Sõna saab Toomas:
Mina olen siis see õnnelik, kellele Škoda MTB Kolmapäevaku osalejana fortuuna naeratas ja sain võimaluse osaleda selle aasta Tour de France L’Etape-il.
Esimesel juunil helistas „keegi Andre Kull“ ja ütles, et ta ei tee nalja… ja küsis, kas ma ikka soovin ja saan TdF-il osaleda. Kohene ja siiras vastus oli, et JAH, ma jätan kõik teised asjad ära ja KINDLASTI osalen. „Õnneks“ olin selle aasta alguses otsustanud, et keskendun jooksmisele, et oma kolleegist, kellega koos sügisel maratoni jooksime, kiirem olla. Kuna kodukohas on selline tore võistlus nagu Saku100 ja see on veidi „must be“ üritus, siis ikka mingid rattakilomeetrid olid all ka. Esimese asjana viskasin jooksutossud nurka ja pumpasin maanteka kummid täis ja üritasin raisatud aega tagasi teha. Suutsin juuni lõpus veel ühe armsa ülemiste hingamisteede viiruse saada, aga vahetult enne Nizzasse sõitu sain terveks. Nii, et läksin siis mitteületreenitult peale, 1400 km rattaseljas all.
Sõidust – alguses hoidsin ikka väga rahulikku tempot, pulss alla 130. Esimese kerge tõusu lõpus, kui oli 30 km ja 2 h sõidetud, hakkasid jalad kergeid väsimuse märke ilmutama. Selleks ajaks oli juba üks mees tee ääres oksendamas ja teine puu vilus pikutamas. Kuigi oli suht palav ja tuult ei olnud, siis minu enesetunne oli väga hea. Üritasin kella järgi geeli ja iga natukese aja tagant väikse lonksu vett võtta. Toidupunktides tegin peatuse, täitsin pudelid veega, sõin nii palju, kui jõudsin, kuskil ummikuid ei olnud, sain vabalt lauale ligi. Pakuti soolaküpsiseid, mingit mittemagusat keeksi, rosinaid, lamedat virsikut, väga magusat marmelaadi ja ka mingeid komme. Kokku oli neli tõusu, teise ja kolmanda sõitsin järjest ära, ilma peatusi tegemata. Viimase, mis oli 15 km pikk ja 7,1% tõusunurgaga mäe, jagasin peas kohe kolmeks ja tegin kaks 10-minutilist peatust. Lõpus läks füüsiliselt päris raskeks, tempo oli kuskil 7-8 km/h. Koos peatusega sõitsin 5 km 42 minutit. Lõpuks finišis, 138 km läbimiseks kulus 9 tundi ja 31 minutit. Sõidu kokkuvõtteks – võtsin seda matkana, ehk sõitsin sellises lihtsas treeningtempos, keskmine pulss 138, mäest üles minnes 150 ja max 158. Väga pikki peatusi ei teinud (liikumisaeg 8:45), ühtegi meetrit ei jalutanud, kordagi väga raskeks ei läinud, 6-7 km enne lõppu hakkasid kerged krambi märgid, aga kuna sain kerida, siis jalad krampi ei läinud ja kannatasid lõpuni kenasti ära, kulus 4900 kalorit.
Väiksed tehnilised probleemid esinesid ka, stardist ära sõites selgus, et vasakpoolne vahetaja link ei tööta. Jätsin ratta seisma ja võtsin käiguvahetajalt patarei korra välja, siis hakkas vähemalt vilkuma, paaritasin käiguvahetajad uuesti ära ja sain minema. Esimest käiguvahetajat tööle ei saanudki (no tegelikult sain, aga siis ei töötanud tagumine). Esimesi hammakaid vahetasin vahetaja peal olevast nupust. Kuna tõus oli tõus, ja langus langus, mitte ei vahetunud iga 4-5 km tagant, siis kokku pidingi esimest käiguvahetajat kasutama u 10 x.
Teine mure oli esimese piduriga, vähe tugevamal pidurdamisel hakkas hirmsasti kriuksuma ja jõnksutama. Kergelt sain pidurdada, aga põhiraskuse sai tagumine pidur. Esimesel laskumisel ei julgenud kiirust väga üle 40 km/h lasta, kuna tundus, et üle selle enam maha pidurdada ei õnnestu. Kui esimestel laskumistel olid minuga sama „kiired“ veel paar daami, siis inimene harjub kõigega, viimasel laskumisel olin selline keskmine, päris paljudest sõitsin mööda, aga ka minust mööduti nagu postist. Ühel laskumisel oli asfalt päris konarlik ning väikeste aukudega ja ühte sügavamat pikipragu nägin ka. Selle järel kiirabi mootorratas ja keegi pikutas hõbedase lina all. Kiirabiga rattureid nägin kuskil veel 4-5.
Suur tänu Andrele ja ka kõigile teistele õpetussõnade ja soovituste eest! Aitäh, Dmitri, et laenasid enda rattalt kasseti ja esimesed hammakad, taga 36 ja ees 33, väga palju paremaks enam vist minna ei saa :). Tänud veel SKO Motorsile, kes kõik kinni tagus😊
Mõni sõna ka reisist – lendasime läbi Helsingi Nizzasse ja kõik sujus väga hästi (väike vahepala, lennuki kapten ütles vahetult enne seda klassikalist lauset: “Cabin Crue, please proceed to landing“, et Nizza lennujuhtimiskeskusel on mingi probleem ja me ei saa maanduda, miks või millal saame, seda kapten ei teadnud. Lubas kohe teada anda kui rohkem infot. Umbes 15 minuti pärast saime loa maanduda. Rentisime auto, et proua saaks mulle finišisse järele tulla. Hotell asus täiesti kesklinnas, u 1 km stardist. Start oli rannapromenaadil. Lisaks jõudsime linnas jalutada, mitu korda ujumas käia ning Villa Ephrussi de Rothscildi külastada. Tagasilennuga sujus ka kõik hästi, ratas oli Hobispordi pehmes kohvris. Auto oli maa-aluses parklas ja ratas autos.
Liikluse poolest ma kartsin ise palju hullemat kaost, linnas olid kerged ummikud, aga ei midagi üle mõistuse. Finišist tagasi sõites oli ka palju autosid ning ühes külas pidime paarkümmend minutit ummikus ootama, aga see oli ka täiesti talutav.
Igatahes minu siiras austus kõigi vastu, kes sellise sõidu on suutnud lõpetada, nii need, kes läksid võidu sõitma ja suutsid läbida 5-7 tunniga või need, kes pidid oma „deemonitega“ võitlema ja kannatasid nagu mina, ligi 10 tundi.
Kokkuvõtteks – väga lahe kogemus, suur tänu teile sellise asja korraldamise eest! Olen alandlikult tänulik oma jalgadele, kes lõpuni koostööd tegid. Tore oleks proovida ka veidi rohkem ettevalmistunumana.
Toomas Zaletajev, esimest korda mägedes
