Mais tulid projektil rattad alt
Kui aprill oli veidi vaevaline, siis mai algus oli veelgi hullem. See pidi olema minu tagasitulekukuu, võimalus viimaks ometi tõsist mahtu koguda. Selle asemel tabas mind taas külmetus ja kõhuviirus. Lisaks sellele olid mul kaks nädalavahetust juba broneeritud iga-aastasele perekondlikule kokkusaamisele ja parimate sõpradega kohtumisele. Kuu alguses olin meeleheitel, aeg hakkas otsa saama ja tundsin, et olen soovitud vormist kaugele maha jäänud.
Haigustest taastudes otsustasin sõpradega veedetavale nädalavahetusele ja sealt tagasi koju sõita rattaga, asjad rattakottidesse pakitult (bikepacking). See aitas mul päästa osa treeningmahust ja andis tulemuseks isegi aasta pikima sõidu: 147 km. Samuti mahutasin mai lõppu ühe raske 3-tunnise sõidu, et testida oma toitumisplaani. Kofeiinigeelid töötasid hästi! Kokkuvõttes lõpetasin kuu ligi 700 kilomeetriga. See ei olnud küll see, mida lootsin, kuid asjaolusid arvestades oli see meeldiv üllatus.
Juunikuine koormuse langetamine (taper)
Nüüd on juuni käes ja mul on kaks eesmärki: arendada tõusude võtmiseks kiirust ja võimsust ning viia läbi korralik koormuse langetamine (tapering) , et jalad oleksid võistluspäeval värsked.
Juuni esimesel nädalal panen veel täiega. Minu plaan sisaldab üht pikka nädalavahetuse sõitu, et simuleerida võistluspäeva, koos plaanitud hommikusöögi ja kell 11:00 stardiajaga (täpselt nagu päris võistlusel). Lisaks teen mõned lühemad sprindiharjutustega sõidud, et saavutada nädala peale kokku umbes 10 tundi rattasadulas.
Sellega lõpeb kolmenädalane 10-tunniste treeningplokkide tsükkel ja algab koormuse langetamine. Juuni teisel nädalal vähendan mahtu 40% võrra, langedes 10 tunnilt umbes 6 tunnile. Sõidan endiselt 4 korda nädalas, kuid sõidud on lühemad, kusjuures vähemalt kahel neist on kavas intervallid.
Juuni kolmandal nädalal vähendan mahtu umbes 3–4 tunnini. Esmaspäeval või teisipäeval teen viimase intervalltreeningu. Pärast seda on kavas 2–3 kerget sõitu, lihtsalt selleks, et jalad käiksid ringi. Reedel jätan tõenäoliselt sõitmise üldse vahele, välja arvatud juhul, kui on vaja vabaneda võistluseelsest närvipingest. Laupäev on võistluspäev.
Loe ka: Minu toitumis- ja energiavarude plaan l’Étape Czech Republicuks
Grupisõidu harjutamine
Üks võistlemise aspekt, millest ma pole palju rääkinud, on koos teistega sõitmine. Olen grupisõidus algaja, kuna enne l’Étape’ile registreerumist olin teinud vaid kaks korralikku grupisõitu. Sel aastal plaanisin liituda iganädalase grupisõiduga, mida korraldab siin Prahas asuv rattapood Pavé Cycles. Tempo on seal tavaliselt kiirem, kui ma olen harjunud, seega pidin esmalt vormi saama ja veenduma, et olen kaasas püsimiseks piisavalt värske. Seetõttu õnnestus see mul vaid kolm korda. Kuid isegi need vähesed sõidud olid uskumatult väärtuslikud. Muutusin enesekindlamaks märguannete andmisel, suutsin sõita pingevabamalt, hoides samal ajal silma peal eessõitjal, ja mis kõige tähtsam – õppisin püsima tihedalt tuules, et suurtel kiirustel grupisõidust kasu lõigata.
Muidugi on võistlemine midagi muud. See pole kogenud ratturite juhitud organiseeritud grupp, mille eesmärgiks on ühtne sõiduelamus. Iga rattur on enda eest väljas, liikumised on ettearvamatud ja suurematel tõusudel lagunevad grupid tõenäoliselt laiali. See on võistluspäeva üks suurimaid küsimärke, kuid just see teebki asja nii põnevaks.
Närvis, aga ootusärev
Selleks võistluseks valmistumine on mulle juba palju õpetanud. Olen näinud, kui kiiresti võivad asjad viltu minna, kui reaalsus sekkub, ja õppinud, mida teeksin järgmisel korral teisiti. Võistluspäev paneb kõik proovile. Kas mu toitumisplaan peab vastu? Kui palju suudan reaalselt tuules sõita? Kas ma suudan kinni pidada oma tempoplaanist? Kuidas ma saan hakkama kuumusega? Olen närvis, aga ma ei jõua starti ära oodata. Annan endast uuesti märku pärast võistlust.
