See äratab sinus tõelise ratturi — või vähemalt selle versiooni sinust, kes mõtleb töökoosolekul rehvirõhule ja arutleb, kas Pogačar kiidaks su kohvipausi kohvi joomise tempot.
See ei too endaga kaasa ainult pikenenud ekraaniaega ja kahtlaselt suurt sarvesaiade tarbimist. See toob identiteedi. Eesmärgi. Kaose.
Ja järsku, ise arugi saamata… oled saanud selleks fänniks.
Selleks, kes muudab iga grupisõidu vaikivaks heitluseks üldvõidu peale.
Selleks, kes pole ise nädalaid sõitnud, aga teab täpselt, mis käiguga Van der Poel sõitis 83. kilomeetril.
Selleks, kes arvab, et espresso läheb kindlasti vedelikutarbimise alla — sest tehniliselt see nii ongi.
Niisiis — küsimus on nüüd: milline neist oled sina?
Superfänn, kes sõidab… aeg-ajalt
Need on rattasõbrad, kes armastavad jalgrattasporti, aga kahjuks ei tegele sellega. Neil puudub tehnika, füüsis ja ilmselt veel mõned teised olulised omadused, mida teadus pole veel avastanud.
Küsi neilt, kuidas käike seadistada, ja saad 20-minutilise loengu koos brändivõrdluste, mehaanikaajaloo ja vähemalt kolme näitega varasematest Touridest, kus mõnel profiratturil oli täpselt sama probleem — mis parandati võistluse ajal 50 km/h kiirusel, mehhaanikuga, kes rippus autoaknast välja nagu Tom Cruise “Mission: Impossible’is”.
Aga ära oota, et nad grupi ees tööd teeks. Või üldse korralikult grupis sõidaksid. Nad ei aja taga watte, vaid teoreetilist w/kg võimekust. Kas nad selleni kunagi jõuavad? Ei. Aga nad teavad täpselt, kuidas sina peaksid sinna jõudma.
Sest nende jaoks pole asi sõitmises — vaid teekonnas. Ja parim teekond kulgeb diivanilt, üks baguette käes, teine käsi Exceli tabelil, täiskommentaariks selgitus, miks UAE meeskonna lahtivedu 13. etapil ebaõnnestus.
See, kes pilgu peale viskab
Nad armastavad Tour de France’i — seni kuni see ei sega pesupesemist, snäkiringi või mahlakat grupivestlust. Tour pole prioriteet. See on meeleolu. Midagi, mis mängib taustaks, kuni nad oma maitseainekappi ümber korraldavad ja õnnetuse korral “Oohhh!” hüüavad.
Nad teavad suuri nimesid. Pogačar. Vingegaard. See tüüp, kes alati liiga vara ründab.
Aga küsi neilt, miks kollane särk kaks minutit kaotas, aga särk ikka talle alles jäi — nad kissitavad silmi ja vastavad midagi ebamäärast nagu: “boonussekundid, vist?”
Neid ei huvita abimehed, taktika, lahtivedu ega võimsusnumbrid. Neid huvitavad hetked. Lõpuspurdid. Dramaatilised laskumised. Helikopterikaadrid lossidest.
Nad vaatavad viimased 2 km otse, siis hiljem highlight’e, et olla kindel, et nägid parimaid hetki õiges järjekorras.
Nende enda sõiduharjumused? Ebastabiilsed. Ratas on… enam-vähem töökorras. Nad sõidavad, kui päike paistab, kalender tühi ja motivatsioon pole saanud konkurentsi näiteks brunch’i kutsele.
Lycra? Valikuline. Päikeseprillid? Alati. Oluline pole aeg, vaid välimus.
Nad pole fanaatikud. Aga nad pole ka võhikud. Nad elavad armsas vahepealsuses, kus teatakse kolme Tour’i võitjat, aga ei teata, mida “GC” tähendab. Nad ei taha võita vaidlusi ega Strava lõike. Nad tahavad lihtsalt head lõppu, minimaalset pingutust ja külma jooki finišis.
Vastu tahtmist supervormis Tour’i analüütik
See fänn ei ela kaasa. Ei karju “Allez!” ega vaidle taktika üle. Nad sõidavad. Kannatavad. Higistavad. Ja aeg-ajalt viskavad pilgu Tour de France’ile, tehes samal ajal läveharjutust trenažööril.
Nad teavad reegleid. Teavad, kes on kollases. Aga ära küsi, miks jooksik võitis või mis tiim parimat taktikat kasutas. Nad ei näinud. Nad olid keset tsoon 4-a, silmad higist udused, kujutledes end Col du Tourmalet’l, püüdes samal ajal mitte higi kõrvaklappidesse tilgutada.
View this post on Instagram
Kui nad mõnd etappi otse näevad, siis ainult sellepärast, et nad juba sõitsid toas. Kui ei, siis järelvaatamisest nad ei hooli. Pigem sirvivad numbreid ja pomisevad: “Viis watti kilo kohta? Ma suudaksin seda.”
Nad ei sõida sellepärast, et see neile meeldib. Nad sõidavad, sest keha nõuab. Nende puhkepulsi number on väiksem kui su pangakonto jääk peale perega Pärnus puhkamas käimist. Nende FTP on ainus number, millega neil on emotsionaalne side. Nad on rohkem kohvipause vahele jätnud kui treeninguid.
Kirglikkus? Valikuline. Täpsus? Kohustuslik.
Ja kui nad end proffidega võrdlevad? See pole illusioon. See on andmepõhine. Nad teavad, et nad pole WorldTouri tasemel — aga nad teavad ka, kui kaua nad suudaks grupis püsida ja tõusud ei ületaks 3%.
Tour ei ole nende jaoks vaatemäng. See on mõõdupuu.
Kas neid huvitab, kes võidab? Mitte eriti. Aga neid huvitab, mitu watti sinna kulus. Ja kas nad suudavad selle saavutada… enne hommikusööki.
Professionaal maskeeringus
See fänn ei vaata Tour de France’i. Nad elavad selles.
Nad ei küsi, kes võitis etapi — nad juba teavad. Nad vaatasid seda otse. Kaks korda. Siis aegluubis. Siis uuesti, kolme erineva keele kommentaaridega, et olla kindel, et nad ei jää ilma ühestki taktika nüansist viimasel 500-l meetril.
Nad teavad meeskondi, strateegiaid, watte, ülekandeid, psühholoogiat. Nad lihtsalt ainult ei armasta Tour’i, nad sõidavad, nagu oleksid seal.
Iga juuli on nad kuskil Prantsusmaal mäe otsas, 38-kraadises kuumuses, ümbritsetud fännidest, lehmakelladest ja täispuhutud kuradisarvedest, sest diivanilt vaatamine on nende jaoks, kellel pole ronimisjalgu.
Nad ei jäta vahele ühtegi L’Étape’i. Kui nad jäävad väljapoole esisada kaaluvad nad ala vahetamist.
Nende varustus on perfektselt seadistatud, toitumisplaan Excelis, pulss ohtlikult madal ka siis, kui nad vaidlemas on, kes oleks pidanud 12. etapil vahe kinni sõitma.
Nende trennid on struktureeritud, karmid ja ajastatud täpselt Tour’i võtmeetappide ajale, et nad saaksid “juhuslikult” koguda sama tõusumeetri koguse kui proffid.
Samas neid vaadates. Trenažööril. Ilma särgita. Elektrolüütide loigus.
Küsi neilt lemmikhetke kohta, ja nad küsivad täpsustust: “Milline aasta? Milline etapp? Milline sõitja?”
Seda kirge ei teki juhuslikult. See tuleb sellest, et sa elad nagu sind oleks su lemmiktiim maha jätnud ja sa ootad neilt tagasihelistamist.
Niisiis… kes oled sina?
Võib-olla tundsid end ära ühes neist.
Võib-olla kõigis, sõltuvalt etapi profiilist, ilmaprognoosist või sellest, kui palju saiakesi parasjagu käepärast oli.
See ongi Tour de France’i võlu.
See ei näita ainult maailma tugevamaid rattureid — see paljastab sind.
Sinu harjumused. Sinu kiiksud. Sinu äärmiselt spetsiifilised espresso-põhised kommentaarid.
Kas sa sõtkud vatte nagu jahiksid poodiumit või karjud diivanilt “C’est la tactique!” ilma igasuguse kontekstita —
sa oled osa pelotonist. Omaenda imelisel, veidral moel.
Ja nüüd? Nüüd saad lõpuks teada, milline Tour de France’i fänn sina tegelikult oled.
Me tegime testi. See on aus, veidi hullumeelne ja erinevalt su tavalistest sõitudest — sa ei vaja soojendust.
Tee test ära. Saa tuttavaks oma Tour de France’i alter egoga. Ja jah — auhinnad on ka. Väga head.
Niisiis… milline neist oled sina?
