• EST

L’Étape’i ratta, varustuse ja raja analüüs: Valmistumine võistluspäevaks

Autor: Jiri Kaloc

L’Étape’i mägist rada lähemalt uurides mõistsin, et pean võib-olla oma ratta seadistust kohendama. Mul on eesmärgid keskmise tempo ja isegi mäekuninga (KOM) arvestuse osas, kuid minu vähene võistluskogemus on teinud tempoplaani koostamise keeruliseks. Siin on minu plaan, kuidas võistluspäevale vastu minna.

Minu ratta seadistus

Mul ei ole sellist maanteeratast, mis maksab rohkem kui tavaline auto. Kuid see on siiski varustatud enamiku moodsate mugavustega: ketaspidurid, elektrooniline käiguvahetus ja süsinikraam, mis mahutab kuni 38 mm laiuseid rehve. Prahas sõites kasutan enamasti 32 mm rehve. Teede kvaliteet ei ole alati kiita ning sõidan sageli üle kruusa ja munakivide. Lisanduv mugavus on väärt kompromiss õhutakistuse või veeretakistuse arvelt kaotatud paari vati eest.

Tšehhi L’Étape’i rada kulgeb peamiselt siledatel teedel, seega võiksin üle minna 30 mm või isegi 28 mm rehvidele. Kuid arvestades oma praegust füüsilist vormi ja asjaolu, et see on minu esimene võistlus, otsustasin jääda oma 32 mm rehvide juurde. See on see, millega olen harjunud, ja harjumuspärasus on võtmetähtsusega.

Üheks valupunktiks on olnud minu 11-käiguline Ultegra grupisett – 52-36 esihammasrataste ja 11-30 kassetiga. Avastasin end sageli pikematel ja järsematel tõusudel rasket käiku kangutamas. Seetõttu vahetasin selle 11-34 kasseti vastu. See võimaldab mul hoida head kadentsi isegi kõige järsematel küngastel ja võistluse hilisemates faasides.

Oluline varustus

Lisaks rattale endale plaanin kaasa võtta järgmise:

  • Multitööriist
  • Varu TPU-sisekumm
  • Rehviheeblid
  • Minipump

Valisin TPU, sest see on kergem ja väiksema veeretakistusega kui tavalised butüülist sisekummid. See on küll kallim, kuid mul purunevad rehvid harva, seega on see seda väärt. Oma maastikurattal kasutan tubeless-süsteemi, kuid maanteerattal eelistan sisekummiga lahenduse lihtsust ja hooldusmugavust ning olen nõus loobuma neist mõnest vatist, mida ilma sisekummita sõitmine säästaks (Eesti toimetus validleb siinkohal sellele valikule ja põhjendustele häälekalt vastu).

Ma alles kaalun, kas kasutada nende asjade jaoks väikest sadulakotti või pista need lihtsalt särgitaskutesse. Mõned treeningsõidud võistluseelsel viimasel kuul peaksid aitama mul otsustada.

L’Étape’i mägise etapi raja ülevaade

Selle aasta keskmise pikkusega L’Étape’i mägine etapp on 105 km pikk ja umbes 1500 tõusumeetriiga. Vaid ligikaudu 20 km rajast on lauge; ülejäänu on segu tõusudest ja langustest.

Kui ma ametliku GPX-faili oma Garminisse laadisin, tuvastas see 15 eraldi tõusu, millest 5 vastasid 4. kategooria standarditele. On selge, et suurem osa võistlusest kulgeb lainetaval maastikul, üles ja alla, koos mõne teravama katsumusega. Üldine profiil on järgmine: marsruudi esimesed 10 km on suhteliselt lauskmaa, seejärel algavad tõusud ja langused, mis kestavad umbes 84. kilomeetrini. Pärast seda on jälle valdavalt sile kuni viimase põksuni finišijoonel. Laugetel lõikudel on oluline saada heasse gruppi ja kasutada tuulessõitu nii palju kui võimalik.

Võistlus hõlmab kahte tõusu, mis lähevad KOM (mäekuninga) arvestusse:

  • Esimene tõus 10 km tähise juures: 2,4 km 5,3% keskmise kaldega. See tõus sisaldab ka paari lühikest laskumist, mis lahjendavad keskmist tõusunurka. See tundub pigem nagu 6% või isegi rohkem. Minu praegune isiklik rekord Strava segmendil, mis peaaegu täielikult kattub selle tõusuga, on 5 minutit ja 55 sekundit, ning tahan seda parandada.
  • Viimane põks finišijoonele: 1,3 km 5% kaldega, enamasti munakividel, ja mõnes kohas tõuseb tõusunurk kuni 9% peale. See asub minu elukohale väga lähedal, seega tahan seal hästi esineda.

Toitlustuspunktid asuvad 21 km, 47 km, 75 km ja 84 km peal. Minu plaan on kasutada peamiselt 47 km punkti, kus täidan oma joogipudelid, kuid kui on tõeliselt palav päev, pean võib-olla kasutama ka 84 km punkti.

Minu tempoplaan

Arvestades üles-alla rajaprofiili, minu vähest võistluskogemust ja 1400 teise jalgratturi kõrval sõitmise teadmatust, on raske välja pakkuda detailset tempoplaani, mis tunduks realistlik. Selle asemel on mul oma pingutuse suunamiseks mõned eesmärgid ja üldised ideed:

  • Ohutus ennekõike: Hoian laskumistel distantsi ja väldin riskide võtmist, eriti võistluse alguses, kui ratturite tihedus on suur. Kukkumise vältimine on minu prioriteet number üks.
  • Jälgi pingutust: Hoian silma peal oma pulsil ja võimsusnäitajatel, et läbida raja esimene pool kindlalt oma võimete piirides.
  • Sõida targalt: Tahan tasastel osadel ja laskumistel maksimaalselt tuulessõitu ära kasutada ning tõusudel pingutada. See on eesmärgiks seatud aja saavutamise võti.
  • KOM-i ambitsioon: Tahan mõlemal mäekuninga tõusul endast parima anda. Mind huvitab, kas suudan end pressida kõigi sõitjate esimesse poolde. See oleks kordaminek.

Ajalised eesmärgid

L’Étape’i eesmärgiks oleva keskmise tempo hindamine oli keeruline. Pikkadel mägistel soolotrennidel suudan hoida umbes 25 km/h, kuid ma pole kunagi teinud täispikka 105 km pikkust sõitu 1500 tõusumeetriga. Teisalt olen teinud 60 km pikkuse grupisõidu umbes 600 tõusumeetriga, kus keskmine kiirus oli ligi 30 km/h.

Minu konservatiivne eesmärk on läbida võistlus vähem kui 4 tunniga, mis tähendaks keskmist tempot 26,25 km/h. See on tulemus, mida peaksin suutma valdavalt üksi saavutada, kui taban toitumisega naelapea pihta ja ei ole äärmuslikult palav päev.

Minu unistuste eesmärk on lõpetada 3,5 tunniga, hoides keskmiseks 30 km/h. See ei nõuaks mitte ainult täiuslikku toitumist ja tempovalikut, vaid ka usaldusväärset tuulessõitu suurema osa rajast.

Minu koguaega mõjutavad tõenäoliselt tuule- ja temperatuuriolud, seega on mu teiseks võistluslikuks eesmärgiks platseeruda lõpuajaga osalejate esimesse poolde.

Võistluspäevani on veel peaaegu neli nädalat aega, seega on mahti oma vormi teravdada ja koormusi õigesti alandada, et olla stardijoonel värske ja valmis. Oma järgmises artiklis räägin lähemalt oma plaanidest taastumisfaasiks ning sellest, kuidas valmistun 1400 inimese seas sõitmiseks.