Prantsusmaa velotuuri mägietapid on kaasaelamise kontekstis midagi väga erilist. Kas just kõik mägietapid on erilisuse etalonid, aga kindlasti need, mis lõpevad legendaarsete tõusude otsas – Col du Galibier, Alpe d’Huez, Mont Ventoux, Col du Tourmalet, Col de la Madeleine, Col d’Aspin jt. Ajaloolist hõngu taaselustavad etapid toovad päevaks raja äärde kuni pool miljonit kaasaelajat, kes saavad kõige vahetumal moel olla osaks joovastavast vaatemängust.
Tänavuse velotuuri kaks viimast mägietappi Alpides lõppesid Alpe d’Huezi otsas. Ühte neist õnnestus siinkirjutajal Tour de France’i kauaaegse autopartneri Škoda kampaaniaprogrammiga #WeLoveCycling kaasa teha. Küll juba tosinas kord Prantsusmaa velotuuril, aga sedavõrd vahetu kaasaelamise kogemus puudus. Oh jeerum, issanda loomaaed on ikka kirju… Mida kõike 13,8 km pikkusel lõputõusul Alpe d’Huezi otsa näha ei sai. Reklaamikaravani atraktsioonidest, katkematust masinate voolust, lagipähe paistvast päikesest ja millest kõigest veel, on publik ratturite karavani kohale jõudes sedavõrd üles köetud, et tavapärased käitumismallid kipuvad sõidusärgi tagataskusse ununema. Joostakse, hüpatakse, tõugatakse, krabatakse särgist, viskutakse pikali läheneva saatemasina ette ja ka saatemasina peale! Samal ajal üritavad autojuhid kitsaks koridoriks pressitud inimmassi vahel seisma jäämist vältida, sest seisev auto on tagant tulevatele ratturitele ohtlik, lisaks annab see publikule võimaluse masina kallal sigadusi korda saata. Nii olime tihti olukorras, kus inimmassi vahelt puhtalt läbi sõita ei olnud võimalik, rataste alla jäid kümned varbad, küljepeeglite ette kümned küünarvarred ning nii mõnedki roided. Esmapilgul ehmatav. Ent, nagu öeldakse, mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks. Rajaäärset mürglit ohjata ei ole lihtne, aga Tour de France’i korraldajatel kogemust jagub. Kaasaelajate taltsutamisega on tulnud tegeleda juba rohkem kui 100 aastat.
Kokkusaamine Tour de France’i neljakordse võitja Chris Froomiga (41) leidis aset samuti tänu programmile #WeLoveCycling. Velotuuri eel ametlikult sportlasteele joone alla tõmmanud ja nüüd We Love Cyclingu programmi brändisaadiku kohustusi täitev Froome oli kutsutud programmi patrooniks. Ja nii me ühel päikeselisel hommikul Risouli mägikülas enne velotuuri etapile minekut ratastega tõusumeetreid kogusime ning lühiusutluse kokku leppisime.
Chris, kui poleks olnud 2019. aasta rasket kukkumist Tour de France’i eelsel Criterium du Dauphine velotuuril, kas sinu arvel oleks täna Touri võite rohkem kui neli?
Raske öelda. Olin elu parimas vormis kui 2019 juunis kukkusin. Eraldistardi päev, ootasin seda etappi väga. Soovisin näidata suurepärast minekut. Selle taga oli tõestamise vajadus, kuna aasta varem Tour de France’il leppisin pettumust valmistanud kolmanda kohaga. Aga juhtunule oli loogiline selgitus, sest see oli mulle neljas järjestikune suurtuur ja keha ei suutnud enam täisvõimsusel toimida. Eelnevad kolm suurtuuri võitsin, neljas oli liig. Pärast 2018. aasta Prantsusmaa velotuuri võtsin pikema taastumise, misjärel hakkasin valmistuma järgmiseks Touriks. Talvine ettevalmistus möödus tõrgeteta ning suve hakul tundsin, et olen saavutanud väga hea seisundi. Midagi sarnast, mis oli 2013. aastal, kui esimest korda Touril võidutsesin. Nii et jah, 2019. aasta Tour de France’i eel olin ülimalt optimistlik, et õnnestub korra veel võita, aga kukkumine võttis selle võimaluse.
Kukkumine oli sedavõrd raske, et endisele tasemele ma tagasi ei jõudnud. Pean silmas suurtuuridel kokkuvõtte peale sõitmist. Suhtusin juhtunusse mõistusega, see oli uus reaalsus, millega tuli leppida. Vaatamata kõigele tundsin jalgrattaga sõitmisest ja võistlemisest endiselt rahuldust. Olen siiani ääretult tänulik, et suutsin kukkumise järgselt võistlusrajale tagasi pöörduda. Usun, et paljud oleks minu olukorras, sedavõrd raskete vigastustega, tagasitulekust loobunud.
Vaadates karjääri tervikuna, oled saavutatuga kindlasti ülimalt rahul.
Absoluutselt. Väga raske on seda rahulolu sõnadesse panna. Kasvades ülesse Aafrikas, Keenias, ei ole võimalik sellisest karjäärist isegi unistada. See kõik on olnud unelmate ületamine.
Kas kuldne olümpiamedal on ainus, mis täiuslikust auhindade kollektsioonist puudu jääb (toim – Froomil on kaks olümpiapronksi eraldistardiga sõidus, aastatel 2012 ja 2016)?
Ei, ei. Olen ühepäevasõitude osas olnud kogu aeg teadmisega, et seal mul liiga suurt võiduvõimalust pole. Mõlemad eraldistardi pronksid tähendasid suurt kordaminekut. Olin pigem üllatunud, et medali võitsin. Olen hea velotuuride sõitja, kes on tugev ka eraldistardis, aga ma ei ole eraldistardi spetsialist.
Suurtuuride kokkuvõtte peale sõites ei saanud sa end vahetult võrrelda praeguse valitseja Tadej Pogacariga. Sloveenia supertäht kerkis esile peale sinu 2019. aasta kukkumist. Mida sa temast arvad?
Hämmastav sportlane. On muljetavaldav, mida ta on suutnud Tour de France’idel korda saata. Ja veelgi enam avaldab mulle muljet see, kui võimas ja võimekas on ta klassikutel. Mul endal olid selles osas selged piirid ees, aga tema suudab absoluutselt kõike. Iseenesest võib ühepäevasõite ja velotuuride kokkuvõtteid vaadelda erinevate spordialadena, nad nõuavad sportlaselt täiesti teistsugust suutlikust ja nendeks valmistutakse väga erinevalt. Aga tema suudab mingil moel mõlemas väga edukas olla. Looduse friik, kui tahta sõnastada sellisel kujul.
Kui suurt tähelendu võib tulevikus nautida prantslaste noor talent Paul Seixas? Vaid 19-aastasena Tour de France’i üldarvestuse neljas.
Teda ootab suur tulevik ja ma usun, et ta võidab ühel päeval Tour de France’i. Teel tippu saab tema suurimaks takistuseks olema Prantsusmaa avalikkus ja sealt tulenevad ootused. Olen lähedalt näinud, kuidas avalikkuse surve on prantsuse rattureid mõjutanud ja päris mitmed on selle surve all murdunud.
Ivar Jurtšenko
Risoul, Prantsusmaa