Sportlaste energiadefitsiit – miks võistlusratturid seda teevad?

Autor: Jiří Kaloč

Tippratturid otsivad alati strateegiaid, mis annaks neile mingi eelise. Energiadefitsiit võib kindlasti olla üks neist. Esmapilgul paistab see küll kahjulik sportlastele, kes tipptasemel esinemiseks tegutsevad kõrgel energiatasemel. Kuid peaaegu kõik võistlusratturid vähendavad sihiteadlikult energiatarbimist, et saavutada teatud sooritusvõimega seotud eesmärke. Vaatame rattasõidus energiadefitsiidiga kaasnevaid hüvesid ja tagasilööke.

Mis on energiadefitsiit?

Esmalt määratleme, mis on üldse energiadefitsiit. Ühel pool on Sinu energiakulu: kui palju kaloreid põletad Sa kogu päeva jooksul harjutades, puhates või isegi magades. Teisel pool on Sinu energiatarbimine: need on kõik kalorid toidust ja joogist, mida Sa päeva jooksul tarbid. Pane need kaks kokku ja kui Sa kulutad rohkem energiat kui tarbid, oledki energiadefitsiidis. Kuidas see rattasõidus oluline on? Kui püsid defitsiidis piisavalt kaua, on Su keha sunnitud kasutama mingit osa salvestatud energiast näiteks rasv- või isegi lihaskudedest, mis toob kaasa kaalukaotuse.

Võimsuse ja kaalu suhe

Üks põhilisi põhjuseid, miks energiadefitsiit võistlusrattureid huvitab, on võimsuse ja kaalu suhte parandamine. See suhe väljendab sportlase võimsust vattides (W) tema kehakaalu kilogrammide (kg) suhtes. Rattasõidus sõltub kiirus mitte ainult vattidest, mida rattur suudab endast välja pigistada. Ka ratturi enda kaal ja jalgratta kaal mängivad suurt rolli tema võimalikus kiiruses, eriti kui tegu on mäkkeronimise või järskude kiirendustega.

Võimsuse ja kaalu suhe on rattasõidus üldlevinud termin, sest see ennustab hästi sooritusvõimet. © Profimedia

Energiadefitsiit aitas Chris Froome’il oma täieliku potentsiaali ära kasutada

Chris Froome on üks tuntumaid näiteid, kuidas energiadefitsiidiga võimsuse-kaalu suhet parandada. Kui Chris Froome 2007. aastal profiks hakkas, kaalus ta pisut üle 75 kilo ning tema võimsuse-kaalu suhe oli nagu keskmisel profiratturil. Ta muutis oma menüüd ning kahandas hästi hallatud energiadefitsiidiga aastaks 2013 kaalu alla 66 kilo, ning võitis oma esimese Tour de France’i. Võimsuse-kaalu suhteks saavutas ta suurepärase 6,2–6,5 W/kg. Kui Sa tahad lähemalt lugeda tema toitumise kohta, vaata meie eelmist artiklit.

Ronimisvõime parandamine

Kõrge võimsuse-kaalu suhe on määrav tegur mäkkeronimisel. Ratturitel, kes üritavad võite suurtuuridel, mägietappidel või künklikel trassidel, on seetõttu täiendav stiimul kaalust alla võtta. Üks sagedasemaid energiadefitsiidi rakendusi on keharasva hulga vähendamine ja kaalu langetamine ilma võimsust kaotamata. Just see lubab üldvõidu püüdjatel olla hooaja alguses äärmiselt sale.

Võistluskaalu peenhäälestamine

Keharasva taseme pidevalt väga madalal hoidmine pole ei lihtne ega soovitatav. Seetõttu kasutavadki profiratturid energiadefitsiiti hooaja kestel strateegiliselt, et võtta kaalust alla just olulistel hetkedel. Näiteks mõni rattur võib energiadefitsiidi seisundisse minna olulise võistluse eel, mis tagab parima võistluskaalu ilma treeningute kvaliteeti halvendamata. Energiadefitsiit on neile juhitav viis oma võistluskaalu timmimiseks.

Taastumine haiguse või vigastuse järel

Treeningute juurde naasmisel pärast haigust või vigastust, millega kaasnes kaalu kasv või vormi kaotus, võivad ratturid samuti kasutada optimaalse kaalu saavutamiseks energiadefitsiiti. Seda tuleb teha ettevaatlikult, et mitte mõjutada negatiivselt taastumist ja treeninguid.

Lihtne on näha, et energiadefitsiit võib rattaspordis olulisi hüvesid tuua. Kui tuleb arvestada, et sellel on omad ohud. Võimalikke negatiivseid tervisemõjusid vaatame järgmises artiklis.