Tegemist minu esimese Bike Transalpiga! 7 päeva jooksul sai läbitud veidi üle 500 km ja 17000 tõusumeetri. Tuuri märksõnadeks palju ronimist, ilmelised vaated ja loodus ning meeskonnatöö.
1. etapp Ehrwald 🇦🇹-Imst 🇦🇹
72,94 kilomeetrit ja 2162 tõusumeetrit
Esimene etapp oli pigem n-ö sisse elamiseks, oma partneriga üksteise sõidustiili tundma õppimiseks ning mägedega harjumiseks. Üllataval kombel
tundsin ennast juba esimesel päeval hästi (tavaliselt mul esimene päev ei ole hea enesetunne). Rada oli pigem kiire. Palju kruusa/asfaltit. Laskumised ei olnud küll tehnilised, aga siiski tähelepanu nõudvad kuna kruus oli kurvides “libe” ning pigem
sõitsime ettevaatlikumalt. Terve päev sõitsime 3. kohal. Mõned kilomeetrid enne finišit hakkasime nägema 2. kohal sõitnud naisi, paraku finišijoon tuli meie jaoks veidi liiga vara ja ees sõitnud naised paarikümne sekundi kaugusele. Etapi jooksul oli väike probleem mu sadulapostiga. Kasutan elektroonilist allalastavat posti, ning esimesel laskumisel see enam ei töötanud. Jäin korraks seisma, et kontrollida kas aku on tühjaks saanud, aga aku oli roheline. Seega eeldasin, et lenksul oleval sadulaposti lülitil on patarei tühjaks saanud (sellele sain hiljem finišis kinnitust). Seega ülejäänud sõidu sadulaposti alla lasta ek saanud.
2. etapp Imst 🇦🇹-Nauders 🇦🇹
76,92 kilomeetrit ja 2.467 tõusumeetrit
Teine etapp taaskord üldjoontes kiirete radadega. Minul jälle täitsa hea olemine, tundus, et ka mu partneril eelneva päevaga võrreldes parem päev. Sõitsime etapil naistest 2. kohal, samas saime enne viimast toidupunkti ka liidrid kätte. Meil partneriga kujunes välja taktika, et mina jäin toidupunktides seisma, täitsin meie pudelid, ning seejärel sõitsin järgi. Mu partner ei pidanud seisma jääma ja selletõttu olime kokkuvõttes veidi kiiremad. Naiste liidritel olid olemas abilised, kes neid jootsid, s.t nad said oma pudelid hoopealt haarata ja ei pidanud seisma jääma. Toidupunkti sisenesime koos, aga mina väljusin u 30 sek hiljem. Järgneval päeva viimasel tõusul aga olime siiski liidritest olulisemalt aeglasemad ning vahe kasvas. Viimase tõusu otsas oli veel veidi jalutamist kuna rada oli järsk ja kohati mudane. Kui sadulasse tagasi hüppasin ja käike hakkasin vahetama, siis vahetas tagant kõige väiksemale hammasrattale ja rohkem midagi ei teinid. Alu vilkus veel viimast korda rohelist. Seega, taaskord lenksul oleval lülitil patarei tühi😅. Õnneks olime just jõudnud tõusu otsa ning ma ei hakanud aega raiskama, et seda seal vahetama hakata. Mõned viimased tõusupõksud võtsin suurema hooga ja kangutasin ülesse😅. Etapp lõppes ilmelise laskumisega Naudersisse. Peaagu terve laskumine “singlil”. S.t mööda saamine piiratud. Paar kilomeetrit enne finišit saime sellel laskumisel veidi aeglasemalt liikunud solo naiste klassi võistleja. Palusime kenasti, et kui võimalus, siis mööda lasta meid. Vastuseks saime kurja häälega “EI”😅 Sellisg kogemust polegi varem olnud😅 Hiljem tuli välja, et tegemist siiski toreda naisterahvaga, ju siis ei tahtnud meid sinna ette koperdama😅 Finišis teistena.
3. etapp Nauders 🇦🇹-Reschensee 🇮🇹
50,49 kilomeetrit ja 2.081 tõusumeetrit
Selle tuuri distantsi mõttes kõige lühem etapp. Paberil veidi petlik, sest ronimist ikka jagus ja kindlasti ei olnud tegemist lihtsa etapiga. Kaks pikamat tõusu. Sel etapil tundsin veidi motivatsiooni langust. Kui eelnevatel päevadel oli lootus, et partneri enesetunne ja jalad lähevad tuuri edenedes veidi paremaks, siis esimesel tõusul tundus, et täna tuleb pikk päev😅 Meie tempo oli pigem tagasihoidlik. Õnneks päeva edenedes tundus, et meie minek läks veidi paremaks. Mina tegin tööd ka selle kallal kus on kõige parem oma partneri pudelit hoiustada😅 Kuna ma toidupunktis täitsin ka oma partneri Naima pudeleid ning mu enda pudelikorvid ja tagataskud täis olid,
siis proovisin seda hoiustada oma põues. Sellel etapil kandsin aga kombe asemel
särki ning lukk libises lahti. Oli tükk tegu, et see sealt minema ei lendaks, eriti just viimasel laskumisel, mis oli tõeliselt tehniline. Minu jaoks terve tuuri üks lemmikuid! Juurikad, kivid, parima sõidujoone otsimine. Laskumistel olin üldjuhul ees, et Naima saaks minu järgi sõita, näitasin talle pöördeid ja hoiatasin kui
midagi ohtlikumat. Arvan, et saime sellel laskumisel väga hästi hakkama. Selle tõestuseks püüdsime laskumise lõpuks kinni sel hetkel 2. kohal liikunud naispaari. Viimased ~5km siledal panime nii palju kui panna oli, et möödunud naistest eespool lõpetada. See ka õnnestus paarikümne sekundiga. Finišis oli seekord logistika veidi halvasti korraldatud ning pidime 2 tundi etapi autasustamist ootama. Olid küll vahetusriided, aga tundsin, et said veidi külma.
4. etapp Reschensee 🇮🇹-🇨🇭-Bormio 🇮🇹
90,38 kilomeetrit ja 2.611 tõusumeetrit
Sel korral saime väga hea stardi. Tundus, et Naimal oli parem päev. Vähemalt alguses. Saime koos liidritega teistel naistel kohe esimesel tõusul eest. Näha oli, et nad olid tugevamad, aga proovisin oma
partnerit lükates ja vahepeal ka ees olles tempot aeglasemaks võttes etapivõidu mängus hoida. Esimeses toidupunktis jälle sama taktika-mina jään seisma, partner sõidab edasi, seekord siis koos liidritega. Algas päeva viimane, pikim tõus (~20km). Tõus algas pigem siledalt/laugelt. Ütlesin oma pertnerile, et ta prooviks liidrite tuules püsida kuni ma pudeleid täidan ja järgi sõidan. Paraku järgi sõites nägin juba eemalt, et ta oli kahjuks neist maha jäänud. Alla me aga ei andnud. Proovisin ikka oma partnerit igat moodi motiveerida ja lükkamisega aidata ja üle poole tõusu püsis vahe alla minuti. Siis aga vajusid nad siiski eest. Seejärel liikusime oma tempoga kuni finišini. Etapi jooksul sõitsime ka Šveitsis.
5. etapp Bormio 🇮🇹-Malé 🇮🇹
96,20 kilomeetrit ja 3.254 tõusumeetrit
Tuuri “queenstage”, s.t pikim ja raskeim etapp. Etapp algas kohe tõusuga, 27.8 km stardist Passo Gavia-sse. See oli ka tuuri kõige kõrgem tipp mille vallutasime (2600m). Kuna valdav osa esimesest tõusust oli asfaltil, siis proovisin terve tõus oma partnerit lükata või tõmmata (ta hoidis mu tagataskust). Tundus, et meie taktika toimis, sest nägime liidreid ees liikumas. Tõusu otsas oli vahe kuni 2 minutit. Tõusule järgnes aga tuuri kõige tehnilisem laskumine. Väga palju suuri ja libedaid kive, ei olnud head sõidujoont, veidi mudane ja kohati väga järsk. Sellel laskumisel kukkusin esimest ja viimast korda selle tuuri jooksul. Kuna kivid olid nii suured, siis pidi hoo vahepeal täitsa maha võtma, et neist kuidagi üle saada. Vähese hoo tõttu kuidagi kaotasin tasakaalu, kukkusin küljele ja ratas minu peale. Ei saanud jalga ka pedaalist piisavalt kiiresti lahti ka seal ma siis olin ratta all lamamas😅 Ükshetk sain aga uuesti püsti ja ülejäänud laskmine möödus suuremate viperusteta. Seda tõestas ka see, et püüdsime naiste liidrid kinni. Tundus,
et nemad olid rohkem hädas kui meie.
Möödusime neist ja järgmisele 11km pikkusele tõusule läksime liidritena. Tõus algas asfaltiga, järgnes halvas seisukorras kruus. Kohati oli tõus väga järsk. Kuna oli palju tagasipöördeid, nägime ka tagumiste naistega vahet. Ka sellel tõusul abistasin oma kaaslast, ometi vahe järgnevatega sulas iga pöördega. Kui tõusu lõpuni oli jäänud umbes 300m käis kõva pauk ja minu rehv oli tühi. Teadsin kohe, et kiiret lahendust ei ole. Liidrid möödusid ja meie asusime sisekummi paigaldama. Lasime siis ühe õhuballooniga täis, aga rehv jäi siiski veidi tühi. Proovisin järgneval, tuuri ühel ilusaimal “singlil” veidi rahulikumalt ka turvalisemalt sõita kuni toidupunktini (10km oli minna), et seal siis õhku juurde pumbata. 2 km enne toidupunkti purunes aga siiski siserehv ning pidime seda uuesti parandama. Toidupunktis panine õhku juurde ja õnneks kestis finišini ära (~30km), kuna parandamiseks meil asju enam rohkem kaasas ei olnud. Finišeerisime siiski naistest teise paarini, aga energiat läks sellele etapile palju. Tegelikult oli tegemist äärmiselt ilusa etapiga, kahju, et tehniline ebaõnn seda täiel määral nautida ei lasknud.
6. etapp Malé 🇮🇹-Valle del Chiese/Roncone🇮🇹
68,62 kilomeetrit ja 2.502 tõusumeetrit
See etapp minu jaoks kuidagi kõige vähem meeldejääv. Kuna paar päeva varem olin kùlmetanud, otsustasin veidi kergemalt võtta ja taastuda. Liikusime terve päev minu partnerile sobivas tempos. Etapp on kui peast pühitud, ei mäleta radu😅 Kuna 3. koha üks naistest haigestus ja pidi tuuri pooleli jätma, siis kadus ka meie jaoks veidi pinge, sest esimene ja ka meie taga kolmas olid suurte vahedega. Pigem oli eesmärk ilma tehniliste probleemideta ilusasti lõpuni tulla. See ka õnnestus.
7. etapp Roncone/Valle del Chiese🇮🇹-Arco🇮🇹
58 kilomeetrit ja 1850 tõusumeetrit.
Kuna vihmasadude tõttu oli raja alguse osas toimunud väike maalihe, siis raja algust muudeti ja see tegi etapi veidi lühemaks (-8
ja 250 tõusumeetrit). Etapp
algas kohe korraliku seinaga! Alguses asfaltil ning lõppes heinamaal jalutamisega😅 (sest tõusunurk oli 20+%). Liikusime taas minu partnerile sobivas tempos. Saime koos sõita mitme segapaariga. Nemad aitasid ka veidi tempot üleval hoida. Viimasel kahel etapil jäime mõlemad toidupunktides seisma, et pudeleid täita.
Terve etapi liikusime naistest teisel kohal ja sellel ka finišeerisime. Ka üldkokkuvõttes 2. koht.
Kokkuvõttes sai 7 päeva jooksul sõidetud umbes 32 tundi. Oli nii toredaid hetki, kui ka raskemaid. Arvan, et selline pikk tuur õpetab päris palju ennast ja oma partnerit tundma. Nagu meie sega paari kaaslased sel tuuril naljatledes ütlesid “Peale seda tuuri kas abiellutakse või lahutatakse”😅 Arvan, et selles on tõetera sees. Igaljuhul üks meeldejäävamaid võistlusi kus ma osalenud olen! Maastikurattasõit (ja veel 7 päeva Alpides) on ikka äge küll!☺️
