Pidev glükoosimonitooring pakub palju hüvesid ja praktilisi viise, kuidas seda ratturina treeningutel kasutada. Kuid on liikvel ka palju müüte nii nende seadmete kui ka kogu glükoosimonitooringu kohta. Vaatame lähemalt enamlevinud müüte, et saada aru, kuidas pidevat glükoosimonitooringut mitte kasutada.
Müüt nr 1: kõrgem glükoositase on sooritusvõimele hea
Ratturitel soovitatakse sadulas olles palju süsivesikuid süüa. 60 kuni 90 grammi tunnis annab ikka neelata! Loomulikult näevad need ratturid meelsasti suuri arve oma glükoosimonitoridel. Võib jääda mulje, et kõrgem glükoositase on hea toitumise ja sooritusvõime märk. Kahjuks ei näita vere glükoositase üksi seda, kui palju lihased hetkel glükoosi tarbivad ja kui palju toidust juurde tuleb – see on aga sooritusvõime mõttes olulisem.
Suure koormusega sõites näitab pidev glükoosimonitooring Sulle samu arve nagu diivanil istumise ajal. Vahe on selles, et rattasadulas tuleb Sinu vereringesse juurde ohtralt glükoosi toidust või glükogeenivarudest ning suur osa sellest lahkub ka kiiresti vereringest, kui Su jalalihased seda põletavad. Pidev glükoosimonitooring ei mõõda seda glükoosivoolu vereringesse ja sealt välja, vaid tuvastab ainult üldise glükoositaseme tõusu ja langust. Seega harjutamise mõttes pole olemas optimaalset glükoositaset, mida oleks tarvis hoida parima sooritusvõime nimel. Ainus, mida tuleks vältida, on hüpoglükeemia, kui glükoositase langeb alla 70 mg/dl. Sellest rääkisime juba eelmises artiklis.
Müüt nr 2: Vältida tuleks toitu, mis glükoositaset järsult tõstab
Kui Sul on glükoosimonitor käel ja Sa näed, kuidas erinevad söögiajad veresuhkru taset erinevalt mõjutavad, võib tunduda loomulik, et suured kõikumised ei tee head. Veresuhkru tipptaseme teravikest räägitakse tihtilugu diabeedi kontekstis, mis üksnes süvendab kartust nende suhtes. On aga oluline meeles pidada, et tervetel, ja eriti veel füüsiliselt aktiivsetel inimestel on veresuhkru taseme teravikud söögikorra järel täiesti tavalised.
Kui Sa mõnikord näed veresuhkru taset väljaspool tavalist vahemikku 70–120 mg/dl, ei anna see veel iseenesest põhjust muretsemiseks. Ainult juhul, kui on märgata seost mõne konkreetse toiduga, tasub sellele tähelepanu pöörata. Kuid alati tuleb arvestada ka sündmusi, mille käigus see juhtub. Glükoositaseme tõusu ja langust mõjutavad paljud tegurid ja võib-olla tuleb vaid muuta aega, millal mingit toitu süüa. Jätta menüüst täiesti välja muidu tervislikud toidud ainult põhjusel, et glükoositasemes tekib terav tipp, ei pruugi olla õige tegu, eriti kui asendus on väiksema toiteväärtusega.
Müüt nr 3: Glükoositaseme kõikumist tuleb vältida
Sarnaselt glükoositaseme teravatele tippudele võib muret tekitada ka glükoosimonitori näitude kõikumine. Istuva eluviisiga inimestel või diabeetikutel võib glükoositaseme kõikumine või kõrgendatud tase tõesti olla hoiatav märk, et nende glükoosihaldusega on midagi viltu. Mõned glükoosimonitorid isegi hoiatavad diabeedipatsiente glükoositaseme muudatustest just sel põhjusel. Kuid vastupidavusalade sportlastega, näiteks ratturitega, on lood teised.
Ratturid on tänu pidevale harjutamisele väga insuliinitundlikud. Sageli suure koormusega treenivatel ratturitel võib glükoositase ajuti kõrgele tõusta, sest lihased nõuavad palju glükoosi. Nad söövad samuti rohkem kui istuva eluviisiga inimesed, mistõttu glükoositaseme muutusel on ka rohkem põhjuseid. Kuid need kõikumised juhtuvad tavaliselt asja pärast ning ei näita, et midagi oleks valesti.
