Elamus oli võimas. Hinnanguliselt pool miljonit kaasaelajat raja ääres ning kuulsusrikka finišitõusu kordumatu melu ja pillerkaar. Elamuste edetabelis midagi võrdväärset kõrvale panna ei ole liiga lihtne.
Mõistagi, õnnestus velotuuri melus kokku puutuda ka endiste sõitjatega ning mõnega neist sai tehtud lühiusutlus. Esimene neist on siin. Uus-Meremaal sündinud ning Inglismaal üles kasvanud Dan McLay (34) sõitis profina muljetavaldavad 14 hooaega, lõpetades karjääri alles mullu Jonas Vingegaardi tiimikaaslasena Team Visma | Lease a Bike ridades. Ta startis Tour de France’il neli korda.
Mida tähendab Prantsusmaa velotuur profiratturile?
See on kahtlemata kõige tähtsam moment hooajal. Hea küll, kevadised klassikud võivad teatud ratturitele olla sarnase kaaluga, aga üldises plaanis on Tour de France ikkagi kõige olulisem ja see läheb eriliselt korda ka toetajatele. Tour loeb hooaja lõikes kõige enam.
Mida sa arvad Tadej Pogacari fenomenist, kes aina võidab ja kohati tundub, et mängeldes?
Ta on hämmastav. Täiesti teisel tasemel, võrrelduna ükskõik kellega. Hullumeelne vahe. Tal ei tundu olevat ühtegi halba päeva kolme nädala jooksul, mis on kõige muljetavaldavam aspekt. Ma olen 100% kindel, et esineb päevi, kus ta samuti kannatab, sarnaselt konkurentidele, aga ta suudab olukorda kontrollida ja esitleda nii, et ta ei ole murdumise piiril. Tegelikult võib see piir olla väga lähedal. Oled limiidi peal, ent sõidad ees, üritades jätta muljet, et kõik on kontrolli all, ja see võibki edukalt pettemanöövrina töötada. Aga jah, ta on omaette tase ja fenomen.
Foto Ivar Jurtšenko
Pogacar kroonitakse Tour de France’i võitjaks viiendat korda ja ta on alles 27-aastane. Mitu üldvõitu Sloveenia supermehele veel tuleb?
Vähemalt kaks veel. Usun, et ta tahab korrata või ületada Touri mitteametlikku võitude rekordit (toim. – Lance Armstrongil oli 7 võitu, mis tagantjärele tühistati). Kui Pogacaril on seitse Tour de France’i võitu koos ja korra võidetud ka eepiline ühepäevasõit Pariis-Roubaix, võiks eeldada, et talle aitab. Teiste sõitjate vaatenurgast võiks öelda nii, et mida kiiremini need asjad juhtuvad, seda parem (muigab). Teistel tekiks oluliselt rohkem võimalus püünele pääseda.
Huvitava faktina saab lisada, et intervjueeritav Dan McLay elab juba mitu aastat suurema osa ajast Eestis, täpsemalt Sakus. Kohtus eestlannast elukaaslasega Hispaanias ning on jõudnud tiiruga Tallinna külje alla. Lihtsamad jutud saavad aetud täiesti arusaadavas eesti keeles. Põigates tagasi tema võidusõitja karjääri juurde, siis Dan oli sprinteri tüüpi rattur. Üsnagi kogukas ja võimas. Tour de France’i etappidel oli tema parimaks kolmas koht 2016. aasta 6. etapil Arpajon-sur-Cere – Montauban (190,5 km). Suures grupifinišis suutsid kiiremad olla vaid Mark Cavendish ja Marcel Kittel. Seljataha jäid Alexander Kristoff, Christophe Laporte, Peter Sagan ja paljud teised nimekad välejalad.
Dan, kuidas end mentaalselt velotuuriks valmis panna? Eesmärgistada neid kolme ränkrasket nädalat, mis ees seisavad? Iga päev võidusõit!
Esimene kord ma ei teadnud mida oodata, olin lihtsalt ülimalt rõõmus, et pääsesin tiimi. Läksin sõitma ja kõik. Ei mõtestanud kolme nädalat enda jaoks läbi. Ja siis… Pärast esimest nädalat ma sisuliselt nutsin bussis iga etapi järel, nii raske oli. Mägistel etappidel oli ainus mõte, kuidas „ellu jääda“ ja ajalimiidis finišisse saada. Olin mitmel korral üksinda gruppetto taga, aga kuidagi ikkagi rabelesin välja. Velotuuri lõpus tegi see kõik nalja, ent võidusõidu käigus oli reaalsus väga karm. Kui ma järgmisel aastal uuesti Touri sõitsin, olin mentaalselt palju rohkem valmis kannatama. Teadsin, millest tuleb läbi minna.
Mul on karjääris olnud kaks korda olukord, kus tiim tahtis mind Tour de France’i sõitma, ent ma vastasin „Ei“. Tundsin, et pole füüsiliselt piisavalt heal tasemel ning kolm nädalat ainult kannatada ja „surra“, pole mõistlik.
Mis aitab sprinteri tüüpi ratturitel Tour de France’i mägised etapid üle elada? Kuidas sealt läbi tullakse?
Ausalt öeldes, muud valikut lihtsalt ei ole, tuleb pedaalidele vajutada ja loota, et sellest piisab. Mina isiklikult neljast korrast kahel katkestasin, korra vigastuse ja korra haigestumise tõttu. Tulin maha alles siis kui sain aru, et olen ajalimiidist kaugel ning vähimatki varianti „ellu jäämiseks“ pole.
Kas sarnastele etappidele vastu minnes, nagu Gap – Alpe d’Huez, vasardab sprinterite peas ainsa mõttena mingilgi moel lõpuni saada ja ei midagi rohkemat?
Sellised etapid on kõige hullemad. Distantsilt lühikesed, aga tõusumeetreid palju. Jah, sul võib olla plaan, et teatud tõusul pean olema teatud grupis või teatud sõitjatega koos, aga kõik ei sõltu ainult sinust. Väga palju loeb see, kuidas võidusõit kulgeb. Tavaliselt tuleb sellistel päevadel sprinteritel teha esimesel tõusul maksimumi lähedane pingutus ning siis selgub tõde, mis on konkreetsel päeval ja etapil võimalik. Kõigile võidusõitjatele, kes on raskemad kui 75 kilogrammi, on mägede ületamine korralik piin.
Ivar Jurtšenko
Grenoble, Prantsusmaa