Ülekaal pole aus
Paneme esmalt paika mõned põhitõed rasvumise kohta. Uuringud kaksikute ja lapsendamise kohta näitavad, et 40–70 protsenti ülekaalulisusest on pärilik. Ülekaalulisust soodustavad geenid näiteks suurendavad söögiisu, tõstavad rasvade kogumise võimet, vähendavad spontaansete treeningute hulka, panevad sagedamini toidule mõtlema ja mõjutavad ainevahetust. Rohkem kui 60 protsendil ülekaalulistest inimestest on polügeneetiline ülekaal, mis tähendab, et paljude erinevate geenide koostoime muudab tervisliku kaalu säilitamise raskeks.
Ülekaalulisust soodustav keskkond
Selline geenide kombinatsioon ei tähenda vältimatult, et inimene peaks muutuma ülekaaluliseks. Kuid selle juhtumise tõenäosust kasvatab kindlasti elu ülekaalulisust soodustavas keskkonnas, mis on täis kergelt kättesaadavaid ja odavaid ülimaitsvaid energiarikkaid toite. Ülekaalulisust soodustav keskkond ei hõlma ainult toitu, vaid ka kõiki neid mugavusi, mis võimaldavad inimestel vähendada füüsilist tegevust: autod, toidukullerid, liftid ja eskalaatorid, kaugjuhtimispuldid, pesu- ja nõudepesumasinad ning istuv töö.
Kohanemine kasvava kaaluga
Kasvav kaal teeb asja veelgi hullemaks. Hormoonid Sinu kõhus, rasvarakkudes ja ajus kohanevad kasvava kehakaaluga ning muudavad viisi, kuidas Sa tunnetad nälga või täiskõhtu, et „kaitsta“ uut, suuremat kehakaalu. Nii muutubki sellest vabanemine raskemaks. Kahjuks võtab sellest kohanemisest vabanemine mõnikord aastaid, isegi kui Sa oled juba kaalu maha võtnud.
Sinu baasainevahetuse määr (BMR) kohandub samuti, kui Sina kaalu kaotad. See tähendab, et Sa vajad kaalu säilitamiseks tegelikult vähem toitu kui inimene, kes on alati sellise kaaluga olnud. Nii et kui Sina sööd sama palju kui keegi, kes on eluaeg kõhn olnud, hakkab Sinu kaal tõenäoliselt jälle tõusma, sest kaalulangetamine on Sinu ainevahetuse tõhusamaks muutnud. Kaartide seis on kindlasti ebasoodne ülekaalulistele ja neile, kes püüavad alla võtta.
Rohkem stressi
Ja nagu sellest kõigest poleks veel küllalt, kaasnevad ülekaalulisuse või rasvumisega veel sotsiaalsed mõjud. Nii kurb kui see ka pole, aga liigse rasva kaasas vedamine teeb Sind sageli diskrimineerimise või narrimise sihtmärgiks. Võid sattuda kiusamise objektiks jõusaalis, toidupoes võidakse sulle sõnu peale lugeda – selliseid sagedasi reaktsioone on palju.
Mis veelgi salakavalam, ka tervisehoiutöötajad võivad Sinu haiguste sümptomeid mitte tähele panna või alahinnata, kandes need kõik pelgalt ülekaalu arvele. See võib kaasa tuua hilinenud või vale diagnoosi ja ebasobiva ravi.
Kõik kirjeldatu on märkimisväärne ja pidev stressiallikas. Ning isegi see pole veel kõik. Stress annab oma panuse kasvanud söögiisusse, kaloririkkast toidust saadavasse naudingusse, kehalise aktiivsuse langusse ja une kvaliteedi halvenemisse. Kehv uni suurendab omakorda söögiisu ja vähendab toidust saadavat efekti. Ehk tegu on pesuehtsa nõiaringiga.
Ülekaalulisus on haigus
Paljud neist sotsiaalsetest probleemidest tulenevad faktist, et inimesed peavad ülekaalulisust tahtejõu puudumise märgiks. Neile, kes pole kunagi ise olnud ülekaaluline või rasvunud, võib tunduda, et tahtejõu abil on hõlbus lihtsalt vähem süüa ja rohkem kehalisi harjutusi teha. Kuid pole tõendusi, et ülekaalulistel inimestel oleks teistest vähem tahtejõudu. Kõigi ülalpool mainitud põhjuste tõttu on neil raske vähem süüa.
Teadusuuringu on ka välja selgitanud, et ülekaalulisus kui nähtus on väga mitmetahuline. Ülekaalulisuse tunnistas maailma tervishoiuorganisatsioon WHO esimest korda haiguseks aastal 1997. Hiljem on sama teinud ka USA ja Briti tervishoiuühendused, samuti Euroopa komisjon.
Seega, kui insuliin pole „pettus“ esimest tüüpi diabeedi puhul, ei ole ka kaalulangetusravimid „pettus“ ülekaalulisuse puhul. GLP-1 agonistidega ravimid nagu Ozempic või Wegovy on vahendid, mida tuleb kasutada koos tervisliku elustiili pidamisega. Ravimid aitavad leevendada mõningaid ülekaaluliste inimeste geneetilisi ja psühholoogilisi probleeme, mille vastu nad muidu suurt midagi ette võtta ei saa.
See tähendab ühtlasi, et kaalulangetusravimid pole sugugi kõigi jaoks. Sarja järgmises artiklis vaatame, kes võiksid nende tarbimist kaaluda.
