Minu lemmikmoment sel märkimisväärsel Touril, mis sisaldas rohkem mälestusväärseid hetki kui kakskümmend päeva mesinädalaid, oli Matej Mohoriči reaktsioon oma võidule 19. etapil ning sellele järgnenud äärmiselt kirglik intervjuu. Mohoriči tiimi Bahrain Victorious esinemist Touril varjutas nende populaarse ratturi Gino Mäderi surm Šveitsi velotuuril, kuid meeskond austas tema mälestust kolme etapivõiduga, millest ühe tõi just 28-aastane sloveen.
Pärast 172,8 kilomeetri pikkuse 19. etapi viimasel kahekümnel kilomeetril toimunud arvukaid meeletuid lahtirebimiskatseid leidis Mohorič end finiši poole spurtimas koos Ben O’Connori (AG2R Citroën) ja Kaspar Asgreeniga (Soudal Quick-Step) – viimane oli eelmise etapi võitnud just samasuguses kolme mehe vahelises sprindis. Mohorič ja Asgreen ületasidki finišijoone korraga ja kuni fotofinišit analüüsiti, istus sloveen kannatlikult maas. Kui ta lõpuks kahesentimeetrise eduga võitjaks kuulutati, kargas Mohorič rõõmuröögatuse saatel õhku, kuid hakkas seejärel nutma – kergendustundest, kurnatusest ja nagu ta peagi ise selgitas, ka kõikvõimalike muude emotsioonide tulvast.
Järgnenud intervjuus kirjeldas Mohorič – sageli südantlõhestaval moel – elu nii Tour de France’il ratturina kui ka taustajõudude liikmena. „See võit tähendab mulle palju, sest professionaalse ratturi amet on raske ja karm. Ettevalmistus paneb sind kannatama. Sa ohverdad oma elu, oma pere ja teed kõik võimaliku, et siia jõudes valmis olla. Ja mõne päeva pärast saad aru, kuidas siin on kõik nii uskumatult tugevad, et mõnikord on isegi eessõitjal järel püsida raske.“ Nüüdseks kolmekordne Touri etapivõitja lõpetas intervjuu sõnadega: „Ma tean, kui palju võit Tour de France’il võib su elu muuta. Ma tahaksin, et igaüks saaks Tour de France’il etapi võita, kuigi see pole kahjuks võimalik. Ning see on karm.“ (Iga lugeja, kes armastab Tour de France’i ja imetleb sealseid rattureid, peaks kogu intervjuud kuulama siit.)
Minu teine lemmikmoment saabus 20. etapil. Prantslane Thibaud Pinot läbis oma kodukandis oma viimast mägietappi oma viimasel Tour de France’il ning jõudis etapi eelviimase tõusu, Petit Balloni (pikkus 9,3 km, kalle 8,1%) tippu 20-sekundilise eduga jälitajate ees ja rohkem kui minut enne peagruppi. Rahva vaimustusmöirged, mis teda vastu võtsid ja saatsid, tõid kõrvalseisjale kananaha ihule ning korvasid kindlasti kuhjaga fakti, et Pinot’l ei õnnestunudki oma viimasel Touril ühtki etappi võita.
Niisugune oli Tour de France, mis selliseid momente sünnitas ja ühtlasi vääris. Seda võistlust mäletatakse veel kaua tema intensiivsuse ning paljude üllatuste ja dramaatiliste ootamatuste, aga eelkõige kompromissitu duelli pärast, mille pidasid maha kaks ülejäänutest mitme pea jagu paremat ratturit. Esimese 15 etapi jooksul mõõdeti vahet Jonas Vingegaardi (Jumbo-Visma) ja Tadej Pogačari (UAE Team Emirates) vahel vähestes sekundites, kuni taanlase etteaste 16. etapi temposõidul üllatas teda ennastki. „Tundsin end täna suurepäraselt,“ ütles ta pärast otsustavat võitu, olles oma rivaali edestanud minuti ja 38 sekundiga. „Ei uskunud, et nii hästi hakkama saan.“
Lõpliku hoobi andis ta järgmisel, Touri kroonietapil ning just võistluse kõige rängemal, Col de la Loze’i (28,1 km, 6%) tõusul. Sealsed nõlvad sobivad Vingegaardile, kuid mitte Pogačarile. 24-aastane sloveen murdus üllatavalt vara, kui tõusu oli jäänud võtta veel üle kaheksa kilomeetri. „Ma olen läinud,“ teatas ta tiimile raadio teel. „Olen surnud.“ Kõige rohkem üllatas see olukord Vingegaardi, kes muudkui vaatas allamäge ega osanud nagu midagi ette võtta. Võib-olla arvas ta, et Pogačar kukkus ja kaalus, et ehk peaks konkurenti järele ootama, nagu näeb ette üldvõidu pärast võitlejate etikett. Aga ei, Pogačaril oli lihtsalt toss väljas. Ta lõpetas etapi 22. kohal, 7.37 võitjast Felix Gallist (AG2R Citroën) maas ja ligi kuus minutit Vingegaardist hiljem.
Kuid kollase särgi saatus otsustati arvatavasti hoopis 23. aprillil, kui Pogačar Liège–Bastogne–Liège’i võidusõidul randme murdis. Selle tagajärjel kaotas mees hulga treeninguaega ning Touri eel tal võistluspraktika sama hästi kui puudus. See võis olla tema haruldase ja äkilise vormilanguse põhjus. Pogačar võitis küll talle omases stiilis 20. etapi ja sai vähemalt osa enesekindlusest tagasi, kuid Touri võit oli läinud. „Ma ei saanud aru, et ma pole mina ise,“ rääkis Pogačar hiljem. „Võtsin võistlust päev-päevalt ja tundsin end lihtsalt kehvemini. Col de la Loze’il juhtunud ma tõesti selgitada ei oska. Arvatavasti kogeb igaüks oma karjääri jooksul midagi sellist.“ Ning kindlasti oli Pogačaril õigus, kui ta nentis: „Ma ise murdusin, keegi teine mind ei murdnud.“
Kuni selle hetkeni olid kaks võitlejat pakkunud meile dramaatilist duelli ühel kõigi aegade dramaatilisemal Touril. Paljuski tuleb selle eest tänada korraldajaid ASO-st, kes olid kokku pannud ebatraditsioonilise võistlusmarsruudi. See meenutas meile, kui niisugust meeldetuletust peaks vaja olema, miks Tour on maailma suurima vaatajate arvuga spordivõistlus, mida jälgib hinnanguliselt 3,5 miljardit inimest.
Kuid vaatemängu sünnile aitasid kaasa ka paljud teised. Näiteks Yatesi kaksikud Adam (UAE Team Emirates) ja Simon (Jayco AlUla), kes teineteisega konkureerides ja aeg-ajalt abistades lõpetasid üldarvestuses vastavalt kolmanda ja neljandana. Ning 25-aastane austerlane Gall, kes ennast ja meid üllatades suutis mõningatel tõusudel parimate mägironijatega koos püsida ja võita tolle ränga kroonietapi. „Olen hämmastunud sellest, mida ma siin Touril suudan,“ ütles Gall pärast etapivõitu. Mäekuninga tiitli aga võitis Giulio Ciccone (Lidl-Trek) tänu ühtlastele esitustele, väga toetavale tiimile ja täiuslikule plaanile.
Kuid nagu Mohorič oma emotsionaalses intervjuus mainis, vääris iga kolme nädala eest Bilbaos startinud rattur – ükskõik, kas ta tassis tiimikaaslastele vett ja sööki, tundus osalevat igas lahtirebimiskatses nagu Victor Campenaerts (Lotto Dstny) või pakkus liidrile tuulevarju – kollast särki oma rolli eest Touri muutmisel unustamatuks spordisündmuseks.
