Andre: Seekordsed võitjad olid mõlemad tulihingelised maastikuratta sõbrad. Roman elab Narvas ja sattus puht juhuslikult koos oma rattaga Tallinnasse ja sama juhuslikult toimus ka samal ajal Haapse etapp, siis otsustas ta osaleda ja sellest ühest õnnelikust osalisest piisas, et peaauhind võita.
Roman ei ole elus kunagi sõitnud ühtegi meenteeratta võistlust – seega sai see linnuke nüüd Prantsusmaal päris suurejooneliselt kirja saadud. Kui Roman mulle veel enne rataste pakkimist helistas ja küsis, et kas 53/39 11-28 on ok ülekanne, sain veel talle ruttu 11-32 kasseti anda 😀.
Katrin on meil tihe Kolmapäevakutel käia ja tema võit oli pigem tõenäolisem 😀. Katrinil aga ei ole isegi maantee ratast ja ratturi staaži ka vaid mõned aastad. Õnneks olid sõbrad, kes talle ühe graveli laenasid, millele maante jooksud alla läksid. Seega oli see tema jaoks veel erilisem elamus. Minna esmakordselt teise riiki rattavõistlusele, ratta tüübiga, millega sa ei ole sõitnud, mägedesse, mis on Euroopa suurimad ja trassile, mis on ilmselt üks raskemaid, mida võib välja mõelda. Katrin oli sukeldumas pea ees tundmatusse ja see oli tema meeles äge!
Nüüd saab sõna Katrin ise, kes võtab reisi Prantsusmaa seikluse oma sõnadega kokku:
VÕIT, mida ma salamisi lootsin, et ei võidaks…
… sest kardan kõrgust ja pelgan kiirust 🙂 ja seetõttu ei vaadanud ka loosimist otse. Kui loosiratas mu nime välja valis ja Andrelt sõnumi sain ning peagi telefoni teel vestlesime, siis mõtlesin, et panen end proovile ja saan hakkama!
Algas suur organiseerimine, sest mul polnud head ratastki, millega võistlema minna. Heade tuttavate abiga said kõik mured kiiresti lahendatud – tänu Urmas Lepikule ratta laenutamise eest! ja Veloplusi Indrek Vuinile ratta sõidukorda seadmise eest! ja Karmole, kes ratta ära pakkis! SKO Motorsile tänu rattariiete eest! Perele ja tuttavatele tänu motiveerivate ja vajalike nõuannete eest!
Kuna reis oli VIP-na, siis polnud väga asju, mille pärast ise muretsema peaks. Meiega koos reisinud Andre organiseeris kõik tegevused jm., jagas õpetussõnu, toetas ja aitas ratast kokku panna ja pärast kasti pakkida jne. – suur tänu talle! Tänu temale oli kogu reis nauditav ja pingevaba (kindlasti mitte talle endale :)).
Saabus reisipäev ja lendasime varahommikul Šveitsi, sealt edasi rendibussiga Prantsusmaale, Chamberysse. Hotelli jõudes saime nautida päikest ja ujuda basseinis kuniks toodi ära me rattad ning otsustasime kergele rattatiirule minna. Oli mõnusalt soe ja päikseline õhtu.
Järgmisel päeval otsustasid Andre ja Roman, et teeme rattaringi ümber kohaliku järve – Lac du Bourgeti ja hiljem lähme Albertville, et ära võtta oma võistlusnumbrid. Pakkisime rattad bussi ja sõitsime järve äärde. Pea kohe, kui sadulasse saime, hakkas vihma sadama ja kestis see kogu sõidu vältel. Sai kogeda natuke tõsisemaid tõuse ja kiireid kurvilisi laskumisi. Tõusul tundus, et käike jääb puudu, aga hiljem sain aru, et see oli sellest, et püüdsin meeste tempos püsida. Ka laskumistel olid nad minust kiiremad ja kadusid eest ära.
Aeg-ajalt oli kurve tagant kuulda vaid pidurite häält.
Sõidu vältel tegime omakeskis jutuks, et kui sõitu oleme lõpetamas, siis kindlasti jälle päike särab ja nii läkski – mõni kilomeeter ennem lõppu tuli päike taas välja ja paistis ka kogu järgneva päeva.
Albertville messikeskusesse jõudes hakkas eesootav võistlus reaalsemaks saama ning tore oli kogeda sealset melu. Õhtusöögi leidmisega kesklinnas oli meil tõsiseid raskusi, kuid ilma pastat söömata me sealt ei lahkunud. Tagasi hotellis kohtusime veel teiste Škoda WeLoveCycling tiimi liikmetega ning peagi oli vaja suunduda puhkama, et olla valmis järgmise päeva katsumuseks.
Võistluspäeva hommikul oli äratus 4.30. Kiire hommikusöök toas, riidesse, ratas kaasa ja parklasse, kus pakkisime need bussidesse ja suundusime suure osa WLC tiimiga Albertville. Üks tiimi liikmetest pakkus parklas veel automaadi kohvi, mille tegemiseks toas mahti polnudki.
Umbes seitse kilomeetrit ennem stardipaika, panime rattad kuskil parklas kokku ja suundusime edasi juba ratastel. Kohapeal oli rahvast palju ja melu suur. Võistluseelset ärevust ei tekkinudki. Saatsime Romaniga Andre teele ja asusime omi koridore otsima – õnneks olid need meil täpselt samas kohas – Romani kümnes vasakul ja minu 16. paremal. Aega stardini oli jäänud poolteist tundi.
Seal oodates kohtusin ühe suurema eestlaste pundiga, kelle sappa end seadsin ja suundusime koridori starti ootama.
Tegin mõned pildid siin ja seal ning peagi kõlaski juba stardimärguanne. Plaan oli alustada rahulikult, kuid tagantjärgi tarkusena, oli see siiski liialt rahulik. Sõitsin mingis grupis ja kuni esimese tõusu lõpuni oli rahvast ümberringi palju. Esimene allamäge lõik oli hirmus, sest rahvast oli ka palju ja mingil ekstra kurvisel lõigul, oli keegi kurvist välja lennanud ja kuulda oli, et helikopter talle järgi tuleb. Igas järgnevas kurvis istus mõni inimene või rohkem, kel oli midagi juhtunud ja ootasid abi. Alla jõudes tegin kiire hingetõmbepausi ja uus tõus võis alata.
Rahvast jätkus endiselt nii vasakule kui paremale, kuid järgmise laskumise lõpuks oli seltskond suht hõredaks jäänud – arvatavasti mu aeglase laskumistempo tõttu :). Uue tõusu alguses vaatasin seda vooklevat teed mööda mäe külge, mida mööda teised sõitsid ja olid juba kõrgele üles jõudnud, hakkas peas kummitama mõte, et kui üles sõidan, pean sealt alla ka ju sõitma :D, aga käed surisesid alles eelmisel laskumisel pidurite kasutamisest. Ja jalatallad kuumasid nii, et pigem oleks tahtnud rattakingad jalast võtta ja jalad külma vette pista.
Tippu jõudes oli üks väike joogipunkt ja keegi pakkus seal coca-colat – jõin terve purgi täie ja plaanisin edasi sõitma hakata kui üks kaasvõistleja tuli uurima, et kus on järgmine 74,9km värav ja kas meil ajalimiit täis või saame veel edasi sõita. Otsisin telefonist pildi üles ja näitasin talle, arutlesime, aga kuna täpselt aru ei saanud, siis sõitsin edasi. Peale laskumisi ja kergemat sorti tõusu oligi aed ees, kus lõpuks öeldi, et me aeg võistluseks on läbi saanud. See tuli ootamatult, aga parata polnud enam midagi. Mitmendal km see täpselt juhtus, ei teagi, sest kuskil pausi tehes, olin unustanud kella pausile :(.
Minu õnneks oli seal samas lõppenud ka ühe eestlasest meesterahva võistlus, kellega koos pidasime siis aru, et kuidas ja kust kaudu me autodeni suundume. Selgus, et me satsi “laibakas” oli rahva ja ratastega juba minema läinud ja tolle peale, mis seal oli, meid ei lubatud – see läks uusi rajalt korjama. Meditsiiniabibussile me ka end nihverdada ei suutnud – ei jäänudki muud üle kui mööda võistlustrassi, mis peagi avati liiklusele, parkla poole suunduda. Umbes 35km ja mõned tunnid, telefonikõned, hingetõmbepausid hiljem, jõudsime õnnelike ja tervetena La Plagne ringile, lõime nukke kokku ja me võistluspäev sai meie jaoks ametliku lõpu.
Kerge kurbus on küll hinges, et ei saanud mööda kollast vaipa finišijoont ületada ja medalit kaela, kuid seekord läks nii.
Võistluse vältel tegin endale Maurteni pulbrist jooki ja sõin sama firma geele – kas tänu sellele või sellest, et ma 100% ei pingutanud, ei sõitnud lõputõusu vms., ei olnud mul järgmisel päeval ühtegi vaevust, mille üle nuriseda va. vasaku käe surisemine, mis tõenäoliselt oli tingitud meeletust pingutamisest pidurdamisel.
Selliseks kujunes minu esimene kogemus välismaal mägesid sõita :).
Õhtu lõpetasime Chambery kohalikus restoranis tiimiliikmetega, kellega koos hommikul teekonda alustasime.
Reisi viimasel päeval nautisime Prantsusmaa päikselist ilma mööda mägiteid sõites ja järves ujudes ning peagi oligi käes aeg tee kodusuunas ette võtta.
Suur tänu seltskonna eest Andre ja Roman!
Oma hirmust laskumiste ees ma siiski lahti ei saanud, kuid kuna ma ei kukkunud ega muud ohtlikku ei juhtunud, siis ikkagi PARIM VÕIT KUNAGI! 🙂
Roman sõitis raja lõpuni ja sai ajaga 8.50 La Plagne tippu – oli õnnelik ja tänulik.
Kohtume uuel aastal taas, kus juba toimumas uus loos!
Seniks käige kolmapäevakutel ja sõitke ka kritti!
