Keda on tänavusel Vueltal kõige keerulisem leida? Ei, ei ole kala. Kõige raskem on leida sprintereid. Peaaegu kõik tiimid on täis mägironijaid või mäkke ronida suutvaid rattureid, kelle ülesanne on aidata oma tiimi liidreid mõnel tuuri mägietapil ning loodetavasti ka kogu tuuril võiduni. Sest tänavune Vuelta koosneb mägedest, mägedest ja veel kord mägedest, mille vahel lauskmaad õieti näha polegi.
Hüva, see on väike liialdus, aga tõesti väike. Kui täpne olla, sisaldab marsruut kuut lauskmaaetappi, kuid kahel neist on finiš mäetipul, mistõttu grupifinišeid seal ei näe. Lisaks on kavas kuus künklikku etappi, seitse mägietappi, meeskondlik temposõit ja individuaalne temposõit. Seega pole sprinteritel Vueltal tõesti suurt midagi teha. Kui isegi mõni neist suudab neljal tõelisel lauskmaaetapil ja vahefinišites piisavalt punkte kokku kraapida ning parimale punktikogujale (potentsiaalselt sprinterile) mõeldud Škoda rohelisele särgile konkureerida, peavad nad särgi kättesaamiseks kuidagi venitama end üle kõigi ettejäävate mägede ja üheksasse mäefinišisse etteantud ajalimiidi piires. See on pehmelt öeldes keeruline.
Taustainfona tuleb lisada, et võistlusel osaleb ainult kaks suurtuuride kogemusega ehtsat sprinterit: Bryan Coquard (Cofidis) ja Kaden Groves (Alpecin-Deceuninck). Vähemkogenud sprinteritest osalejad nagu Marijn van den Berg (EF Education-EasyPost) ja Juan Sebastian Molano (UAE Team Emirates) püüavad võtta mõne etapivõidu. Igal juhul on sprintereid vähe.
Seda reaalsust arvestades tundub mulle, et Remco Evenepoel (Soudal Quick-Step), eelmise aasta üldvõitja ja tänavune favoriit, võidab tänavu mõned etapid, mille tõusud talle sobivad. Ta on suurepärane mägironija ja väga kiire sprindifinišites ning kogub tõenäoliselt piisavalt punkte, et võistluse lõppedes Škoda rohelist särki kanda. Ta võib rohelise ja ka noore ratturi valge särgi võitmist lugeda edukaks esinemiseks ja piisavaks lohutuseks üldarvestuse esikoha kaotamise eest, mis tõenäoliselt läheb ühele kahest Jumbo-Visma tiimi liidrist: kas Jonas Vingegaardile või Primož Rogličile (kes info kohaselt peab ilmselt läbirääkimisi Lidl-Trekiga meeskonnavahetuse asjus).
Vuelta pole juba aastaid olnud eriti sprinterisõbralik. Kolm ratturit on seal punktiarvestuse kolmel korral võitnud: Sean Kelly, Laurent Jalabert ja Alejandro Valverde. Kelly, kes on võitnud rohelisi särke ka Tour de France’ilt, alustaski oma karjääri sprinterina, kuid hiljem kujunes temas universaal ja väga tugev klassikute sõitja. Jalabert oli puhas universaal, kes võitis 1995. aasta Vueltal nii rohelise särgi kui ka mäekuninga arvestuse. Valverde seevastu oli puhas üldjärjestuses kõrgetele kohtadele pürgija.
Mullusel Vueltal võitis Škoda rohelise särgi Trek-Segafredo Mads Pedersen, kes pole mitte sprinter, vaid pigem klassikute sõitja ja ka väga hea mägironija. Teise koha selles arvestuses sai Fred Wright Bahrain Victoriousi meeskonnast, kes samuti pole sprinter. Kolmas oli Movistari Enric Mas ning neljas Evenepoel. Üheksanda koha saanud Groves oli esikümnes ainus puhas sprinter Ekuadori kõrgmägedespetsi Richard Carapazi (EF Education-EasyPost) järel.
Tänavune marsruut näib aga grupifinišeid õelalt põlgavat, ehkki selles võib leida teatud loogikat. Minu arvates on põhjus selles, et Vuelta on kolmest suurtuurist viimane ja toimub isegi hiljem kui MM-võistlused. Korraldajad tahtsid ilmselt panna kokku võistluse, mis erineks eelnenutest – sest tänavune Tour de France oli tõepoolest erakordne ja MM-võistlused samuti erilised. Nendega samale tasemele jõuda on keeruline. Korraldajad teavad, et rattavõistlus mägedes on palju dramaatilisem kui lauskmaaetapi kõrgpunkti – finišisprindi – ootamine. Finiš mäetipus on veel eriti põnev ning seetõttu lõpebki kaks lauskmaaetappi mäkketõusuga. Loodetavasti peavad need arvestused paika.
