Kui pöiapidurid valitsesid maailma
Kümme aastat tagasi olid pöiapidurid standardvarustuses peaaegu igal maanteerattal – ka tippklassi süsinikumudelitel. Minu 2015. aasta Giant TCR-l olid pöiapidurid ja ma olin rahul. Oskasin neid ise hooldada ja kui need sobisid profipelotonile, siis sobisid ka mulle.
Ketaspidurid olid toona olemas, kuid vastuolulised: raskemad, kallimad ja paljude arvates tarbetud siledal asfaldil. Samuti kardeti ohutusriske kukkumistel ja erinevate jooksutootjate süsteemide sobivusprobleeme.
Maastikurataste maailmas olid ketaspidurid juba kanda kinnitanud, kuid mitte täielikult. Hüdraulilised süsteemid muutusid tõsisemate sõitjate seas normiks, samas kui odavamad või vanemad rattad kasutasid endiselt mehaanilisi ketaspidureid või isegi pöiapidureid.
Võllide osas olid kiirkinnitid (QR – quick release) kõikjal. Need olid kerged ja mugavad, kuid kaasnesid omad puudused – nad paindusid läbi, jooks võis raami vahel paigast nihkuda ja mõnikord ei saanud sa jooksu täpselt õigesse asendisse – see probleem oli eriti oluline ketaspiduritega ratastel.
2025. aasta reaalsus
Tänapäeval on pea võimatu leida uut ratast, millel poleks ketaspidureid ja läbi raami ja jooksu keeratavaid võlle (thru-axle – TA). Isegi kerged mägironimisrattad on nüüd ainult ketaspiduritega. Süsteemid on muutunud kergemaks, kompaktsemaks ja oluliselt töökindlamaks. Shimano uusimad hüdraulilised pidurid ja SRAM-i integreeritud süsteemid on rattakomponentide maailmas peaaegu hooldusvabad.
Miks ketaspidurid võimust võtsid?
Tunnistan ausalt – kuni ostsin sel aastal oma esimese maastikuratta, ei pidanud ma ketaspidureid millekski eriliseks. Aga kui tundsin esimest korda nende pidurdusjõudu ja kui vähe on vaja heeblit vajutada, olin kohe sellest võlutud. Pärast pikka laskumist vihmas tundsin end palju turvalisemalt – ja tagasi pöiapidurite juurde pöörduda enam ei taha.
Peamine eelis on lihtne: ühtlane pidurdusjõud igas olukorras.
Vihm, pori või pikad laskumised ei tähenda enam, et peaksid AIMAMA, millal ratas lõpuks pidurdama hakkab. Aga eeliseid on teisigi:
- Täpsem pidurdusjõu doseerimine
- Pöidade eluiga pikeneb – pidurdus toimub rootoril, mitte kallil süsinikpöidadel
- Rohkem ruumi laiemale rehvile– ilma vanakooli pöiapiduriteta saab paigaldada tänapäevaseid laiemaid rehve
- Vähem käte väsimust – hüdrauliline süsteem nõuab pidurikangilt vähem jõudu
Muidugi on ka miinuseid. Ketaspidurid lisavad veidi kaalu (kuigi enam mitte palju) ning aeg-ajalt tuleb süsteemi õhutada. Reisimisel tuleb ratast pakkides rootoreid kaitsta. Kuid kompromiss on seda väärt.
UCI heakskiit
Üleminek pöiapiduritelt ketastele ei toimunud üleöö. Shimano tõi oma esimesed tõsised maanteele mõeldud hüdraulilised süsteemid turule umbes 2014. aastal. UCI lubas ketaspidurid profivõistlustel testimiseks alles 2016. aastal ning täielikult aktsepteeriti need alles 2018–2021 vahel. Selleks ajaks olid kõik suuremad tootjad oma süsteemid viimistlenud ning eelised pidurdustunnetuse ja töökindluse osas olid vaieldamatud. Vaid mõne hooajaga kadusid pöiapidurid uute võistlusrataste pealt peaaegu täielikult.
TA võllid – väikesed detailid, suur erinevus
Raami ja jookse läbistavad keermestatdu võllid (TA) pole ehk nii silmatorkav uuendus kui ketaspidurid, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Kümme aastat tagasi oli QR (kiirkinnitid) norm. Need olid lihtsad ja kiired, aga mitte alati täpsed. Ketaspiduritega muutus ratta joondus raami ja pidurisadula suhtes äärmiselt oluliseks – vähimgi vale asend tähendas rootori hõõrdumist vastu piduriklotse või ebameeldivat heli.
TA lahendab selle: selle asemel, et ratas surutakse lahtiste drop-out’ide vahele, libiseb võll läbi raami ja rummu, luues jäigema ja täpsema ühenduse. Tulemus – parem jõuülekanne ja ideaalne joondus iga kord. Jah, see kaalub natuke rohkem ja ratta vahetamine võtab sekundi kauem, kuid see on väike hind mida selle eest maksta. Minu jaoks piisab teadmisest, et see toob ketaspidurite eelised täielikult esile. Lisaks tundub ratas sprindis jäigem ja reageerib paremini – ning kes meist ei taha rohkem võimsust ja kindlustunnet, kui sadulast püsti tõused?
Kas tasub üle minna?
Kui su ratas on endiselt pöiapidurite ja QR kinnititega, siis üleminek ketastele ja TA võllidele annab tohutu enesekindluse tõusu. Sa saad raami kaudu rohkem jõudu pedaalidest taga jooksu üle kanda, hiljem enne kurvi pidurdada, märjal laskumisel kiiremini sõita ja tunda, et ratas püsib kindlamalt teel.
Ketaspidurid on üks neist asjadest, mida sõnadega on raske kirjeldada. Pead neid lihtsalt proovima – ja kui proovid, tahad neid endale. Ja kui su 2015. aasta raam neid ei toeta, siis tead juba, mida see tähendab. Uue ratta aeg on käes.
Lepime sellega ja liigume edasi, aga sellest kõigest järgmises, selle sarja viimases artiklis.
