Sa ütleme endale, et ei saja.
Sa oled jalgrattur. Sa oled julge. Sa oled näinud hullemat. Sa pakid kaasa vesti ja hea meeleolu.
Niimoodi algab su esimene tõeline sügisene vihmasõit — emotsionaalne, niiske, ära hõõrutud kogemus, mis võib kahtluse alla panna kõik su elus tehtud valikuid.
Etapp 1: “Arvatavasti on see lihtsalt udu”
Sa alustad kuivana. Enesekindlalt. Teed on veidi niisked, aga sa ütled endale, et need on lihstalt kaste-märjad.
Sa tunned oma näol esimest vihmatilka. Siis teist.
Sa vaatad taevast nagu see reedaks sind isiklikult.
Pole midagi hullu. Lihtne udukas. Sa ütled asju nagu:
- “See on lihtsalt mõned piisad.”
- “Arvan, et see läheb kohe üle.”
- “Minu rehvid haakuvad märjana isegi paremini.”
Ja seda kõike samal ajal, kui sa juba teeskled, et su jalad ei ole juba läbimärjad ja prillidest näed suurepäraselt läbi.
Etapp 2: “Maa on juba märg”
Nüüd sajab. Korralikult. Pidevalt. Sa oled olnud läbimärg juba 20 minutit.
Sa hakkad läbirääkimisi pidama universumiga:
- Kui jõuan kohvikusse ilma kukkumata, siis vahetan lõpuks tagumised piduriklotsid ära.
- Kui kett täna pooleks ei lähe, siis puhastan oma ketti ära, võibolla isegi vahatan…
- Kui selle leaskumise lõpus ikka elus olen, siis lakkan Instagramis toas Zwifitjaid põlastamast.
Sa mõtled ümber pööramise peale. Kuid sa oled selleks juba liiga kaugel.
Sa ei ole loobuja. Sa oled lihtsalt… läbimärg ja su ratas teeb uusi huvitavaid hääli.
Niisiis sa lihtsalt sõidad edasi — langekalselt ja lootusega, et kusagil ees ootab kuiv lõik… mida tegelikult ei tule kunagi.
Etapp 3: “Mu rattapüksid meenutavad pesukäsna”
Kõik on läbimärg.
Sinu kindad. Sinu jalanõud. Sinu hing.
Rattapüksid meenutavad raba või sood.
Sa vahetad käike ja kuuled liiva ja mustust, mis koos ketiga lõputuid ringe ümber hammasrataste teeb.
Sa üritad juua joogipudelist, aga see on täis lahjendatud kahetsust.
Sa hakkad peas jutustama oma lugu oma enda surmast.
Sa mõtled, mida su mitterattasõitvad sõbrad teevad. (Vastus: sooje, kuivi asju.)
Sa kaalud elu ilma rattasõiduta. (Vastus: kurb, aga vähem niiske.)
Etapp 4: “Arvan, et ma armastan seda — aka hullus”
Midagi su peas muutub.
Võibolla on see adrenaliin. Võibolla on see deliirium. Võibolla on su aju ratsionaalsest mõtlemisest lihtsalt loobunud.
Järsku — sa tunned end elusana.
Sa oled läbimärg, külm, kaetud mustusega ja näed välja nagu maniakk.
Sa kallutad kurve nagu oleksid Belgia klassikul.
Sa tuiskad läbi porilompide ja teed seda meelega.
Sa hakkad iseenda ette ütlema asju nagu “SEE ON TÕELINE JALGRATTASÕIT!”.
Sa oled hirmutav. Sa oled kangelane. Sa oled ebastabiilne.
Ja see tundub imeline.
Etapp 5: “Ma ei tee seda kunagi enam”
Sõit lõpeb.
Sa jõuad koju ja jätad ratta õue nagu see oleks nakkusohtlik.
Sa koorid kiht haaval oma riideid tundetute kätega maha.
Sinu vannituba lõhnab nagu rabamets. Sinu põrand on libisemisohtlik. Sinu sokkide emotsionaalset tervist ei taastu enam kunagi.
Sa valmistad sooja joogi ja mähid end soojadesse kuivadesse riideesetesse.
Sa vaatad oma nägu peeglist ja mõtled: ei kunagi enam.
Siis laadid sõidu Stravasse pealkirjaga nagu: “Iseloomu kujundav sõit 💦💪”.
Ja oma sisimas sa juba tead…
Sa teed seda uuesti juba järgmisel nädalal.
