Kokad versus ratturid – kuidas on muutunud profiratturite toitlustamine?

Autor: Jiří Kaloč

Viimase 20 aasta jooksul on Tour de France’il osalejate söögisedel tundmatuseni muutunud. Rääkisime sportlaste koka Hannah Grantiga, teemaks rattatiimi kokkade ja toitumisnõustajate ajas muutunud rollid. Vaatame lähemalt, milliseid toite olid ratturid harjunud sööma ja miks nad oma toidueelistusi muutma ei kippunud. Hannah pakub toitumissoovitusi ka amatöörratturitele, nii et lugege tähelepanelikult.

Mida ratturid sõid, kui sa esimest korda profitiimis koka ametisse asusid?

Kui ma 2011. aastal alustasin, söödi kõikjal ohtralt pastat ketšupiga ja tavalist grillkana. Ausalt öeldes oli see väga igav ja tüütu toit. Seedetrakti tervisele, samuti närvide ja aju jaoks vajalikele tervislikele rasvadele ei pööratud mingit tähelepanu. Eksisteeris isegi spordibuffee nimeline kontseptsioon, mille kohaselt eri hotellid pakkusid iga päev buffeena täpselt ühesugust menüüd, mis põhines väga vana kooli spordidieedil.  See koosnes lehtsalatist, tomatist, konservmaisist, kurgist, tuunikalakonservist, oliividest, Bologna kastmes spagettidest, tomatikastmest, grillkanast ja -kalast, riisist ja mingitest tuvastamatutest grillitud aedviljadest, mida keegi ei soostunud sööma. Iga päev samu asju süüa on tüütu ja kindel viis panna rattureid söögiisu kaotama – ning kui rattur kaotab isu, kaotab ta ka võistluse.

Praegu käib kõik hoopis teisiti, road on sööjate maitse järgi, hõrgud, mitmekesised ja kutsuvad ning ratturid söövad tegelikult rohkem kui kunagi varem, eriti rattasadulas.

Kuidas sulle tundub, miks ratturid toona niimoodi toitusid? Kas see oli sportlaste toitumisnõustaja soovitus? Kas nad nautisid niisugust toitu?

Rattasõit on väga traditsioonipõhine spordiala ning paljud tiimijuhid võistlesid ise aegadel, mil ratturid võistluse ajal lausa nälgisid. Toitumisharjumused kandusid üle ühest põlvkonnast teise koos kõiksuguste hullumeelsete müütidega. Näiteks uskusid vanemad ratturid ja spordidirektorid, et maitsestatud toit põhjustab seedehäireid. Ning erinevalt praegusest ajast polnud noil päevil veel sportlaste toitumisnõustajaid. Paljud arstid kirjutasid dieete ette ning kuna enamikul spordiarstidel oli vähe arusaamist toidust ja toitumisest, siis keskendusidki nad peamiselt seedehäirete vältimisele.

Vanemad ratturid olid harjunud ikka ja jälle sama maitsetut toitu sööma, kuid nooremad ratturid olid hädas ning uue põlvkonnaga saabuski muutus.

Miks sinu arvates suhtumine toitu ja toitumisse viimastel aastatel muutus? Kas siin on mingi seos toitumisteaduse edusammudega? Või hoopis süstlavabaduse põhimõttega?

Ausalt öeldes mõlemaga. Ning samuti ratturite heaoluga, kui mõelda nende tervisele pikas perspektiivis. Minu jaoks tähendas süstlavabaduse põhimõte vajadust luua toitaineterikkamaid roogasid ning sealt hakkasidki toidud muutuma sellisteks, nagu neid praegu ratturid söövad.

Märkus: Süstlavabaduse põhimõte kehtestati aastal 2011 ning see keelas süstid, mille eesmärk on sooritusvõime kunstlik tõstmine või taastumise kiirendamine. See tähendas, et ratturid ei saanud enam süstida vitamiine, suhkruid, ensüüme, aminohappeid ega antioksüdante otse vereringesse.

Milline oli sinu kujutelm ratturite toitumisest, kui sa rattatiimi tööle asusid? Milliseid roogasid sa valmistada tahtsid?

Olin valmis minema täielikult üle naturaalsetele toiduainetele ja kõike algusest peale ise valmistama. Kuid kõik ratturid polnud sugugi vaimustuses sellest ettevõtmisest. Algus oli seega päris raske. Kuid kui aeg läks edasi ning nooremad ratturid ja meeskonna debütandid hakkasid esinema tõeliselt hästi, kohanesid ka vanemad ratturid tasapisi.

Kas vana kooli toitumisspetsialistidega koos töötada oli keeruline? Kas pidite menüü pärast kaklema?

Lühike vastus on jah, aeg-ajalt. Aastate jooksul on meie tiimiga olnud seotud paljud toitumisnõustajad ja eksperdid ning kõigil neil oli erinev arusaam, mida on õige teha. Mul oli alati kõige raskem hakkama saada vana kooli loogikaga ja minu meelest mõttetute uuringutega. Näiteks pasta mõõtmine mahu, mitte kaalu järgi. Loomulikult kaalub tassitäis farfallesid ehk liblikmakarone vähem kui tassitäis spagettisid. Niisugune ilma igasuguse kasuliku tulemita lisatöö oli mulle äärmiselt muserdav. Õnneks käis arutelu selle üle ainult väga lühikest aega.

Kuidas sul õnnestus teha pööre ja hakata mitmeetapilistel võistlustel pakkuma maitsestatud toite?

Kukesammude kaupa. Uurisin välja, mis ratturitele meeldib ja kui neile mingid kaks osist meeldisid, hakkasin järk-järgult lisama ka kolmandat. „Heakskiidetud“ toitude nimistu vaikselt pikenes. Muidugi ei juhtunud see üleöö.

Aga teisest küljest, kas sul on toitumisspetsialistidega üldse positiivseid kogemusi? Oled sa mõne niisuguse spetsialistiga koos töötanud, kelle panus muutis sinu arusaamu ratturite toitlustamisest?

Jaa, õnneks on seda ette tulnud.  Asi oli selles, et ratturid pidid mind usaldama ja ma pidin olema suuteline neile selgitama, miks me just seda või toda pakume. Mulle oli suur kergendus, kui toitumisspetsialist hakkas meeskonna heaks töötama. Ta aitas mul ümber lükata hulga müüte ja vastata ratturite küsimustele.  Tema tegutsemine oli teaduspõhine, baseerus värsketele uuringutele ja aitas mul toimuvat palju hõlpsamalt selgitada. Olen alati tundnud uhkust, et loen põhjalikult läbi kõik toitumisalased uuringud, saamaks aru, miks miski toimib ja miski mitte. Loogilised vestlused sellel alal põhjalikult haritud inimesega aitasid mind tohutult.

Millised on ratturite praeguse aja toitumispõhimõtete eelised vana kooli pasta ja riisi ees?

Parem ja kiirem taastumine, parem seedimine, rohkem kättesaadavat energiat võistluse ajal ning õnnelikumad ja kiiremad ratturid. Päris palju.

Seda ongi palju, toitumine tegi selge vahe sisse. Aga kui vaatame tulevikku, siis kuidas võiksid areneda tiimi koka ja sportlaste toitumisspetsialisti suhted sellistel võistlustel nagu Tour de France?

See on ala, kus enamik tiime saab tulevikus palju muuta, kui nad mõistavad koka ja toitumisspetsialisti kõrgel tasemel koostöö jõudu. Ratturite söödisedeli peenhäälestus ja tähelepanu pisiasjadele eesmärgiga hoida neid energiaga tangituna ja võistluskaalus ilma näljutamata on järgmine suur teema, kust saab palju võita. Ainult vähesed tiimid võtavad toitumist tõsiselt sellisel tasemel, kus see tõesti loeb ja vahe sisse teeb. Jumbo-Visma on üks neist, kes on ajast ees.

Kuid kuni enamik tiime ei leia raha koka ja toitumisspetsialisti ülalpidamiseks, seda ei juhtu. Aga kui leiavad – efekt on pöörane!

Mis oleks kolm kõige olulisemat nõuannet amatöörratturitele, kes tahavad proffe järele aimata? Mida sa neile ütleksid? Kuidas oma dieeti täiustada?

  1. Loobu alkoholist. Alkohol ei paranda kuidagi sinu sooritusvõimet ning eriti kui sa püüad kaalu langetada, on see esimene, millest alustada.
  2. Eelista tugevat taastavat söögikorda kohe pärast võistlust. Esiteks valgukokteil ja siis süsivesikud riisi, kartulite või bataadi kujul. Sel moel oled valmis järgmiseks võistluspäevaks ja lihased ei jää nii valusaks.
  3. Võta rattasadulasse piisavalt süüa kaasa. Arvuta välja, kui palju energiat sa oma sõidu ajal põletad ja võta kaasa toitu selle korvamiseks, pluss natuke lisaks, kui sõit peaks pikemaks venima.