Graveliratas on kaasaegse jalgrattasõidu tööhobune. Kui maanteerattad oma saledate joonte ja järjest aerodünaamilisema kujuga on ehitatud kiiruse ja täpsuse tarvis, siis gravelirattad on mõeldud minema kohtadesse, kuhu maanteerattaga lihtsalt ei pääse – vähemalt ilma ratturile ja rattale tohutuid ebamugavusi valmistamata. Kui graveliratta mitmekülgsus on kahtlemata ahvatlev, ei asenda see siiski kiiret maanteeratast.
Isegi rattasõiduvõhik paneb tähele kahe ratta rehvilaiuse vahet. Maanteerehvid on kitsad ja gravelirehvid pontsakad, kuid asi pole vaid ägedas väljanägemises – kõik see on otstarbe pärast. Maanteerehvid on mõeldud siledatele pinnastele nagu asfalt, kuna gravelirehvid peavad hakkama saama lahtisel pinnasel, näiteks kruusal. Maanteerataste rehvid on tavaliselt umbes 28 millimeetri laiused, kuna gravelirehvide laius jääb 40 ja 50 millimeetri vahele, pakkudes rasketel radadel rohkem mugavust ja vastupidavust.
Rataste ülekandesüsteemid on samuti üsna erinevad. Enamikul maanteeratastel on kiireks sõiduks mõeldud eest kahene ülekanne, kuna gravelirattad ajavad tihti läbi eest ühese ülekandega, mis sobib seiklemiseks maastikul. Seetõttu võibki graveliratas tunduda siledal tasasel teel pisut kohatuna, kui Sa püüad kiiresti sõita. Peenhäälestatud ülekannetega harjunud maanteeratturile võivad graveliratta käiguvahed tunduda liiga hüplikud, väntamine on kogu aeg kas liiga raske või liiga kerge. Kuna käikude vahed on graveliratastel suuremad, on ideaalse rütmi saavutamine keerulisem.
Üks suuremaid erinevusi nende rattatüüpide vahel on geomeetria – raami kuju ja struktuur, mis paneb paika, kuidas ratas sõitjale tundub ja reageerib. Maanteerattad on loodud vilkaks ja kiireks, kuna graveliratastel pannakse põhirõhk stabiilsusele ja juhitavusele väljaspool teid. Lihtsustatult öeldes on graveliratas nagu maanteeratas, mis saab hakkama murdmaastikuga ning millega saab sõita nagu mägirattaga.
Ilmselt oled näinud efektseid videoklippe, kus profid lendavad graveliratastel läbi rattaparkide hüpates ja konarlikke radu mööda turnides. Kuigi gravelirattad kannatavad selle välja, tahad Sina ilmselt natuke tagasihoidlikumat algust, kui Sa pole just Peter Sagan või Danny MacAskill. Ning ära mõtlegi midagi sellist maanteerattaga teha! Paljud gravelisõitjad räägivad, et kui tuleks valida ainult üks jalgratas, siis graveliratas suudab kõike. Veendunud maanteeratturid seevastu ütlevad ilmselt, et neid huvitab vaid kiirus ja kõik muu jätavad nad teistele.
View this post on Instagram
Kaal on veel üks eristav tegur. Maanteerattad on üldiselt graveliratastest kergemad, sest neil pole vaja lisamaterjali, tulemaks toime maastikusõiduga kaasneva pideva tampimise ja löökidega. Väiksem kaal tähendab ka vilkamat käitumist ja suuremat kiirust maanteel, kuna toekam graveliratas on ehitatud konarlike maastikuradade tarvis.
Ka pedaalid on neil ratastel erinevad. Maanteerataste pedaalid on pigem suuremad ja ühepoolsed, kuna graveliratastel on harilikult väiksemad kahepoolsed pedaalid nagu mägiratastelgi, mis võimaldab ebatasasel pinnasel kergemini sõidukinga haakida. Aga see pole mingi piirang – saadaval on lai valik kõikvõimalikke pedaale ja lõpuks on parim see, mis Sulle kõige paremini sobib.
Isegi lenksud, mis näivad nii sarnased, on loodud erinevat kasutust arvestades. Nii maantee- kui ka graveliratastel on niinimetatud maanteelenksud, kuid gravelirataste puhul ei rõhuta eriti aerodünaamikale ja kaalule. Gravelirataste lenksud on harilikult väljapoole kaarduvate otstega, et pakkuda kätele laiemat haaret, mis omakorda võimaldab ratast ebatasasel maastikul paremini juhtida. Lisaks saab käte asendit lihtsamini muuta, mis aitab leevendada pinget käsivartes, õlgades ja seljas.
Ning lõpuks on graveliratastel ka rohkem kinnituspunkte varustuse tarvis. Ratturid saavad sinna kotte, pakiraame ja porilaudu paigaldades muuta graveliratta mitmeotstarbeliseks masinaks, mis passib nii rattamatkadele kui ka linnasõitudeks.
Kokkuvõttes hiilgavad maanteerattad kiiruse ja tõhususega siledal asfaldil, kuna gravelirattad on loodud olema stabiilsed, mugavad ja mitmekülgsed raskemates oludes.
Esmapilgul võivad maantee- ja graveliratas tunduda sarnased – mõlemal on maanteelenks ja jooksudki paistavad üsna ühtmoodi. Kuid süvenedes leiad mitmeid olulisi erinevusi. Siinses artiklis käsitleme neid erinevusi põhjalikumalt, võttes ette kõik alates rehvidest, ülekannetest ja kaalust kuni geomeetria, pedaalide ja kinnituskohtadeni. Sina saad selle abil teha kaalutletud otsuse, milline ratas on Sinu jaoks õige.
Nüüd tekib Sul kindlasti küsimus: kas kaasaegset graveliratast saab niimoodi tuunida, et selle sooritusvõime oleks nagu tipptaseme maanteerattal? Sarnase geomeetria tõttu polegi see nii õhust võetud idee. Graveliratta käitumist maanteel mõjutab kõige rohkem rehvide laius ja sellest tulenev veeretakistus. Vaheta oma kruusarehvid saledamate vastu ja tunned kindlasti, kuidas kiirus lauskmaal ja laskumistel kasvab, kuna algupärased pontsakad rehvid Sind seal pidurdavad. Kuid rehvide teistpidi ümberlappamine ei toimi. Maanteerataste raamid on liiga kitsad, et ära mahutada maastikusõiduks mõeldud laiu rehve.
Lihtsamalt öeldes suudavad gravelirattad mõnes osas maanteeratastele üsna lähedale jõuda, kui täielikult asendada mitte iialgi. Mõlema puhul on oma poolt- ja vastuargumendid ning pead ise otsustama, kumb sobib paremini Sinu vajadustega.
Kui Sa juba sõidad gravelirattal, siis üks väike nõuanne ka: maanteeratturitega kampa löömine ühiseks grupisõiduks ei ole hea mõte. Kui Sa pole just harrastussportlane, jätavad nad Sind kaugele selja taha juba enne linna piirest lahkumist. Sama kehtib ka teistpidi – sillutamata radadel pole maanteeratturil midagi pihta hakata.
Nii et proovi graveliratas ära ja näed, kuidas erinevus graveli- ja maanteeratta vahel on palju suurem kui nende välimusest välja paistab.
