Siin on lähem pilk mõnele naisele, kes defineerivad rattaspordi juhtimist uuesti – ja kuidas nende töö aitab kogu alal kasvada.
Marion Rousse – nägemuslik jõud Tour de France Femmes avec Zwifti taga
Vähesed inimesed sümboliseerivad rattaspordi muutunud maastikku paremini kui Marion Rousse. Endine profirattur ja 2012. aasta Prantsusmaa meister, lõpetas Rousse võistlemise 2015. aastal ning liikus seejärel telekommentaatori tööd tegema. Tema selged, asjalikud ja maandatud kommentaarid tegid temast kiiresti hinnatud hääle, ning 2021. aastal nimetati ta taaselustatud Tour de France Femmes avec Zwifti võistluse direktoriks.
Rousse’i ametissenimetamine oli oluline tähis, ent tõeliselt määravaks on saanud tema juhtimisstiil. Ta on rääkinud avalikult oma soovist, et see võistlus seisaks omal jalal – mitte meeste Touri lisana –, vaid maailma tipptasemel sündmusena, millel on oma lugu, oma publik ja oma mõju. „Inimesed on meid omaks võtnud,” ütles ta ajakirjale Cyclist, „ja nüüd oleme me spordimaastikul kindlalt koha sisse võtnud.”
Tema käe all on Tour de France Femmes avec Zwift kiiresti kasvanud nii prestiiži kui ka vaadatavuse poolest. Rousse’i taust nii sõitja kui ka kommentaatorina annab talle ainulaadse arusaama sellest, mida ratturid vajavad ja mida publik ootab. Ta kavandab radasid, mis on väljakutsuvad, kuid mitte hävitavad, surub tagant otseülekandeid ning teeb tihedat koostööd korraldaja ASO-ga, et sponsorid ja ringhäälingud kohtleksid naiste tuuri tõsiselt. Tema edu tõestab, et naiste kohalolu võistluste korralduses ei tähenda üksnes võrdõiguslikkust – see teeb ka sõidud paremaks.
Cherie Pridham – spordidirektori rolli ümberdefineerimas
View this post on Instagram
Kui Cherie Pridham esimest korda tiimiautosse directeur sportif’ina (spordidirektorina) istus, ei osanud ta ilmselt aimatagi, et teeb ajalugu. Ka tema on endine profirattur, kelle karjäär võttis uue suuna pärast rasket kukkumist 2006. aastal. Varsti sai temast Raleigh UK meeskonnajuht ning ta juhtis aastaid kontinentaaltaseme meeste- ja naistetiime, enne kui liitus 2020. aastal Israel Start-Up Nationiga, saades esimeseks naiseks, kes tegutseb meeste WorldTouri tasemel spordidirektorina.
Tema taktikateravus, rahulik kohalolu ja oskus tasakaalustada sportlaste heaolu tulemusnõudega on toonud talle üle kogu pelotoni laialdase austuse. Praegu töötab Pridham UAE Team ADQ spordiosakonna juhina, tuues oma tohutu kogemustepagasi naiste WorldTouri. Tema naasmine naiste tiimi juurde tundub kui ringi täitumine – võimalus kasutada meeste WorldTouri tiimides omandatud kogemusi, et tõsta ka naiskonnad samale professionaalsele tasemele.
Carmen Small – silla ehitaja ratturite ja juhtide vahel
Carmen Small esindab uut põlvkonda rattaspordi juhte – endisi sportlasi, kes liiguvad sujuvalt juhtrollidesse, tuues sinna kaasa sõitjakultuuri ja omaenda kogemuse. Kahekordne USA temposõidu meister lõpetas profikarjääri 2017. aastal ning istus peagi Ceratizit–WNT tiimi spordidirektori autosse. Sealt liikus ta Team Jumbo-Visma naiskonna juurde ning täna juhib ta EF Education–Cannondale’i naiskonda peadirektorina.
Small’i suurim tugevus on empaatia. Ta on ise läbi teinud naisterattaspordi varasemad, sageli alarahastatud ajad – ajad, mil tuli ühendada täiskoormusega treeningud osalise tööajaga töödega, toime tulla pikkade sõitude ja ebakindlate lepingutega. See kogemus kujundab tugevalt tema juhtimisstiili. Ta on tuntud tasakaalukuse, läbipaistvuse ja sügavalt ratturikeskse lähenemise poolest.
Tema kohalolu näitab ka laiemat muutust: spordis tekivad naistele reaalsed karjäärivõimalused ka pärast seda, kui nad kiivri varna riputavad. Kui varasemad põlvkonnad lahkusid sageli rattaspordist täielikult, siis tänased profid võivad vaadata Small’i-suguste poole ja näha tulevikku, mis keerleb endiselt rataste ümber.
Beth Duryea – nende lugude jutustaja, mis hoiavad rattaid veeremas
Mitte iga rattaspordi liider ei tööta tiimiautos ega räägi võistlusraadiost. Beth Duryea mõju tuleb sellest, kuidas ta aitab suunata ala suhtlust ülejäänud maailmaga. CANYON//SRAM Racingu kommunikatsiooni- ja turundusjuhina ning ühe algse tiimivisiooni loojana on Duryea töö oluliselt muutnud, kuidas naisterattasporti fännidele ja sponsoritele esitletakse.
Algselt füsioterapeudiks õppinud Duryea alustas toetavates rollides, liikudes seejärel logistika ja kommunikatsiooni valdkonda, kus ta leidis oma tõelise kutsumuse. Ta on aidanud kujundada tiimi häält nii võistluslikuks kui ka kogukonnale suunatuks, tuues rattureid esile nii tippsportlastena kui ka isiksustena. See pole pelgalt PR – see on ellujäämisstrateegia.
Tema meediastrateegia aitas luua ka tiimi koostöö Zwift Academy programmiga, mis annab harrastajatele võimaluse jõuda otse profiridadele – elav tõestus, et kommunikatsioon ja talendiarendus võivad teineteist toetada. Tõstes esile naisterattaspordi lugusid ja narratiive, on Duryea aidanud muuta selle mitte ainult millekski, mida austada, vaid millekski, millesse panustada.
Rochelle Gilmore – tiimide ehitaja ja tõkete lõhkuja
Austraallase Rochelle Gilmore’i jaoks on rattasport alati olnud loovuse väljund. Pärast aastaid rahvusvahelisel areenil sprinterina tegutsenuna suunas ta oma võitlushimu juhtimisse ning asutas 2013. aastal Wiggle High5 Pro Cycling tiimi. Tema eesmärk oli üheselt ambitsioonikas: luua maailma kõige professionaalsem naiste rattatiim.
Gilmore rajas struktuuri, mis peegeldas meeste pelotoni parimaid näiteid – pühendunud taustatiim, tugevad sponsorlussuhted ja ratturite palgad, mis kajastasid nende tegelikku väärtust. Wiggle High5 sai tema juhtimisel eeskujuks sellest, milline võiks naiskond välja näha ja toimida, kui seda tõsiselt toetada. Kuigi tiim lõpetas tegevuse 2018. aastal, elab selle pärand edasi – paljud ratturid ja taustajõud jätkasid uutes projektides, kandes edasi sama professionaalsuse põhimõtet.
Lisaks oma tiimi ülesehitamisele on Gilmore olnud häälekas võrdsuse ja arenduse eestkõneleja, töötanud UCI naistekomisjonis ning toetanud noorteprogramme Austraalias. Tema karjäär näitab, et juhtimine rattaspordis ei tähenda ainult positsiooni hoidmist – see tähendab selle kasutamist, et luua võimalusi, mida varem ei eksisteerinud.
Suurem pilt
Kui võistlusradu, sponsorstrateegiaid ja ülekandekavasid aitavad kujundada inimesed, kelle kogemused on mitmekesisemad, muutub ka ala ise rikkamaks ja dünaamilisemaks.
Muutust on võimalik ka mõõta. UCI spordidirektorite diplomi programm on näinud naisosalejate arvu stabiilset kasvu – 2022. aasta lennus osales juba 13 naist, samas kui programmi esimeses aastakäigus polnud ühtegi. Vaikselt hakkab süsteem järele jõudma sellele talendile, mis on tegelikult juba ammu ruumis olemas.
Väljakutseid on muidugi endiselt. Mehed hoiavad profirattaspordi juhtivatel positsioonidel enamust ning naiskondade eelarved jäävad jätkuvalt meesmeeskondade omadele alla. Kuid energia on muutumas. Sama sihikindlus, mis kandis neid naisi läbi aastate pikkadest karjääridest (või aastatepikkusest alahindamisest), aitab neil nüüd ümber kujundada samu süsteeme, mis neid kunagi piirasid.
Mida rohkem naisi siseneb juhtrollidesse – olgu see siis tiimijuhtimises, meedias või ürituste korralduses –, seda enam võidab kogu rattasport midagi, millest on kaua puudus olnud: järjepidevust. Kogemus ja teadmised jäävad alasse alles, selle asemel et kaduda koos ratturite lahkumisega. Tulemuseks on tugevam ja kestlikum ökosüsteem, millest võidavad kõik – mitte ainult naised.
