Hoya de la Mora või Pico del Veleta?
Kõik algab Granadast. Hommikukohviga, ehkki see on hoopis teine jutt. Kogu marsruudi pikkus on umbes 74 kilomeetrit, millest pool sisaldab mäkkeronimist. Harilikult tõuseme täiesti Pico de Veleta tippu 3398 meetri kõrgusele, ent algajaile see ei passi. Tipputõus lisab marsruudi pikkusele veel 21 kilomeetrit, millest pool on mäkkeronimine järjest kehvemaks muutuval kruusasel rajal. Selle jooksul eemaldud Sa merepinnast veel 700 meetrit, mis hakkab mõjutama sooritusvõimet ja vastupidavust. Nii et kui Sa oled enne seda 30 kilomeetrit mäkke üles roninud, võid lugeda vedamiseks, kui veel üldse midagi teha jaksad. Aga kui Sa Hoya de la Moras asfaldi lõppu jõudes ikkagi tunned, et suudad enamat ja tahad oma jalad proovile panna, siis palun – tee see ära! Pane tähele, et teel tippu ja tagasi pole puid, vett ega toitu. Küll aga leidub siin-seal teravate servadega kive ja tasub olla ettevaatlik, et mitte nende otsas rehve lõhkuda.
Marsruut
Täna keskendume siiski eranditult sellele, mis asfaldil ees ootab. Alustuseks tasub meeles pidada, et Sa tõused maanteid mööda rohkem kui 2000 meetrit kõrgemale, seega pole mõtte luua pettekujutelma lihtsast teekonnast. Pead eesootavateks raskusteks vaimselt valmis olema. Mäkke tuleb ronida umbes 30 kilomeetrit kahe lühikese vahega, kus tee on kas tasane või läheb kergelt allamäge. Muul ajal tuleb Sul võidelda keskmiselt 5,5-protsendise tõusunurgaga, mis kohati ulatub 17 protsendini. Kuigi kõige raskemad osad asuvad teekonna alguses, kus tuleb pidevalt rinda pista tõusunurkadega 12 ja enam kraadi, ära looda, et ülejäänu oleks kerge. 20 kilomeetri järel liigud pidevalt üles 8-protsendisel nõlval. See ei pruugi tunduda nii raske, kuid kui 30 kilomeetrit selja taga, hakkad iga pedaalivajutust eraldi tundma.
Aga jah, esimesed 9,5 kilomeetrit marsruudist on maa petlikult tasane. Seal saad end korralikult soojaks sõita, kui jõuad Granadast välja ning läbid Huetor Vega ja Barrio de Monachili. Monachili küla järel hakkab maantee meenutama rohkem ees seisvat seina kui teed. See on ka viimane küla, mida Sa tipu poole ronides läbid. Ent ära muretse, teel leidub küllaga restorane, tanklaid ja isegi poode.
Järgnevad seitse kilomeetrit on kindlasti kogu teekonna raskeimad. Nende vältel võtad Sa peaaegu veerandi kõigist tõusumeetritest. Tõusunurk on pidevalt üle kümne protsendi. Varem või hiljem annab see tunda, ükskõik kui värske ja traksis Sa algul ka olid. El Purche kämpingu juures muutub maantee tasaseks ja Sina saad ammuoodatud hingetõmbepausi. Seal satud ka viimast korda enne tippu jõudmist allamägelõigule ning ehkki see on väga lühike, võta aega languse nautimiseks.
Peatselt aga lauskmaa lõpeb ning Sa leiad end jälle tõusult. Nii jätkub see kuni Hoya de la Morani, kuhu on veel 17 kilomeetrit.
Mõned märkimisväärsed paigad
Tee peal leidub mitmeid kohti, mille nautimiseks võiks peatuse teha. Esimene ja kõige põhilisem vaatamisväärsus on avanevad vaated ise. Vaata sõidu ajal kindlasti ringi. Ära jõllita kogu aeg oma esiratast, see on seal ikka olemas. Loodetavasti ei anna ta alla enne kui Sina ise. Looklevalt maanteelt avaneb palju majesteetlikke vaateid, mis kõik väärivad nautimist. Võid püüda ka pilti teha, kuid ükski foto ei suuda neid maastikke täies ilus edasi anda.
Üks koht, kus kindlasti tuleb peatuda ja pilt teha, on 2000 meetri märgi juures. Sealt avaneb hingemattev vaade all laiuvale orule ning näha on nii Granada kui ka paljud väiksemad asulad, mis allpool täppidena põldude vahel paistavad. See võtab vaimustusest ahhetama. Lisaks on see suurepärane viis pisut hinge tõmmata. Pärast El Dornajo külastuskeskust tuleb Sul peateelt kõrvale pöörata ja jätkata tõusu väiksemat, kuid palju maalilisemat teed mööda.
Tagasiteel võid peatuda Alhambras. See on kaunis ja meelierutav keskaegne kompleks uhke lossiga, kus saab külastada isegi troonisaali tänapäeval pead sinna paraku pileti pool aastst ette broneerima). Aga võid ka lihtsalt veidi puhata meeldivates purskkaevudega aedades.
Millal sõita?
Parim aeg tippu tõusmiseks on mai alguse ja oktoobri viimase nädala vahel. Sel ajal pole mägedes üldiselt lund ja saab tõusta ka 3398 meetri kõrgusele mäetipule. Lihtsam marsruut Hoya de la Morasse on läbitav juba märtsis, kui just veebruaris pole olnud lumesadusid.
August seevastu on kõige raskem kuu mäkkeronimiseks, sest temperatuur Granadas ulatub tihti üle 40 kraadi. Aga kui Sa juba seal kohal oled ja tahad proovida, on soovitatav startida võimalikult vara. Hommikul pool kuus on igati paslik välja sõita, päike tõuseb siis ajal, mil Sina just Granada linnapiiridest lahkud. Kui muidugi pole tegu Ragnarokiga, aga sel juhul on näha, kuidas hiiglaslik hunt päikest alla kugistab. Siis võid sisse magada, sest 40 kuumakraadi ei tule enam eal. Aga nalju kõrvale jättes aitab varajane start Sul jõuda värskema kliimaga aladele enne, kui kuumus hakkab orgusid lämmatama. Arvesta samuti, et tee peal pole kuigi palju puid ning mõnusat päikesevarju ei leia eriti kuskilt.
Mäetipul ulatub temperatuur harva üle 23 kraadi ning 2000 meetri märgist edasi pole kuumus enam selline probleem. Siiski tasub tippu jõuda enne kella 13, mil päike on kõige kõrgemal.
Vahepeal saad vaadata videot, kuidas on seda mäge vallutada Aprilli alguses, vahetult peale ligi meetrist lumelisa:
Kui kaua see aega võtab?
Kogenud ratturil võtab tippuronimine ja tagasipöördumine neli-viis tundi. Sina võiksid eesmärgiks seada kuus kuni kaheksa tundi, siis saad vahepeal peatusi teha ja korralikult puhata. Aga ikkagi, ära üle pinguta! Kui alustasid teekonda piisavalt vara, on Sul piisavalt aega, et enne pimeduse saabumist tagasi jõuda.
Mida sel teekonnaks vaja läheb?
Tegelikult seda, mida alati. Kuna temperatuur Granadas meenutab pigem keedupotti, võib Sul tekkida mõte tuulepluus maha jätta. Ent tõus viib Sind rohkem kui kahe ja poole kilomeetri kõrgusele ning laskumised on kiired. Pealegi on mäe otsas tihtilugu tuuline ja puhkamiseks peatudes on hea midagi selga visata.
Kuidas on veega?
Piisab kahest pudelist kogu teekonna peale. Trassi ääres on ohtralt kohti nende täitmiseks. Aga arvesta, et kuumus paneb Sind tavalisest rohkem jooma. Pealegi tuleb end pidevalt ja korralikult vedelikuga varustada, et vältida krampide teket.
Ja on kaks kohta, kus tuleb pudelid täis panna sõltumata allesolevast veekogusest. Esimene on vahetult El Dornajo eel. Seal keerad Sa rahulikule väikesele teele, kus pole absoluutselt midagi. Vett ei leia Sa kuskilt, enne kui jõuad Hoya de la Morasse. Teine selline koht on aga Hoya de la Mora ise, kui sa hakkad mäetippu ründama. See on äärmiselt oluline, sest tõus Pico Veletale on tõeliselt raske ja sul kulub ära kogu kaasas olev vesi. Nii et ära unusta pudeleid täis panna.
Ja söök?
Toit pole probleem. Tee ääres on piisavalt söögikohti. Millal iganes Sul hundiisu tekib, järgmise poole tunni jooksul jääb ette koht, kus midagi põske pista. Erand on vaid lõik El Dornajo külastuskeskuse ja Hoya de la Mora vahel. Nii et kui Sul enne El Dornajot tekib tunne, et oleks vaja keha kinnitada, on vahetult peateelt ära keeramise eel kaks päris head restorani. Kiosko-Bar tipus pakub maitsvaid burgereid, võileibu ja ausalt väljateenitud õlut. Ka avanev vaade väärib ootamist ja söögipausi pidamist.
Aga kõigepealt tuleb Sul kindlasti teha peatus Cafetería La Abuela Serafina juures. Jah, see asub küll vaid 10 kilomeetri kaugusel stardist, kuid seal pakutakse täiesti ebamaiseid maiustusi ning Sa võid vabalt juua veel ühe kohvi, enne kui alustad oma 30-kilomeetrist ronimist. Nii et leia paar minutit ja naudi sealseid küpsetisi. Kohvik tehakse lahti juba hommikul kell seitse ja kui sa stardi poole seitsmele nihutad, jõuad sinna täpselt avamise ajaks.
Tagasi tulles oled kindlasti näljas. Miks mitte nautida tapaseid ja auga väljateenitud õlut? Granada baarides on kombeks tuua ka tapaseid, kui Sa juua tellid. Iga joogi juurde käivad erinevad tapased ning iga järgmine on eelmistest peenem. Nii et kui Sa niikuinii õlut võtad ja pole väga näljane, siis miks mitte nautida neid suupisteid.
Mida veel?
Ongi kõik! Oled valmis asuma Euroopa pikimale tõusule. Kui Sa kord juba seal oled, naudi iga hetke. Kindlasti satud mingil hetkel meeleheitele, aga ära jäta jonni ja pressi edasi. Mitte ainult seepärast, et Sa nii lihtsalt alla ei anna, vaid ka põhjusel, et Hoya de la Mora Kiosko-Baris pakutav söök on seda pingutust väärt. Pealegi saad hiljem alati sotsiaalmeedias uhkeldada, et jõudsid Euroopa pikima tõusu lõppu. See toob kindlasti vähemalt 200 laiki.
