Hetkel on tunda mõnusat väsimust, sest selleks, et seda Vahemeres asuvat saart kogeda, pead sa olemas pidevas liikumises. Treeninglaager tähendab reeglina seda, et enamus aega sa kas sööd, sõidad rattaga või puhkad. Minul on aga alati soov seda kohta, kuhu olen läinud, lähemalt uurida ja see tähendab ühtlasi ka seda, et peale treeningut tuleb taas minna kas mägedesse turnima, koobastesse uitama või mägikülasid kogema.
Oleme ju Itaalias, kus maanteeratturid on? Dove sono i ciclisti su strada?
Esimene asi, mis ratturile silma hakkab on see, et teisi rattureid ei ole. On mõned matkarattaga seiklejad, mõned üksikud kohalikud maanteehundid aga sellist paraadi, mida võib näha kas Gironas või Mallorcal siin ei ole. Kohalikega rääkides selgus, et vähemalt Orosei kandis (linnake kus baseerusime) on peamiseks rattaks maastikuratas (kas siis tava või E-MTB) ja maanteerattureid siin pigem ei ole. Seda on ka näha/tunda autojuhtide suhtumises, kes ei oska täpset seisukohta võtta, kuid on pigem siiski viisakad. Teekate pakub üllatusi, sama moodi nagu ka teed ise, mis võivad olla vaid auto laiused mägiteed, kus kohtud tihti suure lambakrja ja neid karjatavate koertega (need on reeglina ratturite suhtes neutraalsed). Samas võid leida ennast peegeliseldalt asfaldilt, järgmisel hetkel pead aga tõsiselt vaatama kuhu lenksu keerad. Üldiselt on siin 28-30 mm rehviga kõik mugavalt sõidetav – lihtsalt tuleb silmad lahti hoida, nagu Itaalias ikka.
Mäed? Montagne?
Need on olemas, ja millised veel. Vaatamata oma asukohale vahemeres on siin isegi oma toimiv mäesuusa keskus. Talvel võib siin olla täiesti arvestatav lumikate. Reljeefsem on just Oroseist edelasse jääv ala, kus paikneb ka suur looduspark ja saare kõrgeimaid tipud, kõrgeim neist Punta La Marmora 1834 m. Meie trassile jäänud mägedest olid kõrgemad kuni 1000 m, mäesuusakeskuse poole vaadates saab turnida ka kuni 1600 m kõrgusele. Kogu maastik erineb Eesti ratturitele kodusest Hispaaniast päris drastiliselt. Hispaania, kus enamus toone on valdavalt pruunid ja kollased, on siin mäed rohelised ja annavad oma olemusega edasi mõnusat seilkuse vaibi. Leidub kõik võimalike väljakutseid – näiteks Monte Tuttavista. Oma kohati kaugelt üle 20% tõusunurkadega paneb see eksistentisaalseid mõtteid mõlgutama ka kõige tugevamad. Üldiselt leidub siin erinevete nurkadega tõuse igale maitsele.
Teedevõrk ? Rete stradale?
Oroseist minnes on väljumise variante 3 – lõuna, ida ja põhja suund. Kõikide nende suundade peal on võimalik kokku joonistada lugematu arv ägedaid ringe ja nautida hingematvaid vaateid, külakesi, kohvikuid. Vali siis suunaks kas kaljude vahel paiknev Cala Gonone rannaküla kuhu tulemiseks ja sealt lahkumiseks pead arvestama päris pika tõusu / laskumisega, Bitti mägiküla või Sant Anna I, kuhu saab maalilise Passo Sant’Anna kaudu – just see tõus ja üleval avanevad vaated ja loodus olid minu selle reisi lemmikud. Ja nagu enne öeldud, siin võid sattuda teedele, mis palistavad karjamaid või ronivad kitsa ussina mägedesse. Ühesõnaga avastamist ja seiklemist on siin piisavalt.
Ilm? Tempo atmosferico?
Meie laager toimus Aprilli keskel ja nagu ikka sellel ajal pakutakse kõike alates mõnest paduvihma päevast lõpetades +25 kraadiste päikesepaisteliste päevadega. Oli tuult ja tuulevaikust, pilvi ja selget taevast. Üldiselt on ilm vahemerelikult mahe ja vaheldusrikas. Need kes ootavad siit sellel ajal pidevalt +30 kraadist suvesoojust peavad ilmselt pettuma, aga treenida ja ringi kolada on siin kindlasti madalamatel temperatuuridel mõnusam.
Mis kohti ilma rattata avastada? Quali luoghi puoi esplorare senza una bicicletta?
Paljudele on nuraagi tsivilisatsioon, mis ekisteeris Sardiinias 1800-500 eKr, midagi sellist, mille kohta palju ei teata. Selle tsivilisatsiooni ümber on palju salapära ja ka kaasajal ei ole suudetud kõiki selle saare iidseid mõistatusi lahti muukida. Saar on aga jälgi sellest kunagi eksisteerinud tsivilisatsioonist täis. Paar põnevamat kohta, kus ka ise ära käsin.
Tiscali küla, asub mägedes osaliselt kokku kukkunud ülisuures koopas. Selleks, et sinna pääseda tuleb matkata kokku umbes 3,5-4 h (~7 km) . Rajal leidub nii kaljulõhesid, millest tuleb ennast läbi pressida, kui ja suurepärasied vaateid. Üldiselt ei ole see ohtlik – meie käsime 8-aastasega (tal on muidugi korralik matkakogemus all). Küla, kui sinna lõpuks kohale jõuad, tekitab pigem tohutul hulgal küsimusi, et miks ja kuidas jne. NB! Võta kaaa sularaham sest linna sisenemine maksab 6 EUR ja seal kaardimakseid ei ole. Seda matka soovitan kindlasti. Alguspunkt on umbes SIIN. Auto saab jätta tee äärde ja sealt edasi viitade järgi matkates. Tagasi tuleb tulla mööda rada nr 481, siis 411 ja lõpus 409 b. Tuleb arvestada, et seal ei ole mobiili levi ja kõik kaardid tuleks eelnevalt seadmetesse laadida. Minu marsruuti saab alla laadida siit.
Ispinigoli koobas – Oroseist 17 km. Sisse saab ainult giidiga igal täistunnil (vaata kodulehelt täpsemalt järgi). Ülisuur koobas on värav 17 km pikkusesse koobaste ja tunnelite võrgustikku, turistid saavad küll sisse ainult esimesse koopasse ja edasi minna ei ole võimalik. Aga see on seda väärt, sest giidi jutt on heas inglise keeles, huvitav ja koobas ise on võimas – kõrge ja majesteetlik.
Kui soov, siis Cala Gononest saab paadiga sõita Grotta del Bue Marino koopasse (paat 25 EUR + 10 EUR sissepääs) seal me ise ei käinud, aga pidi olema samuti vägev.
Tiscali küla ja Ispinigoli koopa järel tasub külastada Dorgalis asuvat arheoloogia muuseumi, kuhu saad koopa piletiga tasuta sisse. Dorgali ise on ka vaatamist väärt.
Gorroppu mäekuru- me ise sinna ei jõudnud, aga pidi konkureerima oma vägevuselt Kreeta Samaaria mäekuruga. Erineva raskusastmega rajad, raskemad vajavad giidi.
Lollove küla – Sardiinia vanim säilinud keskaegne küla. Elanikke hetkel 13. Kui sinna jõuad, siis võib tekkida tunne, et oled sattunud filmi “Vale pööre“. Siin linnas on kõik olemas – salapära, tuhande aasta tagune nunnade poolt linnale peale pandud needus ja täielik isoleerituse tunne.
Mamoiada küla – siin peetakse juba aastatuhandeid veebruaris maskidega mitmepäevast riitust, kus kevad võidav talve ja headus kurjuse. Seda küla väisates soovitan põigata sisse muuseumi , mis seda traditiooni tutuvustab.
Orgosolo küla – Cantu a Denore kodu (UNESCO maailmapärandisse kuuluv kohalik laulu tüüp). Küla on tuntud oma sadade seinamaailngute poolest. Jalutad seal nagu kunstisaalis.
Lisaks soovitan vaadata üle mõned nuraagi tsivilisatsiooni külad nagu Romanzesu , müstilised paigad nagu “hiiglase hauad” ja Su Tempiesu püha allikas.
Toit? Pizza alla pasta?
Kuigi Sardiinlased ei nimeta ennast kuidagi moodi Itaalaseteks (pigem vastupidi), on siin lisaks kohalikule köögile, mida tuleks kindlasti ka proovida tugevalt esindatud kõikvõimalikud trattoriad mis pakuvad traditsioonilisi Itaalia köögi klassikuid. Kohvi maksab siin (aastal 2025) umebs 1,2-1,5 eur ja maitseb suurepäraselt. Kohalikust köögist soovitan proovida seadat (magusad küpsetised), pane carasau leivakesi, mille tegemises kohta saad rohkem uurida Bitti koduloo muuseimist. Kohalikud veinid, juustud ja õlled tasuvad ka kõik proovimist.
Kas minna? Andiamo?
Jah, see on erakordne koht. Meenutab meie enda saari, kus on sees väike jonnakus ja põikpäisus teha asju teisiti. Isoleeritus muust maailmast on vorminud siin kultuuri, mida mujalt ei leia.
Rattaga avastamist on siin nii matkamehele kui tõsisele treenijale. Siinkohal tahaksin tänada Hawaii Expressi, Priit Salumäed ja Edgari Treierit, kes selle meeldejääva kevadalaagri korraldasid.
Kohtume rattarajal!
