Van Aert seljatas Pogačari ja võitis kaootilise, dramaatilise ning põneva Paris-Roubaix’ sõidu

Meeldejääv võit mälestusväärsel võidusõidul

Võidusõidul, mida ilmestasid kümned rehvipurunemised ja muud tehnilised probleemid ning arvukad kukkumised, ei säästnud põrgulikud munakivid ka favoriite. Need katsid viiendiku 258,3 km pikkusest marsruudist Compiègne’ist Roubaix’sse. Sõit, mida põhjusega kutsutakse “Põhja põrguks”, lõppes kahe mehe sprindiga André-Pétrieux’ velodroomil Roubaix’s.

Pärast 54 km pikkust koos sõitmist juhatas Pogačar van Aerti velodroomile ja ka viimasele ringile. Visma–Lease a Bike’i rattur ründas, kui sõita oli jäänud pool ringi, sööstis maailmameistrist mööda ja hoidis oma edu kuni finišijooneni. Seal osutas ta taeva poole, mälestades oma varalahkunud sõpra ja meeskonnakaaslast Michael Goolaertsi, kes suri pärast südameseiskumist 2018. aasta Paris-Roubaix’l. Van Aert on öelnud, et sellest ajast saadik on selle sõidu võitmine olnud tema suur eesmärk.

“See tähendab mulle kõike. See on olnud eesmärk alates 2018. aastast, mil osalesin sellel sõidul esimest korda,” ütles ta hiljem. “Nüüd on möödas kaheksa aastat meeskonnakaaslase Michael Goolaertsi kaotusest. Sellest peale on minu eesmärk olnud tulla siia ja näidata sõrmega taeva poole.”

Kuid see polnud ainus põhjus, miks ta vahetult pärast finišijoone ületamist nutma puhkes. Van Aertil on seljataga paar keerulist aastat pärast mitmeid vigastusi nii maanteel kui ka krossisõidus, mistõttu on võite tulnud harva. Lõpuks täielikult taastununa oli ta sel aastal võtnud sihikule nii Flandria tuuri kui ka Paris-Roubaix’, kuid murdis 2. jaanuaril lumisel krossivõistlusel hüppeliigese ja vigastas sidemeid.

Kuigi ta paranes märkimisväärselt kiiresti, lükkus tema treeningprotsess mitu nädalat edasi. Pärast raskusi esimestel võidusõitudel saavutas ta tubli kolmanda koha Milano–San Remol, teise koha Dwars door Vlaanderenil, kui Filippo Ganna (INEOS Grenadiers) ta 150 meetrit enne finišit kätte sai, ning pettumust valmistava neljanda koha Flandria tuuril, mille võitis Pogačar. Kuid ta säilitas usu endasse.

“Ma lakkasin täna uskumast väga palju kordi,” sõnas ta. “Kuid järgmisel hetkel ma taas ärkasin ja võitlesin uuesti. Pole ilusamat viisi võita, kui minna finišijoonele koos maailmameistriga. Ta on tõeline tšempion ja tegi mu elu väga raskeks… Tema võitmine sprindis, mees-mehe vastu, on minu jaoks väga eriline.” Sloveen oli sel aastal võitnud kõik senised võidusõidud ja püüdis saada esimeseks ratturiks, kelle käes on korraga kõik viis Monumenti tiitlit.

Wout van Aert suutis oma aasta esimese võidu vormistada ilmselt ajaloo kõige dramaatilisemal ja põnevamal ühepäevasõidul. © Profimedia

“Velodroomile sisenedes pidasin lihtsalt oma plaanist kinni,” lisas van Aert. “Olin oma unistustes ja ettevalmistuses seda sprinti juba nii palju kordi läbi teinud, nii et teadsin täpselt, mida teha. Raskeim osa oli velodroomile jõudmine; Tadej ründas nii palju kordi ja ma olin korduvalt viimsel piiril, et tema tuules püsida. See kõik oli seda väärt.”

Van Aerti pühapäevane võit oli igati teenitud ja pälvis poolehoidu mitte ainult tema sõpradelt ja fännidelt, vaid peaaegu kõigilt spordisõpradelt, kes on talle viimastel aastatel kaasa tundnud. On kõnekas, et kui ta maas istudes nuuksus, oli esimene inimene peale treeneri, kes teda õnnitles, tema igipõline rivaal Mathieu van der Poel (Alpecin–Premier Tech), kes oli võitnud kolm eelmist Paris-Roubaix´i.

Põrgu ratastel

Van der Poeli katse saada esimeseks ratturiks, kes võidab selle sõidu neli korda järjest, luhtus Prantsusmaa põrgulikel munakividel. Sõidul, kus kõik kannatasid tehniliste probleemide käes, võis van der Poel kannatada rohkem kui keegi teine. Tal purunes rehv kurikuulsas Arenbergi metsa lõigus, meeskonna auto oli kaugel taga ja finišini jäi 94 km.

Meeskonnakaaslane Jasper Philipsen pakkus talle oma ratast, kuid van der Poel ei pidanud seda sobivaks. Seejärel pakkus teine meeskonnakaaslane, Tibor del Grosso, talle oma esiratast ja isegi paigaldas selle van der Poeli rattale. Kuid ka see rehv purunes Arenbergi kividel. Nii hakkas ta liikuma jala tagasi stardi suunas, et kohtuda meeskonna autoga. Selleks ajaks, kui ta sai korraliku jalgratta, oli ta võidusõidu liidritest maas 2 minutit. Peagi moodustus ees üheksaliikmeline grupp, kuhu kuulusid ka van Aert ja Pogačar.

Maailmameistril oli esimene kolmest rehvipurunemisest 120 km enne finišit ja ta kulutas liidrite kättesaamiseks palju energiat. Van Aert pidi tegelema kokku kahe tühja rehviga, kuna kaasaegne rehvitehnoloogia sai Paris-Roubaix’ halastamatutel munakividel tugeva löögi.

“Ma arvan, et enamikul inimestel oli täna probleeme rehvidega,” ütles Pogačar pärast sõitu. “Mul oli täna kolm rehvipurunemist ja kolm rattavahetust, seega polnud see ideaalne. Mul oli supertugev meeskond, kes mind tagasi tõi…, kuid siis olin juba veidi “küpse”. Kui olin koos Woudiga, polnud jalgades enam piisavalt värskust, et teda munakividel maha raputada.”

Otsustava käigu tegi van Aert 54 km enne lõppu, kui ta ründas raskel munakivilõigul hetkel, mil Ganna gruppi kuulunud van der Poel oli vähendanud vahe vaid 44 sekundile. Ainult Pogačar ja Mads Pedersen (Lidl-Trek) suutsid van Aertiga kaasa minna ning taanlane väsis peagi, suutmata hoida belglase tempot. Sealt edasi oli see kahe mehe heitlus, kus Pogačar püüdis van Aertit üle mängida ja belglane püsis visalt tema tuules.

“Kui ta esimest korda ründas, uskusin veel, et suudan talle vastu rünnata, kuid hiljem sõitis ta väga targalt ja me jagasime tööd üsna hästi,” ütles Pogačar. “Mul oli sprindis veel lootust, kuid kui ma sprinti alustasin, olid mu jalad nagu spagetid.”

Kuid nende koostöö oli piisavalt hea, et hoida van der Poeli ohutus kauguses. Ta lõpetas neljandana, kaotades vaid 15 sekundit – märkimisväärne saavutus, arvestades kui kaugele ta oli peale oma rehviprobleeme jäänud. Jasper Stuyven ründas jälitajate grupist 2 km enne lõppu ja kindlustas endale viimase poodiumikoha.

Meeste 2026. aasta Paris-Roubaix’ tulemused