Tour de France’i rada kubiseb mitte ainult võistlevatest ratturitest, vaid ka autodest. Neid autosid juhivad endised profijalgratturid, kes mõistavad sportlaste käitumist. Vaatame nende tööd seestpoolt.
Škoda on aastast 2004 olnud kuulsa Tour de France’i ametlik peapartner ja autode tarnija. Škoda varustab korraldajad autopargiga, mis tänavu koosneb üksnes hübriid- ja elektriautodest.
Lisaks võistluse direktori jaoks mõeldud autodele – viimastel aastatel Škoda ENYAQ iV – ja teistele Touri jaoks vajalikele autodele liiguvad mitmed külalistega autod ratturite ees, või lahtirebimiskatsete puhul ka jalgratturite vahel. Tänu Škodale saavad need külalised nautida ennenägematult vahetut vaadet Tour de France’ile. Just nende autode juhid räägivad nüüd koostöös profiratturi, suunamudija ja rattavõistluste korraldaja Cameron Jeffersiga Škoda Storyboardile lähemalt oma tööst Tour de France’il.
Škoda ENYAQ iV on taas tegevuses kui võistluse direktori Christian Prudhomme’i liikuv staap
Ainus võimalus
See töö on üllatavalt keeruline. Võistlejate ees liikuvaid autosid roolivad kogenud ja spetsiaalselt ametisse palgatud juhid, kuid võistlustempos ratturite vahel manööverdava külalisi täis auto rooli ei saa usaldada sugugi igaühele. „Ainus võimalus on palgata sinna endisi profirattureid. Ainult nemad teavad, kuidas ratturid liiguvad, on suutelised reageerima tempomuutustele ning lugema ratturite reaktsioone ja kavatsusi,“ selgitab Jan Hejna WeLoveCyclingust. Et pääseda võistluse ajaks autorooli, peavad ka need juhid saama spetsiaalse litsentsi Rahvusvaheliselt Jalgratturite Liidult, selleks aga peavad nad omama samalaadseid kogemusi väiksematelt võistlustelt. „See on omamoodi kõrgtaseme juhiluba,“ ütleb Hejna.
Võitjaauhind
Škodal on veel üks ainulaadne, Tour de France’iga seotud privileeg. Škoda disainitiim on alates aastast 2011 kujundanud kuulsa rattavõistluse võitjale mõeldud auhinda. Auhinnad põhinevad alati ühetaolistel põhivormidel, kuid igal aastal lähenetakse teemale erinevalt. Disainerid kasutavad auhindu võimalusena Tšehhi klaasimeistrite kunsti demonstreerimiseks. Auhinnad teostab Tšehhi klaasivabrik Lasvit ning need on käsitsi valmistatud täppistööd. Tänavu tuleb Škodalt auhind ka naiste võistluse Tour de France Femmes avec Zwift võitjale.
„Näiteks kiirus allamäge on kriitiline neile, kes sõidavad võistlejate ees, sest keeruka trassi järskudel langustel suudavad ratturid liikuda autodest kiiremini,“ toob Hejna näite olukorrast, millesse keskmine autojuht kunagi ei satu. Aga isegi neis olukordades kiidavad juhid oma käsutuses olevaid autosid Škoda SUPERB iV ja ENYAQ iV. „See kohandub iga olukorraga ning sõltuvalt hetkevajadustest saan ma valida sportliku või mugava sõidurežiimi. Mõnikord peame aga tõeliselt kiiresti sõitma,“ selgitab Paul Moucheraud. Autode sujuv juhitavus ja erk reageerimine on Tour de France’il pälvinud kõigi juhtide kiitust.
Škoda SUPERB iV tänavuse Tour de France’i saateautona
Ränk päevatöö
Auto lihtsustab ka nende tööd. „Touri lõpuks on meie autod läbinud umbes seitse või kaheksa tuhat kilomeetrit,“ räägib Pedro Horrillo rooli taga veedetud nädalatest. Oluline osa sellest möödub tegelikult „võidusõidu sees“, see tähendab etappide rajal ratturite läheduses. Kui mõned ratturid peagrupist lahti rebivad, võib võistluse direktor lubada mõnel autol ülejäänud kolonnist mööduda ja jooksikud kinni püüda. Niisugusel juhul peavad olema täidetud ideaaltingimused, näiteks peavad jooksikud olema peagrupist piisavalt kaugel. Just seepärast ongi saateautodes raadiojaamad, sealtkaudu jõuavad autojuhtideni võistluse direktori korraldused, nad saavad jälgida üldist olukorda ja omavahel suhelda.
Škoda SUPERB iV-d tänavusel Touril
„Ma räägin meie külalistele alati, et võistlejatele enam lähemale ei pääse. See on tõeliselt imeline kogemus isegi mulle, kes ma võistlejana ise Touril osalesin. Kananahk tuleb alati ihule,“ pihib Staf Scheirlinckx. Kõik juhid nõustuvad, et tegu on äärmiselt nõudliku ja vastutusrikka ametiga. Nad peavad silma peal hoidma ratturitel, ent jälgima samal ajal ka pealtvaatajaid ja teisi trassil olevaid autosid. „Kui sa oleksid näiteks osaline kokkupõrkes mõne jooksikute grupi liikmega, satuksid järgmisel päeval kõigisse maailma ajalehtedesse. Seda püüame iga hinna eest vältida,“ lisab Scheirlinckx. Maurice Borghouts kirjeldab ilmekalt oma töö keerukust: „Kui ma olin rattur, polnud mul siin õieti millegi pärast muretseda. Kõik oli minu jaoks ette valmistatud, minu asi oli keskenduda liidrile ja tuua tiimile tulemus. Nüüdne roll on täiesti teistsugune.“
„Juhid ei tohi närvi minna ega pingelises olukorras eksida. Mina suhtun sellesse nii, et olen isegi siin külaline ja püüan võimalusest viimast võtta. Ning siis annan selle meeleolu edasi ka oma autos viibivale reisijale. Mõnikord ma ei tunnegi, et teen tööd, vaid lihtsalt naudin. Aga teha seda iga päev kogu Touri vältel võib olla päris keeruline,“ tunnistab Pedro Horrillo.
Rada palistavad tohutud inimhulgad
Juhi töö ei piirdu võistlustrassiga. Nad peavad hommikul sõitma etapi starti ja pärast selle lõppu oma ööbimiskohta, mistõttu päevane läbisõit ulatub sadadesse kilomeetritesse. „Mõnikord kulub etapile jõudmiseks poolteist tundi, siis viis tundi etapil ja lõpuks veel poolteist tundi hotelli jõudmiseks,“ räägib Pedro Horrillo. Tänavu pidid juhid Põhja-Prantsusmaale jõudmiseks läbima täiendavalt veel üle 1000 kilomeetri, sest esimesed kolm Touri etappi sõideti Taanis.
Ja jõudehetkel…
Kõigile juhtidele, kes tänavu Tour de France’il Škoda SUPERB iV või ENYAQ iV roolis istuvad, toob see võistlus meelde mälestused nende enda sportlaskarjäärist. „Füüsiliselt on jalgratta sadulas palju raskem. Ma ei usu, et oleksin selleks praegu piisavalt heas vormis,“ vastab Paul Moucheraud Cameroni küsimusele, kas ta eelistaks läbida Touri ratast pedaalides või on rahul ka mugavalt autos istudes. „Kui valida oleks, siis arvatavasti istuksin autos.“ Kuid mõned eelistaksid pigem jalgratast. „Mulle meeldivad mõlemad, aga pigem oleksin siin rattur,“ pakub Staf Scheirlinckx.
Škoda on palju enamat kui vaid Tour de France’i traditsiooniline partner, spondeerides ka parima sprinteri rohelist särki.
„Külalisautode“ juhid aga satuvad Touri ajal tõenäoliselt siiski rattasadulasse. Seda muidugi puhkepäeval. „Kui võimalus avaneb, siis me kindlasti kasutame seda. Auto juhtimine on mõistagi meeldiv ja mugav, aga keegi meist ei suuda vastu panna kiusatusele tuletada rattasadulas vanu aegu meelde,“ on kõik üksmeelsed.
Cameron Jeffers
Põhja-Iirimaalt Ballinderryst pärit Jeffers elab praegu Inglismaal, Manchesteri ja Liverpooli vahel paiknevas Wigani linnas. Saint Pirani tiimi rattur on saanud kuulsaks YouTube’i kanalis avaldatud julgete rattasõiduprojektide videotega. Ta kajastas näiteks reisi, kus ostis kõige odavama saadaoleva lennupileti Euroopa sihtkohta ja tuli sealt jalgrattaga sõites koju. Teisel korral sõitis ta ühe päevaga läbi kolme riigi. Jeffers teeb koostööd Škoda käitatava meediaplatvormiga WeLoveCycling.
