Kas sinagi kasutad aktiivsusmonitori nagu Fitbit, Garmin, Suunto, Polar, Apple Watch või Samsung Watch? Need on väga menukad ent ei pruugi olla kõigile sugugi õige valik. Vaatame lähemalt, kellele kasu tõuseb ja kes peaksid neist hoiduma.

Aktiivsusmonitorid võivad kehalist aktiivsust suurendada

Uuringud näitavad, et kantavad aktiivsusmonitorid teevad üht asja väga hästi. Ülevaade 38 kliinilisest katsetusest rohkem kui 4200 osalisega näitas, et need monitorid olid pärast 15-nädalast kasutamist seotud oluliselt tõusnud füüsilise aktiivsuse tasemega. Umbes 70% neist katsetustest kinnitasid füüsilise aktiivsuse tõusnud taset.

Uuringutes osalesid põhiliselt inimesed, kes kannatavad diabeedi, südamehaiguste ja tüseduse käes. Küsimuseks aga jääb, kas ka terved inimesed saavad aktiivsusmonitoridest kasu. Vastus sõltub sellest, kuidas neid kasutada ja kuidas tõlgendada saadud andmeid.

Mõned inimesed muutuvad oma andmeid nähes murelikumaks

Probleem sammude arvu, une kvaliteedi, kaalumuutuste või pulsisagedusega on selles, et inimesed tõlgendavad neid erineval viisil. Mõned peavad neid aluseks, mille põhjal teha järeldusi oma treeninguharjumuste ja elustiili tõhususe kohta. Kuid teised võtavad neid näitajaid kui teadaandeid enda kohta. Kui inimene näeb monitoril, et uni oli halb ja hakkab seetõttu mõtlema, et „ma olen haige“ või „mis mul ometi viga on?“, võib aktiivsusmonitor teha rohkem halba kui head. Uuringud näitavad, et eksisteerivad tõesti olukorrad, kus inimesed võtavad aktiivsusmonitori andmeid liiga isiklikult ja need muutuvad kahjulikeks.

  • Inimesed, kes peavad jälgitavat tegevust tüütuks. „Ma pean seda tegema, et kaalust maha võtta.“
  • Inimesed, kellele tundub, et neil pole valikut. „Mu arst ütles, et mul pole valikut.“
  • Inimesed, kes teevad seda üksnes süütunde vältimiseks. „Ma käin jõusaalis, sest kui ma ei käi, tunnen süümepiinu.“

Aktiivsusmonitor pole kasulik ilma plaanita

Probleem on ka selles, et isegi kui sulle jalgrattasõit meeldib, sa teed seda vabast tahtest ja mitte süütunde vältimiseks, ei pruugi sul ikkagi aktiivsusmonitorist kasu olla. Uuring näitab, et ilma tegevusplaanita võivad aktiivsusmonitorid pakkuda küll meelelahutust, aga mitte kasu tuua. Vaatame kaht stsenaariumi.

Rattur kasutab aktiivsusmonitori ja tal on plaan

Treeningplaaniga inimene kasutab aktiivsusmonitori, et näha oma arengut. Ta teab, millal on aeg sõita lõdvemalt ja luua vastupidavuse baasi, ehkki nende treeningute andmed pole muljetavaldavad. Ta teab samuti, millal on aeg pingutada ja kontrollida, kas ühel konkreetsel tõusul õnnestub oma aega parandada. Andmed aitavad tal tagasi vaadata ja muuta edaspidi treeningplaani.

Rattur kasutab aktiivsusmonitori ja tal ei ole plaani

Inimene jälgib oma andmeid lihtsalt põhjusel, et aktiivsusmonitor seda võimaldab. Sel juhul ei tähenda andmed talle midagi ega mõjuta ratturit kuidagi. Või teine võimalus: andmed võivad saada motivatsiooniks ja sundida igal sõidul parimat aega püüdma. See paneb ta liiga sageli liiga tugevalt pingutama, läbi põlema ja rattasõiduga lõpu tegema, või üle treenima ja mitte arenema. Nähtud andmed muudavad tal iga treeningu võidusõiduks.

Kes tegelikult kasu saab?

On selge, et aktiivsusmonitorid võivad olla väga kasulikud, pannes inimesi rohkem liikuma ja pakkudes andmeid, mis võivad treeningute tõhusust tõsta. Kui sa kasutad aktiivsusmonitori ühel neist eesmärkidest, võid sinagi kasu saada. Aga samamoodi on selge, et mõned inimesed samastavad end liialt oma andmetega ning aktiivsusmonitor võib neile koormavaks muutuda.

Kui sul on treeningplaan ja sa tead, kuidas andmeid kasutada tahad, võib tekkida hoopis küsimus nende seadmete täpsusest. Seda vaatame lähemalt järgmises artiklis.