Siin on seitse halvimat ja petlikult loogilist rattasõidunippi, mida sa kindlasti järgima ei peaks.
Ära kasuta esipidurit
Oleme kõik seda juttu kuulnud: „Ära esipidurit vajuta, lendad üle lenksu!” Kui oled esimest korda maastikul, siis see võib tunduda loogiline. Tõsi, valel hetkel esipidurist kinni haaramine võib sind pikali paisata või isegi õle lenksu saata Keegi ei taha näoga kruusatee konarlusi proovima minna, eks?
Aga olgem ausad – esipidur on seal põhjusega. Kui seda õigesti kasutada, on see kõige efektiivsem viis kiiruse kontrollimiseks. Esipidurist loobumine on sama, mis otsustada, et juhid autot ainult vasaku käega – ebavajalikult piirav ja ohtlik.
Ainult tagapidurile lootmine tähendab, et saad teha küll stiilseid pidurdusi nagu 90ndate BMX-kutt, aga kui päriselt pidama tahad saada, siis ainult ägedast plokki pidurdusest ei piisa.
Mäest üles sõites pole kiivrit vaja
See nõuanne ajab mul kopsu üle maksa. Kui oled kunagi näinud sõpra, kellele on metallplaat kolju sisse paigaldatud, siis tead – kiiver jääb pähe ka rahulikus tempos pargisõidul.
Jah, sa oled aeglane ja valmis igal hetkel jala maha panema, blaa-blaa-blaa. Aga isegi ülesmäge sõites võib kukkuda. Libastud ootamatult – asju juhtub. Alati.
Mina kukkusin kunagi täiesti lollil moel. Sõitsin rahulikult läbi pargi, kiirus ehk 5 km/h, kui mu jalatsi pael jäi pedaali taha kinni. Püüdsin rattalt maha astuda, kuid kukkusin otse peaga äärekivisse. Kui poleks olnud kiivrit, oleks see võinud olla mu rattakarjääri lõpp.
Ole mõistlik. Kiivrid ei kaitse sind ootuspäraste kukkumiste eest – need on seal ootamatute jaoks. Viimane kaitseliin, enne kui su aju kirurgiahuvilistele kättesaadavaks muutub.
Sõida lihtsalt rohkem, küll siis läheb paremaks
See kõlab nagu motiveeriv postritelause, kuid reaalsus on midagi muud. Muidugi muutud sõites vastupidavamaks ja enesekindlamaks, aga ainult selle nipi järgi toimetades kinnistad lihtsalt halbu harjumusi.
Võid veeta tunde sadulas ja endiselt imestada, miks põlved valutavad, laskumistel tunned end ebastabiilsena ja miks teised sind tõusudel alati maha jätavad. Lihtsalt sõitmine ei tööta. Pole kunagi töötanud.
Sa pead teadlikult tegelema oma tehnika, tempovaliku ja mõnikord ka (raske ohkega…) korraliku treeningkava järgimisega. Muidu on see nagu üritada uut keelt õppida, karjudes suvalisi sõnu ja lootes, et keegi aru saab.
Madalam rehvirõhk on alati parem
Oota, oota, enne kui vihast plahvatad – madalam rehvirõhk võib tõesti aidata. Parema haarduvuse, pehmema sõidu ja parema pidamise jaoks on see suurepärane. Aga öelda, et see on alati parem? Nüüd läheb asi ohtlikuks.
Kui võtad seda nõuannet liiga tõsiselt, sõidad lõpuks nii lössis kummidega, et need meenutavad pigem vahukomme kui rehve. Haarduvus võib olla suurepärane, aga riskid pöidade kahjustamise, snakebite-läbilöökide ja rehvi pöialt maha keeramisega.
Tõde on tasakaalus. Kui rõhk on liiga madal ja sõidad kivisel pinnal või kõval kruusal, saad üsna kiirelt teada, mis tunne on pöida vastu kive lõhkuda. (Spoiler: see on kallis lõbu….)
Raskuse sadula taha viimine teeb igast laskumisest lihtsa
„Lükka oma tagumik üle tagaratta ja kõik on hästi.” See oli esimene nõuanne, mida kuulsin, kui proovisin esimest korda tehnilist laskumist. Väike probleem – see lõppes minu jaoks puu otsas.
Tagapool olemisel on harva oma koht, aga enamasti on see katastroofi retsept. Parem tasakaal on see, mis hoiab su ratast juhitavana ja rattad maas.
Vaata, kuidas lapsed sõidavad
Ära kunagi vaata, kuidas lapsed midagi teevad. Eriti kui oled üle 40+. See on retsept haiglaraviks.
Lapsed ei hooli turvalisusest – nad on nagu kummist tehtud. Kukuvad, tõusevad, lonkavad veidi ja proovivad uuesti. Pole tehnikat, pole vigade analüüsi – lihtsalt lõputu katse-eksitusmeetod, kus „eksitus” tähendab valusat maandumist.
Kui üritad nende hulljulgeid trikke järgi teha, lõpeb see alati kahel moel: kas kukud suure pauguga, kui nemad kõrval naeravad, või kardad ja kukud veel hullemini. Mõlemal juhul on moraal lihtne: lapsed tõusevad enamalt jaolt püsti, täiskasvanud mitte.
Järgi lihtsalt eessõitjat
Ideaalne nõuanne neile, kes tahavad oma rattakarjääri efektse kukkumisega lõpetada. Esmapilgul tundub see loogiline – eessõitja teab rada ja parimaid trajektoore.
Aga probleem on selles, et see „täiuslik joon” ei pruugi sinu jaoks üldse sobida. Jälgides pimesi kedagi, kes sõidab kiiremini või tehnilisemalt kui sina, paned end ohtlikku olukorda.
Palju targem on esmalt rada aeglaselt läbi sõita, õppida takistusi tundma ja otsustada, mida tasub proovida. Või siis, noh, pista pea lenksu alla, hoida eessõitja rattast kinni ja loota, et keegi seal üleval sinust hoolib.
Kuidas siis ikkagi targalt sõita?
Rattamaailm on täis nõuandeid – mõned on geniaalsed, teised aga nagu varitsev löökauk. Järgmine kord, kui keegi annab sulle mõne „loogilise” soovituse, mõtle korraks järele, enne kui seda järgima hakkad.
Mõni nõuanne teeb sind kiiremaks, enesekindlamaks ja turvalisemaks. Teine testib lihtsalt su võimet oma vigade tagajärgi ellu jääda. Aga hei – kui sa juba üle lenksu lendad või üritad teismelise hulljulgusega sõita, siis vähemalt on sul pärast, millest rääkida. Kuid parem oleks siiski tark olla.
