Kolmapäeval, 25. oktoobril esitleti 2024. aasta Tour de France’i rada, mis pakub midagi meeldivat igaühele – välja arvatud neile ratturitele ja pealtvaatajatele, kes armastavad külastada Pariisi. Mägietappe saab olema seitse, neist nelja finiš on mäetipus, palju on künkaid, kaks eraldistardist temposõitu (tänavuse ühe asemel), neist üks võistluse lõpupäeval, ent mitte Pariisis, vaid Vahemere ääres Nice’is.
Võistluse algus – Grand Départ – on esimest korda Itaalias, täpsemalt öeldes Firenzes. Ka Nice on finišipaigaks esimest korda. 206-kilomeetrine avaetapp kulgeb läbi Toskaana ja Emilia-Romagna, sisaldab piisavalt künkaid – täpsemalt seitse – ja on seetõttu meelepärane kõigile klassikute spetsidele. Etapp lõpeb Riminis – see on üks viiest Itaalia linnast, kus esimest korda asub etapi start või finiš.
Kogu marsruut on 3404 kilomeetrit pikk ning sisaldab kokku üle 52 000 meetri tõusu, mis lubab rohkelt draamat. Palju draamat leiab kindlasti aset ka viimase puhkepäeva järel, kuna viimasest kuuest etapist kolm sõidetakse kõrgmägedes ning võistlust lõpetav temposõit künklikul maastikul. Viimasest kolmest mägietapist omakorda kaks lõpevad mäetippudel – nendeks on Isola 2000 ja Col de la Couillole –, mis paneb otsustava temposõidu eel ratturite jalad tõsiselt proovile. Eelviimase etapi mägifiniš Col de la Couillole’il (15,7 kilomeetrit keskmise tõusuga 7,1%) on mõnele potentsiaalsele Touri võidusoosikule juba tuttav tänavuselt Pariis–Nice’i tuurilt. Tadej Pogačar edestas seal finišijoonel David Gaudud ja tänavuse Touri võitjat Jonas Vingegaardi.
Kuna ka viimasel etapil sõidetakse tõsiselt võidu, jääb ära üldvõitja traditsiooniline šampanjatuur. Kui mäed ei peaks võitjat otsustama, võib 21. etapp kujuneda samasuguseks nagu legendaarsel 1989. aasta Touril. Toona võttis Greg LeMond prantslaselt Laurent Fignonilt kollase särgi ära 21. ehk viimasel etapil eraldistardist sõiduga ning saavutas esikoha kõigest kaheksasekundilise eduga. See oli üks silmapaistvamaid viimase hetke šokke Touri ajaloos. 35-kilomeetrine temposõit sisaldab rasket tõusu La Turbie’le (8,1 km @ 6,5%) ning lühikest, kuid järsku ronimist Col d’Èze’ile (1,6 km @ 8,1%), enne kui naaseb mereäärsele lauskmaale finišiks ja autasustamistseremooniaks. Võib ette kujutada, et Remco Evenepoel, kes tuleval aastal suure kindlusega osaleb oma esimesel Tour de France’il, uurib juba praegu kaardilt seda lõpuetappi, mis võib võistluse tulemuse osas määravaks saada.
Korraldaja ASO kinnitusel sisaldab Tour ka kaheksat lauskmaaetappi. Need rõõmustavad kindlasti mullust Škoda rohelise särgi võitjat Jasper Philipseni ja Mark Cavendishi, kes otsustas errumineku edasi lükata, et võtta Tourilt 35. etapivõit ning astuda rekordiraamatutes legendaarse Eddy Merckxi asemele. Uus nõks tuleval aastal on täiendavate preemiasekundite – kaheksa, viis ja kaks – andmine vahefinišites lisaks seal jagatavatele boonuspunktidele ning tavapärastele kümnele, kuuele ja neljale sekundile etapi finišis. Ning üheksandal etapil tuleb ratturitel kuidagi hakkama saada 32 kilomeetri kruusateega.
Nagu öeldud – tuleva aasta Touril leidub igaühele midagi, eriti aga pöidlahoidjatele ja pealtvaatajatele.
