15 lahedat ratturitätoveeringut: kui rattasõit on naha alla pugenud
Autor: Frantiska Blazkova
Pisut tinti ei tee kunagi paha. Tihti väljendavad tätoveeringud nende kandja armastust kellegi või millegi suhtes, ning rattarahvas pole erandiks. Altpoolt leiate valiku uhkeid kunstiteoseid ja häid ideid kaherattaliste fännidele.
Selge pilt, ja natuke vesivärvi.
„Kuni surm meid lahutab“ sootuks uues tähenduses. Probleeme võib tekkida üksnes mugava sadula leidmisega.
Mõningad jupid kunstipärases vormis.
Peen töö. Vapikirja tõlge: „Elada tähendab sõita.“
Kuidas võiks nii täiusliku tulemuse saada C’thulhule ohverdamata, me ei tea, aga sellel tüdrukul on vedanud
Vahelduseks midagi muud ka. Šedöövri inspiratsiooniallikas on teadmata, kuid loodame, et kokkupõrge õnnestus ära hoida!
Kui sa pole päris kindel, kas valida ratas või isa, siis vali mõlemad.
Tunned ennast nagu tsirkusekaru, kes tahaks pageda linnadžunglist? Sa pole üksi.
Hommikuti sõites võib näha ebamaist ilu. Sõna otseses mõttes.
Lihtsuses peitub võlu.
Ja selles käsivarres. Kõik on sõnadetagi selge.
Kübeke elu- ja rattatarkust. Jalgratas ja jalavalud – kes neid suudaks lahuta.
Hea, kui öösel sellise otsa ei komistaks, aga metafoorina tore, kas pole?
Nagu lillemuinasjutt. Teose päris nimi on „Mustlase fatbike“.
Jalgratas, mootorratas… kumb mul nüüd oligi?
Noored loobuvad tasapisi rattasõidust. See ei ole lihtsalt kellegi arvamus, vaid teaduslike küsitluste tulemus. Vaid üksikute eranditega on sama trendi näha peaaegu igas riigis – suure tõenäosusega ka meil siin Eestis. Sinu linnas; sinu tänaval. Loe edasi, et aru saada, miks see nii on ja…
Sa oled lõpetanud oma sõidu. Roninud mägedest üles, pääsenud herilase eest ja ehk isegi enesekindlalt jooksjale lehvitanud. Sa oled väsinud. Higine. Ja üsna kindel, et vasak tagareis kaalub tõsiselt pensionile minemist. Mõttes keerleb vaid üks asi:
Neid ridu kirjutan ma hetkel Zürichi lennujaamas, oodates jätkulendu kodusesse Tallinnasse, kus just selleks aastaks suvi läbi sai ja taas tavapärane +6 C ees ootab. Seljataga on 2 nädalat üllatusi täis Sardiinias, kus sai selle aja jooksul sõidetud 1250 km rattaga ja seigeldud iidse nuraagi…
Miski ei ütle “äge sõit” paremini kui koju roomamine tühja paagiga, krampis jalgadega ja küsimusega, kas üldse enam kunagi normaalselt kõndida saab — miks siis Strava selle eest meile punkte ei anna? Strava on ju sisuliselt meie isiklik päevik, ja kui see juba niigi meie…