Greetet hakkad kohtama meie Instagrami ja Facebooki kanalitel ja ka paljudes põnevates projektides, mis lähiajala toimuva saavad. Enda kohta kirjutab Greete nii:
Alustasin jalgrattaspordiga umbes 15 aastat tagasi. Enne seda tegelesin kergejõustikuga. Peamiselt keskmaa jooksu distantsidega (800m ja 1500m), aga proovisin ära enamik alad alates odaviskest kuni teivashüppeni. Kuna minu kaks venda ja isa tegelesid samal ajal aga jalgrattasõiduga, tundus loogiline samm ka ise see ära proovida! Minu esimeseks maastikuratta maratoniks oli Tallinna maraton Kõrvemaal. Osalesin matka distantsil 2008. aastal.
Peale seda hakkasin regulaarselt erinevatel võistlustel osalema, tihti koos isaga, kes andis nõuandeid ning vahel ka aitas suurematest tõusudest ülesse. Kohe algus-aastatel proovisin ka maanteejalgratta võistlusi, aga sain kiiresti aru, et need ei ole mulle. Mulle ei meeldinud koos meestega suurtes kiiretes gruppides sõita, pidasin seda ohtlikuks ja ka kukkusin mõnel korral. Metsas sõitmist aga nautisin väga ja kuna sel ajal oli meil juba väga äge maastikurattamaratonide sari, siis üheks unistuseks sai selle sarja üldkokkuvõtte võitmine naiste kategoorias. Kohe algusest peale sain aru, et maratoni distants võiks minule sobida kuna mul on hea vastupidavus.
Olümpiakrossi distantsi ma nii väga ei nautinud, kuna minu jaoks tundus see alati liiga intensiivne ning tehnilised elemendid hirmutavad. Seega jätkasin põhiliselt maratonidega ja arvan, et alustasin just “n-ö” õigel ajal, kuna maastikuratta maratonid olid Eestis väga populaarsed, tase tugev ja alati oli kellega mõõtu võtta. Oma esimesse välislaagrisse läksin 2011.a lõpus. Tol ajal koos ühe suurima eeskuju Maaris Meieriga, kes mind kaasa kutsus. 2012. aastal sõitsime koos Portugali amatöörklubis “Somamaratonas”. Kuna aga klubi prioriteet oli pigem olümpiakross, siis peale ühte hooaega jätkasin oma kohalikus spordiklubis. Seda tegelikult suurem osa oma karjäärist. Alates 2013. aastast, erinevate juhuste kokkulangemisel hakkas mind toetama Auto 100, hiljem Škoda Laagri ja SkoMotors, Maario eestvedamisel. Vaatamata sellele, et sel hetkel ei olnud mul veel isegi juhilubasid, nägi Maario minus potensiaali ning tahtis minu tegemistesse panustada. Tol hetkel ei oleks uskunud, et meie koostöö kujuneb nii pikaks. Sel aastal juba 10 aastat!
2015 võistlesin esimest korda maastikurattamaratoni maailmameistrivõistlustel, Itaalias, Sellaronda Hero maratonil. Ma arvan, et see oli tegelikult üks olulisemaid võistusi terve mu karjääri jooksul, sest just peale seda teadsin kindlalt, et just maratonid on minu ala ning võin selles häid tulemusi saavutada.
Järgnevad hooajad jätkasin Spordiklubi Rakkes, aga kuna mu tulemused paranesid, leidsin endale uusi sponsoreid, et ka välisvõistlustele minna. 2017-2019 hooajad loen tegelikult enda jaoks ühtedeks parimateks aastateks. (mitte ainult tulemusi arvestades) Mind valiti kahel korral Eesti parimaks naisjalgratturiks, aga oli ka palju ebaõnnestumisi ja võistlusi, mille protokollis kahjuks etinevate mehhaaniliste probleemide tõttu ei kajastu, kui tugev ma tegelikult sel hetkel olin.
Alates 2020 esindasin võistlustel oma erasponsorit, 2021-2022 sõitsin erasõitjana Saksamaa eraettevõtja “tiimis” MTBProMerchandising. Just neil aastatel sain sõita väga palju mainekaid võistlusi, nagu Epic Series (Andorra, Šveits, Horvaatia), olulisi võistlusi Hispaanias, Itaalias ja mujal Euroopas. Paraku 2020. aasta algusest olen pidanud võitlema erinevate terviseprobleemidega ning tegelikult pole tänase päevani tervise probleemidele lahendust leidnud.
2022 aasta suve lõppus võttis minuga ühendust Hispaania tiim “Cannondale Vas Arabay”, kelle ridades sõitsin ma sel hooajal.
See oli ametlikult minu esimene profileping, mille sõlmisin suures osas selleks, et osaleda ühel viimastest võistlustest, mis minu karjääris veel tegemata oli – Cape Epicul. Sel võistluse osalesin koos oma Kolumbialannast tiimikaaslase Monica Caldreroniga. Me lõpetasime kokkuvõttes küll 4ndatena, aga õnnestus kahel korral olla 3. ning viimasel etapil etapivõit võtta. See teeb minust esimese eestlase, kes on Cape Epicul etapi võitnud.
Cape Epic oli minu jaoks üks unistusi ning tegelikult üpris kohe peale seal ära käimist, otsustasin tippspordist loobuda. See on olnud tegelikult üpris pikaajaline otsus alates 2020. aastast, kui hakkasin terviseprobleemidega võitlema. Vaatamata sellele, olen ma rõõmus, et seda otsust varem ei teinud. Tunnen, et praeguseks hetkeks olen saanud võistelda kõikjal kus kunagi minu unistuseks oli. Vaatamata tippspordist loobumisele soovin siiski jalgrattaspordiga jätkata ning jagada oma kogemusi, läbielamisi ja ka rõõmu selle spordi vastu! Mul on siiralt hea meel, et saan jätkata pikaajalist koostööd SkoMotorsiga ning WeLoveCycling.ee-ga olles nende ametlik saadik.
