Rattateed võivad olla suurks kasuks nii ratturitele kui autodele, kuid kõik sõltub sellest, kuhu neid paigutatakse. Uus uurimus pakub andmetel põhinevat valemit, mis aitab linnadel leida rattateede optimaalse asukoha. See võib vähendada ummikuid, vähendada heitmeid ning saada rohkem inimesi valima ratast jätkusuutliku transpordivahendina.
Andmetel põhinev rattateede planeerimine
Aastate jooksul on linnad laiendanud oma rattavõrke vastusena kasvavale nõudlusele. Kuid uute rattateede täpse asukoha määramine on sageli põhinenud lihtsustatud planeerimismeetoditel, avalikul surve või poliitilistel kompromissidel.
Uue uuringu autor professor Sheng Liu toob esile selle lähenemise peamise probleemi: „Liikluse dünaamika eiramine rattateede kavandamisel võib mõttetult ummikuid süvendada,“ ütles ta. Ja mõnikord, ilma kindla plaanita, ei saavuta rattakasutuse oodatud kasvu.
Nüüd tundub, et võib olla parem viis. Koostöös kahe Toronto Ülikooli teadlasega kogusid nad andmeid ja rääkisid linnaplaneerijatega Vancouveris ja Chicagos, et välja töötada mudel, mis aitab omavalitsustel valida rattateede laiendamisel optimaalsed kohad.
„Meie mudel annab omavalitsustele süsteemse otsustustööriista, mis võimaldab uute rattateede kavandamisel kasutada olemasolevaid andmeid. See aitab poliitikakujundajatel paremini hinnata rattateede ehitamise potentsiaalseid kasulikkusi ja riske. Eriti oskab see ennustada, kas ja kus liiklus paraneb või halveneb ning kas heitmed vähenevad,“ ütles Liu.
Rattakasutuse kasv, lühemad sõiduaeg, madalamad heitmed
Uus mudel kasutab linna tegelikke liiklus- ja pendelrände andmeid, et prognoosida, kuidas muutuvad nii rattasõit kui autoga sõit sõltuvalt sellest, kuhu rattateed paigutatakse. Mudel hindab sõiduaegade muutusi liikluskoormuse, teekatte omaduste ja rattateede asukoha põhjal. Samuti ennustab, kui atraktiivne on marsruut ratturitele võrreldes autojuhtidega.
Kõigi nende tegurite analüüsi põhjal soovitab mudel, millised teed saavad rattakasutuse osas kõige enam kasutust ning kus tekib kõige vähem ummikuid rattateede lisamisel. Uurijad rakendasid mudelit USAs ühe kõige liiklusummikute all kannatava linna, Chicago, näitel. See linn seisab silmitsi samade väljakutsetega nagu teised suurlinnad – tasakaalustada teede ruumi autode ja rataste vahel, ilma et liiklus halveneks.
Mudeli ennustused on paljutõotavad. 40 km rattateede lisamine suurendaks kesklinna ratturite osakaalu 3,6%-lt 6,1%-ni. Samal ajal tõuseks autodega sõiduaeg maksimaalselt 9,4%.
„Rattateede laiendamisel võivad mõned teed kogeda rohkem ummikuid, teised aga liiklus võib paraneda. Võrgu tasandil leiame, et kõigi pendelrändajate kogu sõiduaeg on uue rattatee laiendusplaani puhul lühem. See tähendab ka madalamaid heitmeid,“ ütles Liu.
Las andmed räägivad
Rattateed tekitavad sageli kuumi arutelusid. Mõned väidavad, et need aeglustavad liiklust. Teised väidavad, et rattateed on puhaste ja tervislike linnade tulevik. Liu pakub kolmandat varianti: „Peame laskma andmetel rääkida ja järgima teaduslikku lähenemist,“ et hinnata nende efektiivsust. „Lihtsalt rattateede eemaldamine tänavatelt ei lahenda meie ummikuprobleemi ning võib selle isegi hullemaks teha.“
