Hinault’ hüüdnimi oli „Mäger“ – tänu oma visa ja agressiivse sõidustiili tõttu, mida võrreldi mägraga, kes tuleb urust välja ründama. Ta keeldus kunagi taganemast või väljakutsetest kõrvale hiilima. Nagu ta ise ütles: „Kuni ma hingan, ma ründan.“ Just see iseloomujoon oli kindlasti üks võtmetegur, miks ta võitis viis Tour’i tiitlit ja kogus 13-aastase karjääri jooksul kokku 156 võitu.
Prantslasena oli Tour talle muidugi kõige tähtsam. Lisaks viiele üldvõidule võitis ta Tour de France’il vähemalt 28 etappi – rohkem kui ükski teine prantslane – ja tõenäoliselt rohkem, kui keegi tulevikuski suudab. Tema edu on noortele prantsuse ratturitele nii eeskujuks kui ka pidev meeldetuletus sellest, et nad pole suutnud tema jälgedes käia.
Hinault’ Tour’i võidumarginaalid on muljetavaldavad:
1978: 3.56,
1979: 13.07 (!),
1981: 14.34 (!),
1982: 6.21
ja 1985: kõigest 1.42.
Aga see 1985. aasta võit võib tegelikult olla neist kõigist kõige muljetavaldavam – Hinault tuli toona starti pärast põlveoperatsiooni, tal oli endiselt valu ja kangus; ning 14. etapil, vahetult enne finišit Saint-Etienne’is, kukkus ta ja murdis oma nina. Seega see 1.42 edumaa tundub nüüd palju suurem, eks ole?
1978. aasta Tour
Enne võidusõitu vihjas Hinault, et võib oma põlveprobleemide tõttu võtta toetava rolli ning aidata ja juhendada oma uut La Vie Claire’i meeskonnakaaslast, 24-aastast ameeriklast Greg LeMond’i. Märksõna siin on „võib“, sest kuigi nad olid ametlikult meeskonna kaasliidrid, oli Hinault just võitnud Giro d’Italia ning uskus, et suudab hoolimata põlvest veel ühe Tour’i võita enne karjääri lõpetamist. See rollijaotusest tingitud ebaselgus tekitas võidusõidu ajal pingeid – sarnast olukorda nägime ka tänavusel Giro d’Italia-l UAE Team Emirates’i puhul, kus polnud selgust Juan Ayuso ja Isaac del Toro rollides.
Aga asi sai rohkem-vähem selgeks pärast 8. etappi – 75 km pikkust individuaalset temposõitu Sarrebourgist Strasbourgini –, mille Hinault võitis, LeMond jäi viiendaks, kaotades 2.34. Nii et kui Hinault murdis 14. etapil nina, uskus ta ikka, et võib võita – ta juhtis üldarvestust 3.32 LeMond’i ees. Kolmandat kohta hoidnud iirlane Stephen Roche jäi maha koguni 6.14.
Aga võit polnud kaugeltki kindel. Hinault kustus viimasel mägietapil, ning kaotas võitjale, hispaanlasele Pedro Delgadol, 4.05. Tema edu LeMond’i ees kahanes 2.25 peale, aga sellest piisas, et kindlustada võit ning et Mäger saaks kirja viienda Tour’i tiitli – viigistades Jacques Anquetil’i ja Eddy Merckxiga.
LeMond’ist aga sai järgmisel aastal esimene mitte-eurooplasest Tour de France’i võitja – esimene tema kolmest üldvõidust.
Hinault oli ilmselt viimane tõeline karm tüüp profiratturite seas – sportlik kangelane, kellel oli tõelist enesekindlust ja jõulisust. Kui temalt küsiti, miks prantslased enam Tour’i ei võida, vastas ta: „Sest tänapäeva ratturid on pehmed.“ Ja kui temalt küsiti, kuidas on kõige parem viis Tour võita, vastas ta: „Lihtne. Tuleb rünnata!“
