Nüüd, mil võistlus on seljataga, mõistab ta, et kogemus pakkus midagi teistsugust, kui ta ehk oodata oskas. „Arvan, et usaldaksin ennast veidi rohkem ja naudiksin protsessi veelgi enam,“ arutleb ta. Eesmärgid olid olulised, kuid suurim neist oli isiklik: esitada endale väljakutse ja saada teada, mis on võimalik. „Selles mõttes saavutasin kindlasti selle, mille olin eesmärgiks seadnud. Õppisin sellel teekonnal enda kohta palju ja võtan selle teadmise endaga kaasa.“
Kui treeningud õpetasid Melaniele sihikindlust, siis võistlus ise paljastas midagi sellist, mida ta poleks osanud täielikult oodata: inimesed. „Sa võid end füüsiliselt ja vaimselt ette valmistada, kuid sa ei saa tegelikult valmistuda selleks energiaks, toetuseks ja emotsioonideks, mis tulevad kogukonnalt. See oli minu jaoks ilmselt suurim üllatus ja kogu kogemuse üks kõige rahuldustpakkuvamaid osi.“
View this post on Instagram
See ühtekuuluvustunne ulatus L’Étape’i teedest kaugemale. Kogu The Unseen Stage’i vältel nägi Melanie, kuidas inimesed talle Community Trusti punktisüsteemi kaudu oma hääli andsid. Ta jälgis seda aeg-ajalt ja iga hääl kandis endas rohkemat kui lihtsalt numbrit. „See tekitas minus tunde, et mind toetatakse, aga andis ka lisavastutuse. Teadmine, et inimesed jälgivad minu teekonda ja usuvad minusse, oli väga motiveeriv tunne,“ räägib ta. Stardijoonel muutus kogu ettevalmistus äkitselt reaalseks. Põnevus ja närvipinge saabusid üheaegselt koos mõttega: „Okei, see toimubki päriselt.“ Selle asemel, et vaadata liiga kaugele ette, keskendus ta kõigele, mis oli ta sinna toonud, ning võttis asja samm-sammult.
Seejärel tuli finišijoon. „See oli tohutu segu kergendusest, õnnest ja uhkusest,“ jagas Melanie. Pärast kuid kestnud treeninguid, planeerimist ja kahtlusi, kas ta on üldse valmis, oli lõpuks ruumi peatuda ja saavutust tunnistada: „Ma tegingi selle ära.“ Tavaellu naasmine on tundunud harjumatult võõras. „Kui oled nii pikalt ühe suure eesmärgi nimel töötanud, siis äkki uuesti tavalise rutiiniga harjumine võtab veidi aega. Aga ma tahan kindlasti säilitada mõned harjumused, mille ma treeningute käigus kujundasin – eriti selle, et olla distsiplineeritum, leida aega iseendale ja püsida aktiivne.“
Ja kas ta teeks seda kõike uuesti? „Absoluutselt. Arvan, et taolised väljakutsed on suurepärane viis astuda välja oma mugavustsoonist, õppida enda kohta midagi uut ja luua teel olles inimestega sidemeid. Kuigi võib-olla annaksin oma jalgadele kõigepealt natuke aega taastuda!“ lõpetab Melanie naeratades. Tema jaoks ei olnud finišijoon lihtsalt The Unseen Stage’i lõpp. See andis talle selgema vaate sellest, kes ta on ja milleks ta võimeline on, muutes mõtte „ma pole kindel, kas ma suudan seda“ teoks. Nagu ta avastas, võib millegi tähendusrikka nimel töötamine teha imet nii hirmude kui ebakindlusega.