Mõni sekund enne La Vuelta España avaetapi algust on tuhanded inimesed ärevusse aetud. Kuid huviliste, pealtvaatajate, spetsialistide ja isegi osalejate seast paistavad silma kaks: võistluse juht Javier Guillén ja mees, kes ainiti jälgib velvetpunast juhtautot. „Igal aastal on sama lugu, pole vahet, kui hoolikad me oleme. Närvi lähen ma ikka, kui mõtlen, kas ikka kõik autod toimivad korralikult,“ räägib Petr Kučera, kes vastutab kõigi Vuelta karavaniga koos liikuvate Škoda autode eest.
Tema meeskond hoolitseb autode eest kõigil Škoda üritustel alates jäähoki MM-võistlustest ja autonäitustest kuni Tour de France’i ja Vuelta suguste jalgrattavõistlusteni. See seltskond ise nimetab end autopoisteks ja teeb tihtilugu võimatuna näivaid asju: näiteks muudab mõne päeva jooksul rohkem kui saja auto välimust või teeb üleöö korda avariisse sattunud auto, mille parandamine võtaks keskmisel töökojal terve nädala.
Mida on tarvis, et valmistada ette kõik Škoda autod ja teha need Vuelta-kõlbulikuks? Sellele küsimusele vastamiseks peame minema ajas tagasi, sest ettevalmistused algasid kohe pärast Tour de France’i lõppu. Võistluse juhile mõeldud Enyaqid viidi tagasi Tšehhimaale, Škoda kodulinna Mlada Boleslavi, kus autopoisid koos võistlust korraldava agentuuriga Unipublic valivad välja Vueltale minevad sõidukid.
Mehaanikud käivad kõik autod hoolikalt üle ja pööravad tähelepanu kõigile pisiasjadele, jätmata vahele isegi pisimat kruvi. Aeg jookseb muidugi kiiresti ja tuletab kõigile meelde, et Vuelta muudkui läheneb. Kuid autopoisid ei lase end lõdvaks ning vahetavad kõik kulunud osad uute vastu välja.
Velvetpunased autod võetakse ette esimeses järjekorras, ent kohe nende järel asub hooldemeeskond tegelema ka kõigi teistega. Ehkki aeg pressib peale, tehakse hooldustöid põhjalikult ja kohusetundlikult. Kõigest kolme nädal jooksul peavad mehaanikud tegema korda kõik autod pärast nende eelmist etteastet Tour de France’il.
Avaras töökojas hakkab silma juhtautona kasutatav Škoda Enyaq, mis teenis edukalt prantslast Christian Prudhomme’i ja saab peatselt ametiautoks Vuelta bossile Javier Guillénile. Veel üht punast Enyaqi valmistatakse ette võistluse peakohtuniku tarvis, kuna kolmas sõidab ratturite karavaniga kaasa Škoda esitlusautona. Aga rivis ootavad veel tosin velvetpunast Škoda Superb iV-d ning kogu ülejäänud autopark. „Järgmiseks ürituseks käime üle kokku 97 autot. Mõned neist vajavad üksnes lihtsat hooldust, aga teistega tuleb rohkem tegeleda,“ räägib Kučera.
Kui palju ligi 3500 kilomeetri läbimine kolme nädala jooksul rattureid saates autosid kulutas? Kučera sõnul sõltub Tour de France’i käigus tekkivate kahjustuste hulk eelkõige ilmast. „Vihmasaju korral avariide arv kasvab,“ selgitab ta ja lisab, et tänavune Tour oli ses mõttes üks õnnelikumaid. Tavapärasel moel said kannatada mõned karteripõhjad, kaitserauad ja küljepeeglid, kuid kõige rohkem kahju kandis üks prantsuse tiim, mille kuus autot jäid rahe kätte – ja raheterad olid suured nagu golfipallid. „Meil kulus kaks päeva, et kuus uut Enyaqi esiklaasi hankida ja need katkiste asemele panna,“ ütleb Kučera.
„Me ei jäta midagi juhuse hooleks. Kõik autod peavad kogu võistluse jooksul olema 100% korras, sest need liiguvad ratturite ja publiku vahetus läheduses. Vigadeks ruumi ei ole, me ei saa endale lubada luksust tehnilistele tõrgetele tähelepanu mitte pöörata. Kahtluse korral me pikemalt arutama ei hakka ja vahetame osa kohe välja. Isegi väikseim täke esiklaasis tähendab, et vahetame klaasi välja,“ selgitab Kučera.
Kui autod saavad valmis, laaditakse need veokitele ja ees seisab 1800-kilomeetrine teekond. Kui juhtautosid veetakse kinnises haagises, siis ülejäänud paigutatakse kuue- kuni kaheksakaupa lahtistele veokitele. Sel viisil kõrvaldatakse võimalus, et nendega tee peal midagi juhtuda võiks. Hispaanias teevad autod läbi viimase ülevaatuse ning nende raadiod häälestatakse nii, et kõik kanalid toimiksid vajalikul moel.
Paar päeva enne avaetappi sõidab tiim läbi kõik etapid, et kontrollida üle laadimisvõrgu olukord. „Laadimisjaamade arv kasvab iga aastaga, aga minevikus juhtus mitu korda sedagi, et kohapeal vahtis meile vastu ainult maa seest paistev kaablijupp või läbipõlenud laadija,“ räägib Kučera. Sellele vaatamata leiti isegi kõige kaugemates külakestes alati koht, kus autosid laadida.
Tiim tegutseb ööpäev läbi rohkem kui kolme nädala vältel, mil suurtuur kestab. Võistluse ajal suudavad mehaanikud toime tulla peaaegu kõigega: õhtul toodud purukssõidetud kaitserauaga auto antakse varahommikul kasutajale tagasi ilma ainsagi kriimuta. Mis on neile kõige hullem, mis juhtuda võib? Et keegi sõidab laadimata autoga. Või et keegi jätab laadimata akud, mis toidavad sisesüsteeme, sealhulgas raadiot ja katuseluuki.
„Ja kui see kõik on möödas? Siis ma ohkan korraks kergendusest, kuid asun seejärel kohe järgmise üritusega tegelema. Alati on palju asju tehtud, kuid veel rohkem tegemata,“ ütleb Kučera.
