Loodetud põnevusetendus jäi ära, sest neljast põhitegelasest kolm tulid võistlema pärast seda, kui aprillikuus õnnetult kukkusid. Võimatu on öelda, kui palju kaks või kolm puudu jäänud treeningunädalat mõjutasid Primož Rogličit (Red Bull-BORA-hansgrohe) või Remco Evenepoeli (Soudal-Quick Step). Mõlemad osalesid juuni alguses Critérium du Dauphiné’il ja näisid vormi tõusvat.
Kuid kahe eelmise aasta võitja Jonas Vingegaard (Visma-Lease a Bike) kaotas rohkem kui kuus treeningunädalat ega osalenud ühelgi ettevalmistaval võistlusel, kui oli Baskimaa velotuuril kukkudes murdnud rangluu, mitu roiet ja kahjustanud kopsu. Ning see andis tunda. Loodetavasti on kõik kolm järgmisel aastal terved ning näeme vastasseisu, mida ratturid ja kogu spordiala väärib.
Järgnevalt vaatame algul üle põhitegijad ja siis mainime ära ka ratturid, kes jäid silma oma südikuse ja klassiga.
Tadej Pogačar (UAE Team Emirates): 25-aastane sloveen võitis kuus etappi ja tõstis oma liidrisärgis veedetud päevade arvu vapustava 40-ni. Kõige muljetavaldavam saavutus on aga haruldane Giro d’Italia-Tour de France’i topeltvõit. Pogačar on üldse kaheksas rattur, kes sellega toime tulnud ning esimene pärast Marco Pantanit aastal 1998. Kui välja jätta altminek 11. etapil, kus Vingegaard ta kinni püüdis ja finišis edestas, oli Pogačaril ideaalne Tour. Ka see üks tagasilöök oli väidetavalt tingitud vaid vähesest vedelikutarbimisest. Pogačari saavutuste taustsüsteemi panemiseks: tema 17 võitu on peaaegu pool Mark Cavendishi poolt tänavu püstitatud rekordist ehk 35 võidust. Ning 40 päeva liidrisärgis annab talle kuuenda koha kõigi aegade edetabelis.
Pogačar on kahtlemata oma põlvkonna väljapaistvaim rattur ning üks paremaid maanteesõitjaid läbi aegade. Kuid taustsüsteemidest veel niipalju, et Girol polnud talle õigeid konkurente ja võit tuli ligi kümneminutilise eduga ning Touril oli põhikonkurent Vingegaard oma parimast vormist kaugel. Pogačari toetas ka selgelt parim tiim. Aga see kõik ei vähenda kuidagi tema saavutusi ega muuda vähem efektseks olukordi, kus ta tõusul oma rivaalide eest minema sööstab. See on üks kõige vaatemängulisemaid stseene kaasaegses rattaspordis – ja tegelikult üldse igasuguses spordis.
Jonas Vingegaard: Kui aus olla, polnud 27-aastasel taanlasel ülalmainitud põhjustel mingeid võimalusi. Kuid Touril ta häbisse ei jäänud – isegi vaatamata 19. etapi järel valatud pisaratele, kui mõistis, et ei küüni kollase särgini –, ehkki ise võib teisiti arvata. Lõpetada Tour teisena pärast nii paljusid vahelejäänud treeninguid ja vigastuste tekitatud arme, nii füüsilisi kui ka psühholoogilisi, oli igal juhul märkimisväärne saavutus. Mulle tundus, et tema jalgadega oli asi enam-vähem ühel pool, kui Tour Alpidesse jõudis. Kui Visma saatis 19. etapil kaks tugevat ratturit lahtirebimiskatsele, nägi plaani ilmselt ette Vingegaardil nendega liituda, tõenäoliselt jõhkral kõrgeima kategooria tõusul Bonette’i mäekurule (23,1 km keskmise tõusunurgaga 6,8%). Kuid ta ei saanud hakkama UAE Team Emirates’i pakutud tempoga ja kui Pogačar minema sööstis, pidi Vingegaard teise koha kaitsmiseks püsima Evenepoeli sabas.
Lisaks oli tiimi kavandatud koosseisust puudu kolm olulist ratturit. Dylan van Baarle ja Steven Kruijswijk kukkusid Dauphiné’il ja Sepp Kuss, Vingegaardi põhiline abimees mägedes, haigestus võistluse eel koroonasse. Kas Vingegaard oleks läbinud Touri 6 minutit ja 17 sekundit kiiremini, kui ta poleks Baskimaal kukkunud ja teda toetanuks ideaalne tiim? Võimatu öelda. Ehk saame teada tuleval aastal.
Remco Evenepoel: Valitsev temposõidu maailmameister oskab ka mäkke ronida! Ta pole küll parim ronija, aga siiski väga hea ja 24-aastasena on tal veel küllalt aega areneda. Kui ta seda suudab, ning arvestades tema võimeid temposõidus, võib meil olla tegu tulevase Tour de France’i üldvõitjaga. Ta pani mind endasse uskuma. Evenepoeli kolmas koht, 9.18 Pogačarist maas, peegeldab täpselt tema hetkeseisu. See näitab ka ilmekalt, kui palju ja kui kiiresti ta suurtuuride sõitjana on edasi läinud. Anname talle veel aasta või kolm, ja siis… Soudal-Quick Step läks Tourile riskantse strateegiaga loobuda võitlemast etapivõitude pärast ja panustada Evenepoeli lootustele üldarvestuses. Igavesti rahulolematu tiimipealik Patric Lefevere võib rahulolust tantsu lüüa – kui keegi teda parajasti ei näe.
Väärivad mainimist (juhuslikus järjekorras)
Jonas Abrahamsen (Uno-X Mobility): Oma teisel Tour de France’il hoidis 28-aastane rattur mäekuninga särki enda käes ligi poole võistluse vältel. Esimesed poolteist nädalat oli ta kõigist nähtavam, liitudes alati jooksikutega ja paistes silma kõikidel tõusudel, jättes mulje väsimatust ja väga julgest ratturist. Abrahamsen ei võitnud ühtki etappi – parimaks jäi teine koht teisel etapil –, kuid avaldas tugevat muljet.
Ben Heal (EF Education-Easy Post): Meile meeldib, kuidas Heal sõidab. Ükskõik, kas ta pingutas enda tulemuse nimel või aitas oma tiimi esinumbrit Richard Carapazi, andis mees alati endast kõik. 23-aastane iirlane võttis Jonas Abrahamseni rolli üle Touri teisel poolel, kui mäed olid kõrgemad. Kui meil mõnikord tekkiski mõte, et rohkem ta keset mägesid lahtirebimiskatses osaleda ei jõua, oli ta ühtäkki jälle jooksikute eesotsas neid nõlva mööda üles vedades, jalad pedaale väntamas, pea viltu. Suurepärane sõitja, kes võib saada ka võimaluse suurte võitude pärast võidelda.
Richard Carapaz (EF Education-Easy Post): Kuna boliivlane ei saanud võimalust kaitsta oma olümpiavõitu, kasutas ta Touril juhust endast märku anda ja kuulsust koguda, viies koju mäekuninga särgi. Carapaz langes võistluse varajases faasis üldarvestuses üsna taha ning kolmandal nädalal, kui Tour oli jõudnud tema eelistatud maastikele ehk kõrgmägedesse ning mees end korralikult vormi ajanud, anti talle seetõttu luba lahtirebimiskatsetega kaasa minna. 17. etapil tõigi ta oma tiimile esimese etapivõidu Tourilt ning rabas mäekuninga särgi Pogačarilt enda kätte. Kui Pogačar Carapazile pärast 19. etappi teatas, et ei hakka särgi tagasivõitmise nimel töötama, oli see ühe suure ratturi austusavaldus teisele.
Tulevikutäht
Matteo Jorgenson (Visma-Lease a Bike): Noor ameeriklane oli Vingegaardile mägedes kõige tõhusam abiline ning demonstreeris muljetavaldavat ronimisvõimet, eriti 18. etapil, kus Pogačar möödus temast alles viimasel kilomeetril. Ka viimase võistluspäeva temposõidus saavutas ta suurepärase neljanda koha ning oli üldkokkuvõttes kaheksas. Pärast Movistaris kaotatud aastat seisab Jorgenson nüüd põneva karjääri lävel.
Kõige poeetilisem võit
Romain Bardet (Team dsm-firmenich PostNL): 33-aastane prantslane tegi kaasa on viimasel Tour de France’il ning teenis avaetapilt oma esimese etapivõidu Touril. Suureks abiks oli talle seejuures 23-aastane belglasest tiimikaaslane Frank van den Broek, kellele see oli alles esimene Tour. Peaaegu nagu Shakespeare, kas pole?
Parim võidu tähistamine
Victor Campenaerts (Lotto Dstny): 32-aastane Campenaerts saavutas 18. etapil esimese etapivõidu nii endale kui ka oma tiimile ning pidas pärast seda videokõne oma naise ja vastsündinud järeltulijaga, kus ta vaheldumisi naeris ja nuttis. Seejärel antud intervjuu oli emotsionaalne, aus ja südamest tulev ning pani kõik mõtlema, et maailm pole sugugi hukas.
Lõppjärjestus:
- Tadej Pogačar (UAE Team Emirates) 83:38.56
- Jonas Vingegaard (Visma-Lease a Bike) +6.17
- Remco Evenepoel (Soudal-Quick Step) +9.18
- João Almeida (UAE Team Emirates) +19.03
- Mikel Landa (Soudal-Quick Step) +20.06
- Adam Yates (UAE Team Emirates) +24.07
- Carlos Rodríguez (INEOS Grenadiers) +25.04
- Matteo Jorgenson (Visma-Lease a Bike) +26.34
- Derek Gee (Israel-Premier Tech) +27.21
- Santiago Buitrago (Bahrain Victorious) +29.03
