Tour de France’i viimase kahe aastakümne jooksul on tiimide dünaamikas aset leidnud märkimisväärsed nihked. Tiimid on kohandanud oma taktikat muutunud oludega, alates strateegiliste „sprindirongide“ moodustamisest kuni pidevalt ümberpaiknevate prioriteetideni oma liidrite toetamisel. Samal ajal on tiimide koosseisu vähenemine tuntavalt mõjutanud võistluse strateegiat ja ressursside jaotamist.
Vaatame esiteks „sprindironge“ või „vedajaid“ sellistele kiiretele meestele nagu näiteks Mark Cavendish, Caleb Ewan või Marcel Kittel.
Sprindirongide esilekerkimine
Tour de France’i juhtivaks jõuks kujunenud sprindirongid ilmusid millal 2000. aastate algul, umbes sel ajal, kui minagi veel rattaproff olin. Enne seda lootsid sprinterid põhiliselt isiklikule andele, ühele olulisele tuge pakkuvale tiimikaaslasele ja taktikalisele vilumusele, et end sageli kaootiliseks kujunevas lõpuspurdis õigel ajal õigele kohale manööverdada. Ent kui tiimid jagasid ära eelise, mida pakub oma ratturitest organiseeritud vedajate rong, muutus sprindifinišite dünaamika põhjalikult. Mõelge näiteks Mario Cipollinile ja tema Saeco tiimi vedajatele, kes olid ühed esimesed. Mäletan mitmeid kordi, kui ma nende tegutsemist aukartusega pealt vaatasin, ise pisut kaugemalt grupis veeredes.
Et oleks selge: sprindirong tähendab mitmeid rattureid, kes oma tiimi sprinteri grupi etteotsa viimiseks töötavad koos ülisuurel kiirusel, võimaldades viimasel lõpuspurti võimalikult tõhusalt alustada. See ülimalt spetsiifiline tegevus on mõeldud maksimeerima sprinteri võiduvõimalusi, minimeerides selliseid mõjureid nagu tuuletakistus või võitlus positsiooni pärast. Üks paremaid moodsate päevade näiteid sellelt alalt on Quick Stepi tiim, mis viis 2021. aasta Tour de France’il Mark Cavendishi rekordit kordava nelja võiduni. Viimase finišieelse vedajana oli seal ametis Michael Morkov.
Universaalide muutuv maailm
Sprindirongide tekke ja arengu varjus kujunes ümber ka universaalide (üldkokkuvõtte kohale sõitvad tiimi liidrid) vaheline võitlus üldarvestuse esikoha pärast. Traditsiooniliselt toetusid universaalid oma tiimi abile mägedes, et kaitsta kohta ja võimaluse korral võita aega rivaalide vastu. Kuid viimase 20 aasta jooksul on tiimid hakanud tegutsema eripalgelisemalt, ehitades meeskonna üles oma universaalide konkreetsetele tugevustele põhinedes. Mõelge näiteks Team Skyle Chris Froome’i või Bradley Wigginsi teenistuses ning Jumbo-Visma kõikevõitvale meeskonnale, kes aitas Jonas Vingegaardi 2023. aasta Touri võitjaks. Domestique´d (tiimi liidri ablised) on tänapäeval tihtilugu nii-öelda luksusabilised, kes isegi suutelised võidusõite võitma. Geraint Thomas Chris Froome’i abistamas või Wout van Aert Jonas Vingegaardi toena on vast kaks parimat näidet.
Tänapäeval on tugevate universaalide meeskonnad selge struktuuriga üksused, kus mägironijad ja „koduabilised“ töötavad koos oma tiimi liidri mägedest ülevedamise nimel, aidates tal hakkama saada nii munakivide kui ka külgtuulega. See nihe on teravdanud ka tiimidevahelist konkurentsi, sest keskendutakse mitte ainult üksikutele sõitjatele, vaid kogu tiimi kui terviku tugevusele. Tiimitöö tähtsuse tõus on omakorda kergitanud strateegilise ja taktikalise võitluse olulisust ning igal ratturil on seal kaalukas roll. Kes saaks unustada 2022. aasta Touri 11. etappi, kus üldliider Tadej Pogačari ründasid vaheldumisi Jumbo-Visma tiimi sõitjad Primož Roglič, Wout van Aert ja Jonas Vingegaard ning kulutasid liidri jõuvarusid mitmete etterebimistega. Ilmselt just see päev tõigi Touri üldvõidu lõpuks Vingegaardile, kuna Pogačar sellest taktikalisest kallaletungist enam täielikult ei taastunudki.
Meeskonna suuruse mõju
Veel üks oluline Tour de France’i dünaamikat kõigutanud muudatus oli tiimide koosseisu kahandamine. Aastani 2018 olid tiimid üheksaliikmelised, kuid alates aastast 2019 kahandas rahvusvaheline rattaliit UCI (Union Cycliste Internationale) tiimi maksimumsuuruse kaheksale. See sundis meeskondi tegema strateegilisi otsuseid ressursside jagamise osas ja valima endale rattureid, kes on tugevad mitmes vallas.
Ühe vähemsõitja puhul pidid tiimid olema strateegia kujundamisel hoolikamad ja tõhusamad, kuid samal ajal muutusid leidlikumaks ja loovamaks, mis on kaasa toonud väga põnevaid võidusõite. Ühe sõitja puudumine võib olla selgelt tuntav, eriti üldvõidu püüdlejate toetamisel. Samuti pidid meeskonnad jälgima, et igal ratturil oleks vajalikud oskused-võimed tõhusa toetuse osutamiseks väga erinevates võistlusolukordades.
Ressursside jaotamine ja taktika
Tiimi kooseisu kokkutõmbamine muutis ka ressursside jaotust ja taktikalisi valikuid. Kuna liidri toetajaid on vähem, peavad tiimid otsustama, millistele etappidele keskenduda, valides oma liidri jaoks kõige sobivama maastiku. Samuti peavad tiimid mõtlema strateegiliselt oma „koduabiliste“ kasutamisele, tagades võistluse kriitilistel hetkedel nende õigel ajal õiges kohas viibimise. Ineos Grenadiers näiteks roteerib oma rattureid, et need oleksid olulistel etappidel värsked ja suudaksid oma ülesannetega hakkama saada.
Tour de France aga areneb ja muutub omasoodu, olles endiselt tiimitöö, strateegia ja individuaalse meisterlikkuse paeluv näide, mis meid kõiki inspireerib ja meil meelt lahutab. Viimase paarikümne aasta jooksul nähtud muutused tiimide dünaamikas rõhutavad meie spordiala pidevaid püüdlusi uuenduste ja kohanemise suunas, õhutades meeskondi nihutama võimatu ja võimaliku piire maailma suurimal jalgrattavõistlusel. Ma ei jõua ära oodata, mida kõike põnevat 2023. aasta võistlus toob.
