78. korda sõidetav Vuelta España, tänavune kolmas ja viimane suurtuur Giro D’Italia ja Tour de France’i järel, algas laupäeval, 26. augustil Barcelonas ning lõpeb kolm nädalat hiljem Madridis pärast 3153,8 kilomeetri läbimist.
Just seal antakse kätte tuuri viimane punane särk ehk maillot rojo.Juba aastaid tundub Vueltal olevat imeliselt konkurentsitihe stardirivi, mis on tulvil planeedi parimaid suurtuuride sõitjaid. See aasta pole erand, kuid enne osavõtjate ülevaatamist võtame ette mõned võistlustrassi olulisemad kohad. Pole just üllatus, et see suurtuur sobib hästi mägironijatele.
Stardipaik Barcelona on taustaks esimesele 14 kilomeetri pikkusele meeskondlikule temposõidule, viimase aja Hispaania suurtuuri ühele eripärale. Seejärel on kavas üks sprinteritele sobiv etapp, kuid juba kolmandal etapil on kavas esimene mäefiniš Andorras Arinsalis – sinna suundub Vuelta esimest korda. Mägedest saab väga vähe puhkust ka 4. ja 5. etapil, ehkki need ei pruugi tulla olulised päevad üldesikoha püüdjatele. Kuuendal etapil seisab ees järjekordne mäetipus asuv finiš Javalambre astronoomiaobservatooriumi juures. Siinkohal peaksin kindlasti mainima, et tänavusel tuuril on tervelt kümme – jah, kümme! – finišit mäetipus. Ainuüksi sellele mõtlemine võtab võhmale.
Seitsmes etapp, mis lõpeb Valencia lähedal Olivas, on üks väheseid võimalusi sprinteritele. Järgnevad rängad mägedepäevad vastavalt Xorret de Cati ja Caravaca de la Cruzi tõusudega, mille järel saabub lõpuks kauaoodatud puhkepäev.
Loodetavasti pakub see piisavalt hingetõmbeaega enne Vuelta ainukest eraldistardist temposõitu. Kümnes etapp on pikkusega 25,8 kilomeetrit ning sõidetakse lauskmaal Valladolidi – Loode-Hispaania Castilla-Leóni autonoomse piirkonna keskuse – ümbruses. 11. etapp kulgeb taas lauskmaal, kuid selle lõpus ootab järgmine mäefiniš Vinuesa Laguna Negra järve ääres. 12. etapp on omajagu mägine, kuid ühtegi kategooriaga tõusu seal pole ning oodata võib grupifinišit. Võitlus üldesikoha peale aga tõuseb esiplaanile legendaarsel 13. etapil, mis korraks ka Prantsusmaale põikab – finiš asub Püreneedes hirmuärataval Tourmalet’ mäekurul. Ka 14. etapil ootab rattureid ees mäefiniš, kuna järgmisel päeval võib Pamplona ja Lekkunberi vahel oodata lahtirebimiskatseid.
Teine ja viimane puhkepäev selle järel on hädavajalik, sest Vuelta viimased kuus võitluspäeva on tõeliselt kurnavad. Alustuseks ootab ees järjekordne mäefiniš 16. etapi lõpus Bejesis, kuid see on vaid soojendus järgmiseks, 17. etapiks. Seal külastavad ratturid kurikuulsa Angliru tippu, mis on üks maailma kardetumaid mäkketõuse. Hämmastaval kombel mäed sellega veel ei lõpe, sest ka 18. etapi lõpp on mägedes, La Cruz de Linareses.
Allesjäänud võistlejatele pakub 19. etapp Iscari veidi hingetõmbeaega ja ka võimalusi silma paista. 20. etapil ronitakse mägedes viimast korda ning see on viimane šanss üldarvestuses suuri muudatusi tekitada, kuna 207 kilomeetri pikkust marsruuti Manzanares El Realist Guadarramasse pikivad kümme lühikest, kuid järsku tõusu, mille profiil meenutab krokodillihambaid. Viimasel, 21. etapil näeme tavalist sprindirongkäiku, mis lõpeb Madridi tänavatel ja kus lõpuks kroonitakse tuuri vääriline võitja. Kes see küll olla võiks? Loe edasi.
Alustame Vuelta mullusest võitjast ja värskest temposõidu maailmameistrist Remco Evenepoelist. Tal on olnud üliedukas aasta, kuigi Giro puhul jäi õhku küsimus „mis oleks kui…?“, sest Evenepoel katkestas seal haiguse tõttu. Tema meeskond Soudal Quick-Step on küll tugev, ent mitte nii võimas kui Jumbo-Visma või UAE Team Emirates. Tänavused mägimarsruudid sisaldavad mitmeid palju järsemaid ja pikemaid tõuse, mis panevad Evenepoeli võimed tõsiselt proovile, eriti konkurente arvestades.
Siin need on, suvalises järjekorras.
Jumbo-Visma on minu meelest tuuri tugevaim meeskond, talentidest tulvil. Ent küsimus on, kes saab olema nende liider: Giro võitja Primož Roglič või Touri võitja Jonas Vingegaard? Sloveen võitis just Vuelta Burgose ja on selgelt heas vormis. Taanlasest on vähem teada, ehkki tavaliselt ta vormiga alt ei lähe. Kas neil on ühine plaan koostööks? Või lastakse rajal otsustada? Sepp Kuss, Attila Valter, Dylan van Baarle ja Wilco Kelderman on tõenäoliselt nende veekandjad, kes suudavad grupi pikaks venitada.
UAE Team Emirates evib samuti kaht liidrit João Almeida ja Juan Ayuso näol. Mõlemad ratturid on end suurtuuridel heast küljest näidanud, kuid minu silmis on noor hispaanlane realistlikum ja tugevam pretendent kõrgele kohale. Ta on alles 20-aastane, kui jõudis mullu Vueltal juba kolmandaks tulla. Lisaks peaks ta olema värskem, sest alustas võistlushooaega alles aprilli lõpus. Tiim, kus tiibu katavad Jay Vine ja Marc Soler, on igati arvestatav jõud.
Ineos Grenadiersis keerleb kõik ühe mehe, 2018. aasta Tour de France’i igihalja võitja Geraint Thomase ümber. 37-aastasena ei näita ta mingeid äravajumise märke, nagu kinnitas tema tänavune legendaarne duell Primož Rogličiga Giro esikoha pärast. Kogu stardirivi peale on temal kõige rohkem suurtuuride kogemusi ning seljataga toeks tugev meeskond, kuhu kuuluvad Egan Bernal, Laurens de Plus, Fillipo Ganna ja Jonathan Castroviejo. Thomas teab, kuidas end kõige olulisematel hetkedel kokku võtta ning on ilmselt keskendunum kui kunagi enne.
Esikohapretendentide sekka kuulub ka Enric Mas Movistari tiimist, kes on kodumaisel tuuril teisena lõpetanud lausa kolmel korral, sealhulgas mullu Remco Evenepoeli järel. Aleksandr Vlassov on praegu heas sõiduvormis ning kannab Bora-Hansgrohe lootusi kõrgetele kohtadele. Briti rattur Hugh Carthy, 2020. aasta Vuelta kolmas ning Angliru mägietapi võitja, on EF Education-Easyposti tiimi liider. Kolumbialaste lootusi kannab oma õlgadel Santiago Buitrago, Bahrain Victoriousi meeskonnas toetavad teda Damiano Caruso ja Tour de France’i etapivõitja Wout Poels. Romain Bardet Team DSM-Firmenichist figureerib ilmselt samuti tippude seas, ehkki tema võib rahulduda pigem etapivõiduga ega püüagi üldarvestuses esikümnesse jõuda.
Sprinteritele palju võimalusi Vueltal ei avane ja sestap oli neid Barcelonas stardis ka vähevõitu: Juan Sebastien Molano UAE-st (kes võitus mullu viimase etapi Madridis), Giro etapivõitja Alberto Dainese Team DSM-Firmenichist, taanlane Casper Pedersen Soudal Quick-Stepist, Lotto Dstny’ belglasest rattur Milan Menten, mullu Vueltal sprindietapi võitnud austraallane Kaden Groves Alpecin-Deceuninckist, Ed Teuns Lidl-Trekist ning prantslane Bryan Coquard Cofidisest.
Tänavuse marsruut on nii klassikaline Vuelta kuidas vähe olla saab ning ma ei jõua ära oodata, kuidas võistlus lahti rulluma hakkab. Kahe esimese nädala jooksul hoolitsen ma WLC Instagrami-konto eest ning avaldan oma arvamusi ja arusaamu kõigist etappidest, viimaseks nädalaks võtab ameti üle Cameron Jeffers.
Nautige!
