Kuidas kodused testikomplektid töötavad
Esimeses osas nägime, et umbes üks inimene kuuest usub, et tal on olnud toiduallergia, samas kui korrektse testimise korral esineb reaktsioon vaid umbes ühel inimesel sajast. Just selles lõhes kodused testikomplektid õitsevadki.
Protsess on lihtne. Torkad sõrme, katad testriba paari veretilgaga ja postitad selle laborisse. Tagasi saabuv raport jagab toiduained madala, keskmise ja kõrge reaktsiooniga rühmadesse ning soovitab tavaliselt „kõrged“ toidud menüüst välja jätta, millele järgneb sageli kordustest paar nädalat hiljem.
Lubadused on suured: tuvastada allergiad, talumatused või „tundlikkused“, selgitada puhitust ja väsimust ning parandada taastumist ja sooritusvõimet. Et näha, kas teadus neid väiteid toetab, peame vaatama, mis katsutis tegelikult toimub.
Kaks antikeha, kaks täiesti erinevat ülesannet
Peaaegu kõik need testid mõõdavad toiduainete paneeli vastu suunatud antikeha nimega immunoglobuliin G (IgG), mõnikord selle alamklassi IgG4. Antikehad on valgud, mida immuunsüsteem toodab võõrkehade märgistamiseks. Siinkohal on olulised kaks tüüpi.
- IgG: kõige levinum antikeha sinu veres. Pärast igat toidukorda libiseb soolestikust vereringesse imeväike kogus toiduvalku. IgG aitab need vaikselt ära koristada.
- IgE: tegeliku toiduallergia taga olev antikeha. See asub immuunrakkudel ja kui see kohtub toiduvalguga, vabastavad need rakud minutite jooksul histamiini. Just see põhjustab nõgestõbe, huulte turset, hingamisraskusi ja halvimal juhul anafülaksiat.
IgG selles allergilises ahelreaktsioonis ei osale. Euroopa Allergoloogia ja Kliinilise Immunoloogia Akadeemia (EAACI) töörühm järeldas, et toiduspetsiifiline IgG4 peegeldab korduvat kokkupuudet toiduga ja immuunsüsteemi tolerantsust selle suhtes, mitte sümptomite põhjust. Teisisõnu on tõusnud IgG tase normaalne reaktsioon, mitte ohumärk.
Miks sinu raport loetleb üles sinu lemmiktoidud
Kui IgG ilmneb toitude puhul, mida sööd sageli, muutuvad tulemused väga ettearvatavaks. „Kõrge“ tulp on peaaegu alati täis põhitoiduaineid: piim, munad, nisu. Jalgratturi jaoks võib see tähendada leiba, pastat, putru ja rattasärgi taskus olevaid energiabatoone. Test ei ole leidnud sinu probleemseid toite. See on leidnud sinu hommikusöögi.

Vastupidine viga on murettekitavam. Inimesel, kellel on tõeline IgE-allergia, võib selle toidu suhtes olla madal IgG tase. „Madalat“ tulemust võidakse siis tõlgendada kui luba süüa midagi, mis vallandab tõsise reaktsiooni – sellele riskile juhtis sõnaselgelt tähelepanu Kanada Allergoloogia ja Kliinilise Immunoloogia Ühing.
Ja siis on veel see sõna „tundlikkus“. Nagu esimeses osas nägime, puudub sellel kokkulepitud meditsiiniline definitsioon, mistõttu ei saa seda kunagi välistada. Kui jätad teatud toidud menüüst välja ja tunned end paremini, on ahvatlev panna see testi arvele, kuid sümptomid paranevad sageli pärast mis tahes muudatust toitumises.
Teised sama probleemiga testid
IgG-paneelid ei ole turul ainus valik. Toidureaktsioonide tõendamata testide ülevaates vaadeldi mitmeid teisi meetodeid, sealhulgas:
- Juukseanalüüs.
- Elektrodermaalne testimine, mis mõõdab naha vastupanu elektrivoolule.
- Rakenduslik kinesioloogia, kus testitakse sinu lihasjõudu samal ajal, kui hoiad käes toiduainet.
- Tsütotoksilised testid, mis jälgivad toiduekstraktidega segatud valgete vereliblede muutusi.
Otsus oli otsekohene. Seal, kus neid meetodeid on korralikult testitud, ei ole tulemused korratavad ega vasta tegelikule haigusele ning enamikul puudub igasugune usutav bioloogiline alus.
Tõeline allergiatestimine on suunatud: see kontrollib konkreetset kahtlust, mis tuleneb sinu sümptomitest. Test, mis annab kätte pika nimekirja välditavatest toitudest ilma sinu haiguslugu küsimata ja ilma toidupõhise provokatsioonitestita, ei diagnoosi midagi.
Mida ütlevad allergiaeksperdid
Selles küsimuses eksperdid eri meelt ei ole. Euroopa akadeemia töörühm andis juba 2008. aastal soovituse, et toiduainete IgG4 testimine ei ole toiduallergia ega -talumatuse diagnoosimisel asjakohane ning seda ei tohiks teha. Ameerika ja Kanada allergiaorganisatsioonid võtsid sama seisukoha. Ühendkuningriigis soovitavad NICE toiduallergia juhised samuti vältida nii IgG testimist kui ka juukseanalüüsi ja rakenduslikku kinesioloogiat.
Kanadalased tõid välja ka konkreetsed kahjud: tarbetud toitumispiirangud ja risk tuua menüüsse tagasi toit, mille suhtes inimene on tegelikult allergiline.
Mis siis töötab? Korrektne diagnoos algab sinu sümptomite üksikasjalikust ülevaatest. Seejärel kasutatakse konkreetse kahtluse kontrollimiseks nahatorketeste või spetsiifilisi IgE-vereteste ning lõpliku selguse toob arsti järelevalve all tehtav provokatsioonitest. Ja nagu esimeses osas nägime, ei ole sensibiliseeritus sama mis allergia.
Toidutundlikkuse test loeb sinu ostunimekirja, mitte sinu soolestikku. Kuid kui see test ei ole vastus, vajavad sinu sümptomid siiski selgitust. Järgmises osas vaatame levinumaid põhjuseid, miks ratturite kõht sadulas mässama hakkab, ning uurime, kas gluteeni või FODMAP-ide väljajätmisest on tegelikult abi.