saabudes ära jäta maitsmata kooki nimega pastis landais, mis ideaalselt passib kokku kohvi või teega. Lõunaks telli endale salade landaise. Selles on koos külmad ja kuumad osised nagu lehtsalat, magus mais, tomat, pardipugud ja pardirind. Kuigi seda nimetatakse salatiks, ei saa Sa kindlasti piirduda pelga näksimisega.
Püreneed (14.–15. etapp)
Kui Sa mingil põhjusel vihkad hanesid, oled sattunud õigesse kohta. Püreneedel on aga pakkuda muudki kui nende suleliste nuhtluste toiduks tarvitamist. Atlandi rannik on täielikult baski kultuuri ja köögi päralt. Nii et mekime siis baskide hõrgutisi.
Soovitame prooviks võtta poulet basquaise – vürtsika kanaroa sibulate, tomatite, magusa pipra ja ribakese singiga. Ja ära unusta magustoiduks tellida imemaitsvat gâteau basque’i, mis on täidetud kirsimoosi või -kreemiga.
- etapp viib meid kõrgele Püreneedesse ja ehkki sel aastal kulgeb marsruut Andorrast mööda, saame ikkagi nautida siinse kandi isuäratavaid roogasid, näiteks suppi nimega garbure. Selles on kohalikud tarbais-aedoad segamini kapsa, aedviljade ja konserveeritud hanelihaga. Saad ühe hoobiga kätte kõik vajalikud vitamiinid ja ruumi jääb ka foie gras’ jaoks – see on ilmakuulus hanemaksapasteet.
Aga kui Sinu meelest võiks haned nüüd rahule jätta, siis tegelikult oli see alles algus. Ariège’is, kus asub 15. etapi finišipaik, sisaldavad peaaegu kõik toidud haneliha. Proovi ära hanesalat ja võta selle kõrvale kastmeks l’aillade toulousaine. Kui juust huvi ei paku, telli rouzoles. Need lihapallid panevad Sind rõõmust nutma.
Aude, Hérault, Gard (16. etapp)
- etapp on viimane lauskmaaetapp Touril ja siin saad näha, kui kiiresti ratturid liikuda suudavad. Hüppa ratta, auto või millegi muu sobiliku peale ja ürita neil igas departemangus järel püsida. Rattureid oodates saad tutvuda ka kohaliku köögiga.
Etapp algab Aude’is, kus austrid ja trühvlid on tavaline asi. Kui aga otsid seiklusi, võiks bourride d’anguilles olla Sinu rida. Angerjas on selle toidu lahutamatu osa, nii et söömine toimub omal vastutusel.
Teod kuuluvad samuti siinse köögi juurde ja Sul on lai valik, kui eelistad jalgadeta liha.
Juhul, kui kõik eelnev ei tundu isuäratav, võik hommikusöögi üldse vahele jätta ja suunduda joonelt Hérault’ departemangu – siit leiad Vahemere köögi selle parimal kujul. Üks kohustuslikke roogasid on tielle sétoise. Me räägime isuäratavast koogist, mida katab krõbekuldseks küpsetatud koorik, täidise aga moodustavad väikesed kaheksajalad ja vürtsikas tomatikaste. Kui pole parajasti kaheksajalahooaeg, täidetakse kook kalmaari, seepia või sardiinidega. Need on täpselt sama head.
Järelroaks võid võtta petit pâté de Pézenase.Magusa lambahakklihaga täidetud niidirullikujulised koogid on Montpellier’ kandi traditsiooniline roog. Neid süüakse sageli magustoiduna, aga ka lihtsalt maiuspalana.
- etapp lõpeb Gardi departemangus, mis pakub Sulle võimalust nautida eripärast segu Aude’i ja Hérault’ köögist. Kui Sa pead ranget mereannidieeti, soovitame mekkida brandade de morue’d. Kui aga soovid proovida Pürenee ja Vahemere köögi kominatsiooni, võiks Su eelistus olla agriade saint-gilloise. See tüüpiline kohalik toit koosneb veise abasteigist, sibulatest, oliiviõlist, kapparist, hapukurgist, anšoovisest, küüslaugust ja petersellist, mis on kõik maitsestatud soola ja pipraga.
Seejärel oleme valmis Alpidesse tagasi pöörduma.
Kõrg-Alpid (17.–19. etapp)
Neid etappe ootasime juba ammu. Siin selgub võitja, aga samal ajal saame taas nautida Alpide pakutavaid iseloomulikke maitseid. Näiteks kastanikooke pakutakse igal nurgal.
Ent see pole kaugeltki kõik. Mees ja veinis küpsetatud õunad, alpitort (jälle õuntega) ja muidugi kuulsad tourton’id – väikesed, kartuli, Tomme’i juustu ja sibulaga täidetud küpsetised. Oh mis maiuspala!
Kui aga soovid midagi tõhusamat, on parmentier d’agneau ilmselt parim valik. Põhimõtteliselt on see lambalihahautis, aga kohaliku kiiksuga.
Ning seejärel võtame Suure Finaali tarvis suuna Nice’i poole.
Nice ja Monaco (20.–21. etapp)
Nice ja Monaco on teineteisest sisuliselt kiviviske kaugusel ja loomulikult on ka kulinaariatavad sarnased. Nice’is olles maitse kindlasti ära kuulus pissaladière, mis laias laastus on kohalike eripäradega pitsa. Kui aga soovid midagi, mis pole laenatud üle piiri Itaaliast, on salad niçoise suurepäraseks eelroaks, mille järele passib daube niçoise – isuäratav hautis.
Ent siinse kandi A ja O on ikkagi barbagiuan, socca ja ratatouille. Viimane võib Sulle tulla tuttav ette Disney multikast, aga vaata ette, et see poleks rottidega segatud.
Barbagiuan’i maitsmiseks aga soovitame siirduda Monacosse. Seda vürtsikat pirukat peetaksegi linnriigi rahvusroaks. Soolane maiuspala sisaldab spinatit, rikotat või mõnd muud toorjuustu ja hooajal parajasti saadaolevaid aedvilju – kõrvitsat, porrut, riisi või midagi muud. Tulemus on pööraselt maitsev.
Ja lõpuks socca, mis nagu nimi reedab, on taas laenatud naabritelt teiselpool Itaalia piiri.
See on Nice’ile iseloomulik kohalik söök, mida leiab linnas igalt turult. Põhimõtteliselt on tegu maiuspalaga, mis tehakse kikerhernejahust, oliiviõlist, soolast ja veest. Tulemus on lihtne, aga imetabaselt hõrgutav.
Aeg on oma ihadele järele anda
Nüüd on Sul olemas kogu info, mänguplaan ja varustus kollase särgi tagaajamiseks. Sul tuleb vaid ülemusele teatada, et jälgid Touri Prantsusmaal reisides ning naudid kõiki neid hõrgutisi, maiuspalasid ja isuäratavaid roogasid, millest me just rääkisime. Kohtumiseni kohalikes restoranides!
