Kuid need on erandid. Kui film kütkestab põhiliselt põnevuse ja ootamatu lõpplahendusega, nagu iga hea kriminull, ei näe ma põhjust seda mitu korda vaadata. Kui Sa alguses tead, kes seda tegi, tapab see filmi põnevuse, mis peaks meid panema seda lõpuni vaatama. Ma usun, et samamoodi arvab enamik inimesi.
Sama kehtib ka mistahes spordivõistlusel. Miks vaadata jalgpalli- või ragbimatši, kui võitja on teada? Ma võin vaadata ragbimatši kordust, et näha, kuidas skoori tehti, sest mulle ragbi meeldib. Aga ei enamat. Ning enamik kordusi ongi just sellised, keskendudes skoorile ja muudele kõrghetkedele.
Vaatasin Il Lombardiat just samasuguse suhtumisega, sest sarnaselt kõigile teistele ma teadsin, et Tadej Pogačar võidab seal hõlpsasti. Täpselt nii läkski. Jah, oli huvitav näha, kuidas UAE Team Emirates ajas taga jooksikuid ja tampis Pogi rivaale pehmeks, kuni ta ise alustas oma nüüdseks juba tavalist soolosõitu võidu poole. Kuid kui mulle poleks antud ülesandeks võistlusest kirjutada, oleksin nähtavasti kanalit vahetanud – või vähemalt jälginud võidusõitu väiksema tähelepanuga –, sest tegelikult sai võistlus sellega läbi.
Võiks isegi öelda, et võistlus oli läbi juba enne starti, sest sloveeni ja tema meeskonna ülekaal oli tänavu nii suur. Kuid kas see on rattaspordile hea? Hollandi ajakirjanik ja jalgrattur Thijs Zonneveld usub veendunult, et ei ole. „Ükskõik kui kaunid tema soolosõidud ka pole, ükskõik kui eriliseks tema hooaeg ka poleks kujunenud – ülekaal oli liiga suur,“ kirjutas ta Algemeen Dagbladis.
„Võib juhtuda, võib tõesti juhtuda, et ta ootab viimase tõusuni. Või viimase spurdini koos käputäie teistega, et mingitki põnevust tekitada. Kuid olgem ausad: see juhtub sama tõenäoliselt nagu laupäeval hakkab sadama šokolaadivihma. Palju tõenäolisemalt paneb Tadej Pogačar ajama 50 kilomeetrit enne finišit. Või isegi 80. Ja kui tal on eriti hea minek, on ta läinud juba enne teleülekande algust.“
Zonneveld jätkas Pogačari kiitmisega tema harukordse hooaja eest, nimetades seda „ajalooraamatutesse minevaks“. Kuid muutis siis kähku tooni. „Peaaegu kõik mängis tema kasuks. Ta ei jäänud haigeks, ta ei kukkunud, tal polnud kunagi kriitilistel hetkedel ebaõnne ja ta ei maganud kunagi ühtegi manöövrit maha. Tema harjumuspärane sooritusvõime oli nii absurdselt kõrge, et kõrvalt polnud isegi võimalik öelda, kas ta on lihtsalt heas vormis või tippvormis. Ta ei väsinud kunagi. Mina väsisin. Temast. Ning ma arvan, et ma pole üksi.“
Zonneveldil on ilmselt õigus (kuigi ma kahtlen, kas ta tunneks sama, kui Pogačar oleks hollandlane). Ma ei kahtle, et enamikule rattahuvilistele – ja üldse enamikule spordihuvilistele – meeldib koos võitjaga juubeldada. See on ju üks spordi külgetõmbejõudusid, võimaldades huvilisel mitte tunda end luuserina, sest tema abielu on lagunemas või juba lagunenud, tema amet on nõme ja palk kehv, või mistahes muul põhjusel, miks ta eluga rahul pole. Võitjale kaasa elamine peletab seda pettumust eemale, olgu kasvõi päevaks või paariks, kuni järgmise matši või järgmise võidusõiduni. Pogačari fännid said õnnelikul moel tunda end võitjatena kogu aasta jooksul.
Muidugi leidub ka tõelisi rattasõiduhuvilisi, kes tunnevad end äravalitutena, et saavad oma eluajal jälgida ehtsa spordigeeniuse tegemisi. Põnevuse asemel on ta pakkunud ebamaist täiuslikkust, mis pole ju ka paha aseaine. Kuid mul on siiski tunne. et paljud rattahuvilised on tema vältimatute võitude peale pahased.
SingletrackWorldi veebilehel algasid kommentaarid sedastusega „Igav nagu ***“ ja lõppesid tõdemusega „Panin teleka kinni 20 kilomeetrit enne lõppu“. Ja siis oli seal kommentaatori crazy-legs postitus: „Kommentaatorid ütlesid, et see oli 25. võit 57 võistluspäeva jooksul. Mis on hullumeelselt muljetavaldav, kuid kahjuks ka üsna igav. Ma hakkasin [Il Lombardiat] vaatama, kui lõpuni jäi 45 km ja see ei olnud võidusõit, see oli rongkäik. Ainuke pisutki erutavam koht oli näha kolmandat gruppi võitlemas kolmanda koha eest. Järgmisel nädalal on Taanis trekisõidu MM, õnneks Pogačar seal ei osale!“
See on muidugi väga väike valim, kuid paistab näitavat, et jalgrattasõidu kui spordiala ees seisab tõsine probleem. (Kas ettearvatav põnevuse nappus oligi põhjus, miks ingliskeelne Eurosport ei näidanud Il Lombardiat otseülekandena ja eelistas sellele väiksemaid võistlusi? Kui nii, on rattaspordi ees seisev probleem suurem kui ma arvasin.)
Pogačar mõtleb juba oma võitmatuse laiendamisest kõigile kolmele suurtuurile – seda pole ajaloos veel keegi suutnud. „Ma mõtlesin ka La Vueltal osalemisest,“ rääkis ta ajalehele La Gazzetta dello Sport. „Aga ees seisid olümpiamängud ja ma ei osalenud, sest pidin taastuma. Giro d’Italia, Tour ja Vuelta ühe aastaga? Praegu ma sellele ei mõtle, aga kunagi võin proovida.“
Jah, ta võib. See tooks kindlasti põnevuse rattaspordi tippu tagasi, eriti kui Jonas Vingegaard uuesti parimasse vormi tõuseb ja Remco Evenepoel paremini mäkke ronima hakkab. Ma vaataksin kindlasti kõiki kolme suurtuuri, et näha, kas ta suudab järjekordse ajaloolise saavutuseni jõuda. Kolm suurtuurivõitu või mitte, aga rattaspordile oleks suurepärane juba seegi, kui Vingegaard ja Evenepoel suurtuuridel tõsist konkurentsi suudaks pakkuda. Ning kui Evenepoel, Mathieu vad der Poel ja uuesti tippvormis Wout van Aert talle ühepäevastel klassikutel otsustavalt vastu astuksid, lisaks seegi hooajale vürtsi. Ka nende meeskonnad peavad end kokku võtma ja UAE Team Emiratesile vastupanu osutama.
Oleks kahju, kui Pogačar vaieldamatu geniaalsus saaks spordiala pidurdavaks teguriks, mitte selle tõmbenumbriks.
