Distsiplineeritud ajad
Kui sa oleksid minult üheksa aastat tagasi küsinud, mis on “õige” viis treenida, oleksin vastanud: distsipliin. Ilma kõhkluseta. Pooliku Ironmani ettevalmistus õpetas mulle, kui võimas võib olla struktureeritud treening.
Kuus kuud elasin nagu väga organiseeritud harrastussportlane:
- 3–4 lühikest jooksu nädalas,
- 2 jõusaalitrenni,
- tööle ja koju rattaga, et mahtu koguda,
- üks pikk rattasõit nädalavahetusel
- ja just nii palju ujumist, et hoida oma tugevaimat ala vormis.
See ei olnud alati lihtne, aga see oli efektiivne. Piiratud ajaga ja kolme ala vahel žongleerides polnud distsipliin valik, see oli hädavajalik.
Miks distsipliin nii hästi toimib
Ja see toimis. Mu jooks läks veidi paremaks, rattasõit paranes märgatavalt ja ületas finišijoone, tundsin uhkust ning olin meeldivalt üllatunud, kui suure arengu tegin üsna väikese ajakuluga.
See kogemus veenis mind, et järjepidevus on kõige targem tee parema soorituseni. See vähendab vigastuste riski, hoiab ära ületreeningu ja aitab vältida läbipõlemist ühes konkreetses spordialas. Distsipliini harjutamine spordis tõestab sulle ka seda, et suudad pühenduda, järjepidevalt millestki kinni hoida ja ehitada midagi tähenduslikku ka teistes eluvaldkondades.
Kui rõõm võttis ohjad
Aga siin on konks. Ma ei ole sellest ajast alates ühtki poolikut Ironmani enam teinud.
Mitte sellepärast, et ma vihkaks struktureeritud treeningut. Mitte sellepärast, et see oleks olnud liiga palju. Elu lihtsalt muutus. Pärast võistlust oli mul järsku pikk nimekiri reisidest ja nädalavahetuse väljasõitudest, mida olin edasi lükanud – täiesti loomulik tulemus kuudepikkusest perioodist, kus iga vaba hetk kuulus treeningule.
Ühel nendest reisidest proovisin esimest korda surfamist ja armusin sellesse. Äkitselt ei olnud ujumine enam triatloni tõhususe teenistuses, vaid vahuste lainete püüdmiseks. Hiljem tuli mu ellu bouldering ja mõneks aastaks neelas see mind täielikult. Ronisin mitu korda nädalas, ehitasin koju väikese bouldering-seina ja tõmbasin alles siis tagasi, kui sõrmed hakkasid vaikselt märku andma, et neil on ikkagi piirid.
Miks rõõm on samamoodi oluline
Nendel aastatel ma ikkagi jooksin, ujusin ja sõitsin rattaga – lihtsalt mitte struktureeritult. Ja mind ei häirinud see. Järgisin seda, mis tundus lõbus.
Tagantjärele võiksin üsna veenvalt väita, et seegi oli “õige” viis. Kui järgid rõõmu, püsid spordi juures kauem. Kui sind päriselt miski erutab, ei olegi motivatsiooni eraldi vaja. Kui naudid liikumist siiralt, sünnib edasiminek sageli üsna loomulikult.
Kaks tõde, mis ei näita samas suunas
Nii et nüüd on mul kaks selget tõde, mis ei osuta päris ühte ja samasse suunda:
- Distsipliin toimib. See toob mõõdetavat progressi, kaitseb su keha ja kasvatab enesekindlust.
- Rõõm toimib. See hoiab sind mängus, hoiab sind uudishimuliku ja liikumise suhtes elevil.
Kus on tasakaal? Ausalt öeldes – ma ei tea.
Kuidas ma praegu sõidan
Praegu võidab enamasti lõbusõidud. Mulle meeldib minna maastikuradadele ilma plaanita, lihtsalt metsa vahele uitama. Mulle meeldib asuda maanteel suvalises suunas teele, lihtsalt selleks, et avastada. Mulle meeldib sõita oma tüdruksõbra või sõpradega ainult seepärast, et väljas on päike.
Ma tean väga hästi, mida ma peaksin tegema, et saada kiiremaks ratturiks – rohkem struktureeritud intervalle, paremini planeeritud taastuspäevad. Aga kui ilm on ideaalne ja mets kutsub, aurustub treeningkava mu peast hetkega.
Ja ometi on minus üks osa, mis igatseb jälle struktuuri. Olen mõelnud, et äkki panen end järgmiseks aastaks oma päris esimeseks jalgrattavõistluseks kirja. Midagi, mis lükkaks mind uuesti sellesse distsiplineeritud meeleseisundisse – lihtsalt selleks, et näha, mis veel võimalik oleks. Võib-olla kaldub kaalukauss jälle teisele poole.
Aga sina?
Kas sina kaldud rohkem range treeningkava järgimise või spontaanse lõbusõidud poole? Kas oled leidnud rütmi, mis lubab sul rattasõitu nautida ja samal ajal ikkagi paremaks saada?
