Aerts ja van der Heijden alistasid liiva ja favoriidid ning võitsid cyclocross’i Euroopa meistrivõistlused

Raskete tingimustega rada

Võistlus peeti Belgia mereäärses linnas Middelkerkes, 3,12 km pikkusel rajal, mida peetakse üheks karmimaks. Rajal oli mitu sügavat liivalõiku, munakivisid, järske tõuse ja künkaid. Võitjad pidid oskama hoida kiirust pidevalt muutuvates oludes ja läbima liiva tehniliselt laitmatult.

Aerts alistas Nyse – Belgia kolmikvõit

Pühapäevane meeste eliitklassi sõit oli väga taktikaline. Vähemalt tosin meest püsis kuue esimese ringi jooksul võitlusgrupis. Valitsev Euroopa meister ja suur favoriit Thibau Nys ei saanud kohe stardis jalaga korralikult kinni ja pidi esimesi jälitama hakkama, ent jõudis juba esimese ringi keskpaigaks liidrite sekka. Kuigi ta eksis mitmel korral liivalõikudes ja valis korra rannal vale trajektoori, suutis ta kogu sõidu vältel püsida esirühmas.

Toon Aertsil polnud aga algus nii tugev. 2016. aasta Euroopa meister jäi kiiretes avaringides maha ning kaotas viienda ringi lõpuks Nysile ja kolmele teisele liidrile – Joran Wyseure’ile, Michael Vanthourenhoutile (mõlemad Belgiast) ja hollandlasele Pim Ronhaarile – 20 sekundit. Kuid kuuenda ringi keskpaigaks püüdis ta liidrid kinni ning see viisik läks seitsmendale ringile 15-sekundilise eduga.

Seitsmenda ringi jooksul jõudsid liidritele järele veel Cameron Mason (Suurbritannia) ja Emiel Verstrynge (Holland), nii et viimasele ringile mindi kaheksakesi.

Viimase 300 meetri jooksul suutsid Aerts ja Nys konkurentide ees vahe sisse sõita ning otsustasid meistritiitli kahemehelises finišis. Aerts sprintis võidukalt esimeseks, Wyseure lõpetas kolmandana 3 sekundit hiljem, kindlustades Belgiale kolmikvõidu. Ronhaar kaotas veel ühe sekundi ning edestas Masonit napilt.

“See on minu jaoks väga eriline päev,” ütles emotsionaalne Aerts. “Peaaegu 10 aastat tagasi algas minu karjäär Euroopa meistrivõistlustel. Ja nüüd, nii palju aastaid hiljem, tunnen, et saan justkui oma teise karjääri käivitada.”

Ta viitas oma 2016. aasta tiitlile ja sellele järgnenud kaheaastasele dopingukeelule (2022), mida ta on alati eitanud, väites, et keelatud aine sattus organismi saastunud toidulisandi kaudu.

“Tundus, nagu oleks sõit kestnud vaid mõned sekundid,” jätkas Aerts pisaraid tagasi hoides. “Ma arvasin, et olen sõidu kaotanud, sest jäin teiste sabas liival toppama, aga mul oli seal ka häid, mulle sobivaid lõike, mis aitasid tagasi ette jõuda… Täna oli õnn minu poolel. Sellist õnne polnud mul ammu. Viimased aastad on olnud rasked, ja see tulemus – see on lihtsalt uskumatu.”

3,12 km pikkust rada Belgia mereäärses linnas Middelkerkes peetakse üheks raskemaks – sellel on palju sügavaid liivalõike, munakive ning hulgaliselt järske tõuse ja konarusi. © Profimedia

Van der Heijden juhtis algusest lõpuni – Hollandi kolmikvõit

Laupäevane naiste eliitklassi sõit kujunes vastupidiseks meeste pühapäevasele taktikamängule. Inge van der Heijden haaras liidrirolli juba mõne pedaalipöörde järel ja püsis ees kõik kuus ringi (18,72 km), kuni finišijooneni. Ta edestas kaasmaalast ja favoriiti Lucinda Brandi 41 sekundiga. Kolmandaks tuli Aniek van Alphen, 56 sekundit kaotust – nii sündis Hollandi kolmikvõit.

Kolmekordne tiitlikaitsja Fem van Empel jäi haiguse tõttu starti tulemata, mistõttu oli Brand (2021. aasta Euroopa meister ja maailma edetabeli liider) selge favoriit. Ent tema start ebaõnnestus – esimesel kurvil oli ta alles 11. kohal. Samal ajal sõitis van der Heijden väikese vahe Blanka Vasiga (Ungari) sisse, kes peagi väsis ja langes punti tagasi, kus jälitasid teda Brand, van Alphen, Manon Bakker ja itaallanna Sara Casasola.

Esimese ringi lõpus juhtis van der Heijden 21 sekundiga, teise ringi järel juba 26 sekundiga. Bakker väsis ja katkestas, nii et jälitajate grupp jäi kolme liikmeliseks. Vahe püsis kuni neljanda ringi keskpaigani, mil van der Heijden tempot tõstis. Tagumine trio hakkas üksteist passima ning vahe kasvas kiiresti. Neljanda ringi lõpuks juhtis hollandlanna 44 sekundiga ja võit oli sisuliselt otsustatud.

Viiendal ringil kukkus Casasola liivalõigus ega suutnud enam kaotatud aega tagasi teha. Ta lõpetas neljandana, täpselt nagu mullu, seekord 2:03 kaotusega. Brand tõestas lõpuks oma klassi, jättes van Alpheni selja taha ja võttes hõbemedali – tubli tulemus arvestades ebaõnnestunud starti ja kahte jalastumist liivalõikudes.

“Ma teadsin, et hea start on võtmetähtsusega,” rääkis van der Heijden. “Sain esimesse kurvi esimesena ja tegin oma tempot. Esimene ring oli väga raske, et vahe sisse saada, ja ma ei uskunud, et suudan seda lõpuni hoida, aga olen tohutult õnnelik, et see õnnestus.”

Finišis puhkes ta nutma ja lisas:

“Loodan, et suudan nii jätkata. Hooaja esimesed sõidud olid head, viimastes jäin küll poodiumilt napilt välja, aga teadsin, et see liivarada sobib mulle ideaalselt. Ma ei suuda siiani uskuda, et olen Euroopa meister.”