Mida glükoos Sinu kehas teeb?
Enamik rattureid teab, et glükoos on lihtsuhkur, mis rasketel sõitudel lihaseid toidab. Vähesed teavad, mis toimub glükoosiga ülejäänud ajal. Keha seevastu jälgib glükoositaset väga teraselt. Seal on olemas mehhanismid glükoositaseme turvalises vahemikus hoidmiseks, et ennetada negatiivseid sümptomeid, mis võivad areneda eluohtlikeks olukordadeks.
Sümptomid vere liiga madala glükoositaseme korral: higistamine, värinad, erakordne söögiisu, iiveldus, peapööritus
Sümptomid vere liiga kõrge glükoositaseme korral: kasvanud janu, urineerimine, väsimus, peapööritus
Õnneks oskab keha väga hästi glükoosi säilitada, kui seda pole piisavalt, lülitudes ümber rasvadele (ketoonidele) ning isegi kiiresti valke lõhustades, et rohkem glükoosi toota. Samamoodi saadab ta üleliigse glükoosi kiiresti rakkudesse, mis seda vajavad või maksa, kus see „ladustatakse“.
Söömine on kõige tavalisem viis vere glükoositaseme tõstmiseks, kuna kehalised harjutused on kiire viis selle taseme alandamiseks. Need teadmised on üldlevinud, kuid palju keerulisem on teada saada, kui palju mingi toit veresuhkru taset tõstab ja kui kiiresti see teatud intensiivsusega treenides langeb. Seepärast huvitabki glükoositaseme jälgimine nii diabeeti põdevaid inimesi kui ka sportlasi.
Kuidas pidev glükoosimonitooring toimib?
Erinevalt tavapärastest glükoosimõõdikutest, mis nõuavad näputorget, mõõdab CGM glükoosi sisaldust koevedelikus – see on õhuke vedelikukiht, mis ümbritseb nahaaluseid rakke. CGM-süsteem sisaldab harilikult väikest naha alla paigaldatud andurit, mis võib vere glükoosisisalduse pidevaks jälgimiseks jääda sinna pikaks ajaks. Andur on ühendatud saatjaga, mis saadab andmed seadmele, see omakorda kuvab glükoositaset ja taseme muutusi.
Pidev glükoosimonitooring kui tehnoloogia töötati algselt välja diabeediga inimestele, kelle keha ei suuda automaatselt hoida stabiilset glükoositaset. Nähes, kuidas glükoositase veres muutub pärast sööki või pärast harjutusi ja tehes kindlaks seaduspärasused, on lihtsam langetada otsuseid ravi ja elustiili muutmise kohta. Samadel põhjustel osutus CGM kasulikuks ka tervetele inimestele, kes soovisid optimeerida oma sportlikku sooritusvõimet.
Mida pidev glükoosimonitooring Sulle ütleb?
See võimaldab Sul näha oma glükoositaset suvalisel ajahetkel, kuid peamine kasu tuleb hoopis mujalt. Siin on ülevaade põhilistest andmetest, mida CGM-süsteemid annavad:
- Glükoosi hetketase – see näitaja üksi ei leia eriti kasutust. Hetketase aitab Sul näha, kas glükoositase on tervislikus vahemikus paastumise ajal ning kui kõrgele tase tõuseb teatud toidu söömise järel.
- Vahemikus püsimise aeg – see näitab, kui kaua Sinu keha glükoositase püsib etteantud vahemikus. Seda kasutavad põhiliselt diabeetikud, et näha, kui kaua pärast sööki püsib kõrgenenud glükoositase. Kuid seda saavad kasutada ka sportlased tegemaks kindlaks, kui hästi nad suudavad omastada glükoosi erinevatest toiduainetest.
- Glükoositaseme muutuse kiirus – ütleb, kui kiiresti Su glükoositase tõuseb või langeb. See on sportlastele eriti huvitav, sest glükoositaseme muutuse kiirus näitab hetkeseisust palju täpsemalt, kas Sind ähvardab „haamer“ või mitte.
- Glükoositaseme muutlikkus – selline statistika on samuti abiks diabeetikutele, sest näitab, kas üldine glükoositaseme kontrolli all hoidmine teatud ajavahemikul on olnud edukas või mitte. Madal muutlikkus on hea tervise märk.
Mõned tootjad on vastupidavusalade sportlastele välja töötanud ka selliseid näitajaid nagu kütusepunktid või glükoosipunktid, mille põhjal optimeerida sooritusvõimet toitumise abil. Siinkohal tasub ära mainida, et UCI – rahvuscaheline jalgratturite liit, ei luba enda igiidi all toimuvatel võistlustel glükoosimonitore kasutada
Järgmine artikkel räägib hüvedest, mida CGM saab pakkuda jalgratturitele ja vastupidavusalade sportlastele
