Kuigi mitmes Euroopa riigis räägitakse praegu rattasõidu renessansist, ei kehti see noorte kohta. Viimastel aastakümnetel on 6–20-aastaste laste ja noorte huvi rattasõidu vastu märgatavalt vähenenud.
Suured langused eri riikide lõikes
Šveitsi 2022. aasta uuring võttis kokku mitmete riikide avalike küsitluste tulemused – ja kahjuks joonistub neist üsna trööstitu pilt. Prantsusmaa linnas Lille’is vähenes alla 18-aastaste ratturite arv aastatel 1987–2016 neljakordselt. Iirimaal sõitis 1986. aastal rattaga veidi üle 15% noortest, kuid 2016. aastaks oli see osakaal langenud kõigest 2,1% peale.
Šveitsis vähenes 13–15-aastaste rattakasutus 32 protsendilt 19 protsendile. Ameerika Ühendriikides, kus rattasõit on niigi suhteliselt vähe levinud, langes rattaga regulaarselt keskkooli sõitvate õpilaste osakaal 2 protsendilt (1977) 0,8 protsendile (2017). Ka riigid, mis on traditsiooniliselt tuntud suure rattaga koolis käivate noorte osakaalu poolest, näiteks Taani (37,4%), ei ole sellest trendist puutumata. Miks see nii on?
Autoga treppisõidutamise nõiaring
Tihti öeldakse, et noori huvitavad rohkem nutitelefonid ja videomängud kui liikumine, või et kasvavad ootused ja kohustused jätavad vähem aega rattasõiduks kui nende vanematel. See on aga vaid osa tõest.
Sageli mainitakse põhjusena ka seda, et mida rohkem on majapidamistel autosid, seda rohkem viiakse lapsi ja teismelisi kooli autoga. See suurendab omakorda autoliiklust koolide ümber ja tekib nõiaring: kasvav autode hulk heidutab veelgi aktiivsemaid liikumisviise.
Need suundumused on tulevikku vaadates murettekitavad, sest noorena kujunenud liikumisharjumused kanduvad tavaliselt täiskasvanuikka edasi.
Mida näitas Šveitsi linna Yverdon´i kohta tehtud põhjalik uurimus
Põhjalikumat pilti laste ja teismeliste vähenenud rattahuvi põhjustest pakub uuring, mis viidi läbi Šveitsi linnas Yverdonis. See umbes 30 000 elanikuga linn asub riigi prantsuskeelses osas. 2020. aastal uurisid teadlased 12–20-aastaste noorte liikumisharjumusi.
Oluline roll on sel, millisesse piirkonda keegi kuulub: kui saksakeelsetes kantonites tehakse 26% teismeliste sõitudest rattaga, siis prantsuskeelses Šveitsis on see osakaal vaid 4% (ja italiakeelsetes piirkondades 5%). Selliseid erinevusi seostatakse suurema kultuurilise rattasõbralikkuse, rohkemate liiklusrahustatud alade ning paremini arenenud rattataristuga.
Miks noored lõpetavad rattasõidu 15- ja uuesti 18-aastaselt?
2022. aastal avaldatud Yverdoni uuringus tõsteti esile mitu huvitavat tähelepanekut. Pole üllatav, et kui rattasõitu ei peeta mingis kogukonnas “lahedaks”, siis väheneb valmisolek rattaga sõita märgatavalt – ja seda eriti tüdrukute seas.
Esimene suurem kukkumine rattasõidu populaarsuses tuleb 15–16 aasta vanuses, ehk siis sel hetkel, kui minnakse keskastmesse või gümnaasiumi: kohustusi lisandub ja koolitee muutub pikemaks. Teine oluline murdepunkt on 18. eluaasta, mil on võimalik juhiluba taotleda.
Uuringust selgus, et kutseõppes õppivad noored loobusid rattasõidust sagedamini kui akadeemilistes gümnaasiumites õppijad. Põhjus on lihtne: kutseõppurid saavad tihti juba kooli kõrvalt palka ja neil on seetõttu võimalus osta varem roller või auto. Suure rolli mängib ka elukoht – kesklinnas elavad teismelised kasutavad ratast liikumisvahendina palju sagedamini kui eakaaslased äärelinnast või linnalähistelt.
Oluline on ka vanus iseenesest. Kuigi peaaegu kõik lapsed õpivad sõitma rattaga ja näevad seda alguses eelkõige mänguasjana, kaob see vaimustus vanemaks saades tihtipeale ära. Yverdoni uuringu järgi puudus 13-aastaselt korralik jalgratas vaid 18,8% vastanutest. 20-aastaselt oli see näitaja juba 39,7% – ehk oluliselt enam kui kolmandikul polnud enam toimivat ratast.
Kuidas noored ratta selga tagasi tuua?
Mida siis teha? Yverdoni uuringu autorid pakuvad lahendusena välja koolides pakutavaid rattatunde, mis aitaksid lastel ja noortel harjumust säilitada. Samuti arutletakse võimaluse üle toetada uute rataste ostmist erinevate soodustuste abil või korraldada kampaaniaid, mis aitaksid vähendada rattasõiduga seotud negatiivseid stereotüüpe.
Uuring kinnitab ka varasemaid soovitusi: vaja on turvalisemaid rattateid, rataste lubamist ühistransporti (see ei ole endiselt igal pool võimalik) ning paremaid ja turvalisemaid rattaparklaid koolide juures.
Tulemused rõhutavad ka vanemate rolli: peredes, kus rattaga sõitmine on igapäevane ja loomulik, võtavad lapsed samad harjumused suure tõenäosusega üle.
