Kui tahta Touri pildistada, siis millele kõige rohkem tähelepanu pöörata?
Kogu võistluse ajal pead olema sada protsenti keskendunud. Miski ei tohi sind segada. Kui midagi juhtub, pead olema valmis seda jäädvustama. Pea peab olema selge. Kui sul on koduseid muresid, võid oma mõtetes uitama minna ja olulise hetke maha magada. Veelgi rohkem tuleb tähelepanu pöörata turvalisusele. Fotograaf ei tohi kunagi ohustada rattureid. Näiteks ei tohi objektiivi kate sõidu ajal maha kukkuda, seetõttu ma kinnitan kõik teibiga. Kuid kõige enam peab muretsema mootorratturi pärast. Touri-karjääri jooksul on mind vedanud viis mootorratturit ja ainult üks neist oli unistaja tüüpi. Olles aasta minuga koos sõitnud, oli tal tarvis kuskilt läbi pugeda ja kogemata takerdus ta kuidagi ühe ratturi taha. Ta isegi vedas ratturit mõne meetri kaasa. Sellise vea teinud mootorratturit ootavad karmid tagajärjed. Isegi kui jalgrattur pääseb vigastusteta, jookseb avarii videosalvestus Eurospordi klippides uue aastani.
Kui tõsine on Touril konkurents fotograafide vahel?
Väga tõsine. See on äärmiselt konkurentsitihe, kuid professionaalses mõttes korrektne keskkond. Kui ma tüdrukuna meeste seas tööle hakkasin, kulus neil kaks aastat minuga ära harjumiseks. Alguses nad vahtisid mind, sest keegi hobusesabaga plika ilmus järsku mootorrattal kohale, mis oli seni reserveeritud ainult meestele. Ma ei kasutanud oma sugu kunagi enda huvides ära, muidu oleksin lõpetanud kiiremini kui alustasin. Kui ma pressikeskuses oma fotosid töötlesin, panin tähele, kuidas teised fotograafid ringi kõndides minu monitorile kiikasid. Kõik olid uudishimulikud: kuidas plika hakkama saab? Mina vaatasin nende monitore samamoodi: ega ma ometi midagi kahe silma vahele jätnud? Aga sestpeale, kui nad mind oma seltskonda vastu võtsid, olen nagu kala vees. Muidugi on seal konkurents, aga kui sul tekib probleem, näiteks läheb mootorrattal rehv tühjaks või on sul vaja mälukaarti, tulevad kõik appi.
Võid sa avada mingeid nippe, mis aitavad Touril fotograafe?
Põhiline on mitte alahinnata kodust ettevalmistust. Fotograaf peab teadma, mis on juhtunud ja mis parajasti juhtub. Sa pead selle info konteksti panema ja mõtlema ettepoole, tulevikule. Mitte ühe sammu, vaid vähemalt kaks. Iga infokild võib tulemust mõjutada. Näiteks kui sa loed, et kellelgi valutab jalg, siis hoiad tal grupis silma peal – ega ta maha ei hakka jääma? Kõik võimalikud stsenaariumid tuleb läbi rääkida oma mootorratturiga, kuna mina olen ju üks neist fotograafidest, kes jäädvustab Touri mootorrattalt. Temaga läbisaamine on erakordselt oluline. Te peate tegutsema sünkroonis, et ta teaks, kuidas ja kuhu minna, kui sina tahad tsikli seljast pilti teha. Ka mootorrattur tunneb uhkust, kui „tema“ fotograafil on õnnestunud hea pildiga maha saada. Mootorrattur peab sind usaldama ja tahtma kõike seda sinu heaks teha. Töö Touril on ka nende jaoks väga mainekas, kuna sageli alustasid nad sellega kuskile Belgias kohalikel võistlustel ja on end järk-järgult üles töötanud.
Kuidas sa leiad parima võttekoha?
See on absoluutselt tähtsaim küsimus. Mootorrattal tuleb pidevalt otsustada, kuhu grupis minna ja kus peatuda. Ma töötan ühe Hollandi agentuuri heaks, nii et ma pidid hoolikalt valima, kas püsida ees koos kollases särgis ratturiga või hoida end tagapool liikuva Hollandi ratturi ligidusse isegi juhul, kui ta peaks võistluse katkestama. Fotograaf teeb põhimõtteliselt ajakirjanikutööd ja peab järgima oma tööandja juhiseid.
Aga ikkagi pead sa olema õigel ajal õiges kohas, kas pole nii?
Muidugi, sest hea pressifoto on järgmisel päeval ajalehtedes, ja samas ootab veel kümme piltnikku, et saaks jäädvustada etapi saatuse otsustanud hetke. Kui sa tahad Touri pildistada, pead olema osav, omama õiget infot, kõvasti kogemusi, ohtralt vaistu ja natuke õnne. Igal etapil tuleb pidevalt otsustada, kas liikuda hea pildistamisvõimaluse leidmiseks grupist ette või jääda koos ratturitega ja pildistada ainult mootorrattalt. Oluline on ka koostöö mootorratturiga. See otsustab paljuski, kas sa satud õigetesse kohtadesse. Kui teed vale otsuse, võib grupp eest ära minna ja sul ei pruugi tekkida enam võimalust neist sel etapil või sel lõigul mööduda. Reeglid on läinud aastatega karmimaks ja mööduda lubatakse ainult selgelt piiritletud tingimustel.
Kas sul on oma lemmikfoto?
Ma väärtustan ajatuid fotosid, mida ka aastaid hiljem hinnatakse. Harilikult on need põhjalikult läbimõeldud võtted, kus sa leiad kauni taustaga koha ja ootad ratturite saabumist. Kui oli Touri sajas aastapäev, siis ma teadsin, et tahan fotot Armstrongist koos Eiffeli torniga. See oli riskantne võte ja poleks pruukinud õnnestuda, sest ma pidin kaamera asetama maapinnale ega saanud ise pildiotsijasse vaadata. Püüdsin küll leida kohta, kus pilt kindla peale välja tuleks, ent siis poleks torn peale jäänud. Aga kõik siiski õnnestus ja see on üks pilte, mis mulle senini meeldib. Armstrong pani selle ka oma raamatusse. Siis on veel fotod agentuuri tarvis. Need elavad järgmise päevani ja mitte päevagi kauem. Neid pilte ei panda raamatusse, üheksa fotograafi kümnest suudab neid teha.
Kas Touril on midagi, mida ei peaks pildistama?
Fotograafide tabusid? Kõike pildistatakse, isegi massilist pissipeatust. Mina küll harilikult väldin neid, sellised pildid on korra naljakad, aga tõesti ainult korra. Keerulisem on õnnetuste pildistamisega, mis on samuti osa Tourist. Mul on selle kohta lausa oma lugu.
Mis juhtus?
- aasta Touri eel olime Berliinis Jens Voigtist lugu tegemas. Ta viis meid oma koju, oma naise Stephanile ja nende kolme lapse juurde. Voigt rääkis, kuidas ei taha treenida Mallorcal, sest talle meeldis olla pere juures. Ta oli väga sümpaatne, kuid kolm nädalat hiljem kukkus Touril otse minu ees. Ta lamas maas, tema peast jooksis verd ja mul olid pisarad silmis, aga ma teadsin, et pean tegema oma tööd ja pildistama, sest samas tegi oma tööd ka arst.
Kuidas sa fännidega läbi saad?
Mulle fännid meeldivad, sest nemad loovad Tourile õhkkonna. Nemad teevad selle show, mis fotograafile tulu toob. Mul on hea pilt Chris Froome’ist fännide keskel tema viimaselt temposõidult. Leidsin endale koha hullude inglise fännide keskel, kes raja ääres tantsu lõid ja veetsin nendega pool tundi, et nende käitumist mõista, kui Froome saabus. Ma püüan alati fotole jäädvustada enamat kui vaid pelgalt ratturi. Sellised fotod lasevad sul välja paista. Muidugi pildistan ma ka verd, higi ja pisaraid, aga ma naudin, kui fotol on ka teine kiht.
Kuidas fotograafi töö Touril on 25 aastaga muutunud?
Fotograafide seas oli vanasti vähem konkurentsi. Ma arvan, et see hakkas tekkima koos Lance Armstrongi saabumisega, kes tegi Tour de France’i üle maailma kuulsaks, ja muidugi interneti arenemisega. Järsku oli kõik sinu sõrmede all. Pildistada oli varem lihtne, aga fotode saatmine oli keerukas. Praegu on väge keeruline teha sellist pilti, midagi keegi teine teha ei saa. Digitaaltehnika saabumisega muutus fotode toimetusse saatmine lihtsamaks ja konkurentsi on rohkem.
Kõigil pealtvaatajatel on nutitelefonid ja nad saavad pilti teha. Mõnikord on keeruline hoida kaadrit tühjana, et publik ette ei tuleks. Mobiiltelefoni ja konkurentsi tekkimisega kerkisid ka agentuuride nõudmised. Varem piisas finišis tehtud pildist. Praegu tuleb tööd palju rohkem teha ja samuti nõuab see sotsiaalmeedia tundmist. Praegu kulutan ma ka palju aega fotode töötlemisele, vanasti tegid seda laborandid.
Kas siis varem tundus parem?
Kui sa oma tööd naudid, pole vahet. Pildi saamiseks tehtud pingutus tasub ära ja edu valmistab tohutult rõõmu. Praegu on keeruline teha vahet heal ja suurepärasel fotograafil. Meil kõigil on esmaklassiline varustus, teistega sammu pidamiseks pead sa pidevalt end täiendama, õppima uusi asju. Põhiline on jäädvustada hetki uuel moel.