Kui kuuled nime Quicksilver, mõtled ilmselt spordibrändile või Marveli tegelasele. Jah, see stseen, kus Quicksilver päästab kõik mutandid plahvatavast lossist, on legendaarne. Tead, mis pole legendaarne? 1986. aasta Kevin Baconi film sama nimega.
Paljud peavad Quicksilverit kõige halvemaks rattafilmiks läbi aegade—kuigi ka Premium Rush on sellele tiitlile üsna lähedal. See 105-minutiline 80-ndate piinlikkusefestival, kus on kaheldavad otsused, mittevajalikud tantsunumbrid ja täiesti ootamatu kriminaalsüžee on midagi sellist, mis paneb kukalt kratsima ka kõige filmisõbral, kes on oma elus kõike näinud.
Sa võid küsida: kes küll ometi vaataks seda 80-ndate katastroofi, millel on Rotten Tomatoes’is 13% reiting ja IMDb-s kurb 5,7? Noh, mina vaatasin. Ja tegin seda selleks, et sina ei peaks.
Siin on kõik, mida pead teadma filmist, mis üritas ühendada börsikauplemist, narkokaubandust, rattakulleritööd ja balletti—ja kukkus selles suurejooneliselt läbi.
Süžee (või selle puudumine)
Quicksilveri süžee nimetamine “süžeeks” on üsna helde. Film tundub nagu mitmest lõpetamata stsenaariumist kokku klopsitud ja lihtsalt linale paisatud.
Alustame Jack Caseyga (Kevin Bacon), noore börsikauplejaga, kes on nagu Wall Streeti hunt light-versioon. Ainult et narkootikumide ja pidutsemise asemel on Jacki paheks maailma halvim finantsotsus—ta kaotab kõik üheainsa tehinguga.
- Tema vanemate raha? Läinud.
- Tema korter? Hüvasti.
- Tema väärikus? Pole kindel, kas seda üldse oli.
Mida Jack siis teeb? Kas ta taastab oma karjääri? Ei, see oleks liiga loogiline. Selle asemel satub ta keskeakriisi juba 26-aastaselt ja liitub San Francisco kaootilise ja alamakstud rattakullerite kambaga. Sest ilmselgelt on parim lahendus oma tükkideks kukkunud elu taas kokkupanekuks ümbrikute kohaletoimetamine piduriteta fikseeritud rattaga.
Just siin peaks algama Jacki lunastus—kui see üldse olemas oleks. Aga see pole 80-ndate filmile piisav. Iga kümne minuti tagant katkestab filmi laulude montaaž, kus inimesed tantsivad koos oma ratastega. Kevin Bacon alustab suurepärase numbriga, aga hiljem tuleb isegi rattatantsu-duell.
Ja just siis, kui arvad, et see film ongi ainult rattasõidust ja rattaballetist—BOOM! Äkki on seal ka kriminaalsüžee.
Kriminaalsüžee
Lavale astub Voodoo (noor Laurence Fishburne), enne kui ta taipas, et võiks mängida ka päris filmides. Voodoo on linna parim rattakuller, aga teenib lisaraha narkootikumide vedamisega Gypsyle, kes on kõige klišeelikum 80-ndate kurikael üldse.
Asjad lähevad halvasti ja Gypsy ning Voodoo lähevad tülli. Nii et võidusõidu ajal Jacki ja Voodoo vahel sõidab Gypsy Fishburne’i tegelase lihtsalt üle.
Mida Jack siis teeb?
- Kas ta läheb politseisse? Loomulikult mitte.
- Kas ta kasutab oma börsioskusi, et kurikaela üle kavaldada? Ära unistagi.
- Kas ta meelitab Gypsy hüljatud tööstusmaastikule ja pooleliolevalt sillalt alla sõitma? Absoluutselt.
Sest 80-ndate filmides lahendatakse kõik rattaga tugevama õigust kasutades. Gypsy, kes ei märka isegi sadat hoiatussilti, kihutab otse tühjusesse.
Jack võidab. Tüdrukule on muljet avaldatud. Õiglus on jalule seatud… kuidagi.

Tegelased
Lisaks Jackile on filmis terve plejaad värvikaid tegelasi, kes karjuvad “80ndad” täiest kõrist.
Terri (Jami Gertz)
Kohustuslik ’80ndate armastushuvi. Ta alustab filmi kui hädas olev uus rattakuller ja satub juhuslikult narkodiileri heaks tööle. Sest loomulikult ei saa ’80ndate filmides naised lihtsalt olemas olla—nad peavad alati hätta sattuma.
Hoolimata sellest, et Jack ei tee midagi eriti romantilist või võluvat, armub Terri lõpuks temasse —sest ’80ndatel piisas naise südame võitmiseks higisest maikast ja liiklusseaduste täielikust ignoreerimisest.
Hector (Paul Rodriguez)
Hector on Jacki parim sõber ja ainus tegelane terves filmis, kellel on päris eluplaan. Kui kõik teised teevad kohutavaid otsuseid, siis Hector tahab lihtsalt hot dog’i putka avada ja oma parimat elu elada. Ta töötab rattakullerina, et raha kõrvale panna, hoiab eemale kuritegevusest ja näib üldiselt nagu tahaks olla hoopis teises filmis.
Lõpuks veenab Jack teda oma sääste börsil mängu panema, selle asemel et võtta laenu mingi kahtlase kuritegeliku bossi käest. Ja muidugi Jack võidab maagiliselt suurelt. Hector saab oma hot dog’i putka, tõestades, et ta on ainus tõeliselt edukas tegelane filmis Quicksilver.
Gypsy (Rudy Ramos)
Tõenäoliselt kõige ebakompetentsem kurikael ’80ndate filmiajaloo jooksul. Selle asemel et kasutada, noh, päris narkomuulasid, otsustab Gypsy, et kõige tõhusam viis kaupa liigutada on läbi higiste teismeliste ratastel.
Tema kriminaalne impeerium on nii habras, et kui Jack lõpuks otsustab ta maha võtta, ei peta ta Gypsyt üle ega anna teda politseile—ei, ta kihutab oma autoga otse ehitamata silla otsast alla, ignoreerides umbes sadat hoiatust. Täiesti sobilik lõpp täiesti ebapädevale kurikaelale.
Voodoo (Laurence Fishburne)
Kiireim rattakuller linnas ja tegelikult selle stsenaariumi jaoks liiga hea. Kahjuks teeb ta vea, hakates Gypsy heaks tööle, ning seetõttu sõidetakse ta üle ühe kõige mõttetuma surmastseeni käigus filmi ajaloos. Kui selles filmis oleks kübetki mõistust, oleks Voodoo see, kes Gypsy maha võtab. Aga ei—Kevin Bacon peab ju kangelane olema.
Miks see nii halb on?
Žanrite segadus
See film ei suuda otsustada, mis ta olla tahab. Kas see on linnadraama? Suuremaks kasvamise lugu? Spordifilm? Krimipõnevik? Kahjuks on Quicksilver kõigi nende segu. See on nagu viskaks tulised piprad, anšoovised, vahukoore, liha, küpsised ja veidi küüslauku supipotti. Koostisosades pole iseenesest midagi valesti—probleem on nende segus.
Rattatants
Ja siis on veel need tantsustseenid. Miks, oh miks, peaks rattateemalises filmis olema tantsustseenid? See on nagu keegi oleks öelnud: “Kevin Bacon peaks tegema rattatantsu,” ja selle asemel, et see hull idee maha teha, plaksutati talle püsti seistes.
Järgneb kõige ebavajalikum stseen jalgrattafilmide ajaloos. Jack sõidab tühja lattu, ronib rattalt maha ja hakkab sellega sünkroonis liigutusi tegema, nagu osaleks mingil modernse tantsu katsel. Ja et see veelgi piinlikum oleks, teeb ta seda samal ajal, kui tema tüdruksõber tegelikult balletti harjutab. Isegi Kevin Bacon ei tea, miks see juhtus.
Kas Quicksilver on vaatamist väärt?
Noh, mina vaatasin seda oma pukitreeningu ajal, nii et päris ajaraiskamine see polnud. Aga ma ei soovitaks selle ümber filmiõhtut planeerida—välja arvatud juhul, kui sulle meeldivad naeruväärselt halvad ’80ndate filmid. Sel juhul on Quicksilver lausa kohustuslik.
Kokkuvõttes on Quicksilver nagu sõidaks piduriteta fixiga mööda järsku mäge alla—alguses põnev, aga kui asi tõsiseks läheb, on katastroof paratamatu.