Lisaks kolmenädalasele rattavõistlusele on Tour de France – nagu kõik suurtuurid – ka tuur ehk ringreis selle sõna otseses mõttes: „Pikem reis, harilikult meelahutuse eesmärgil, mille käigus külastatakse marsruudile jäävaid huviväärsusi“. See on tõepoolest mööda kogu maad kulgev ringreis huvitavatesse kohtadesse, et neid näha. Kuid Touri kultuslikud paigad märgivad eelkõige tema sportlikku ajalugu, seal kunagi aset leidnud draamasid.
- aastal peetud esimesest Tourist alates on see, maailma üks suuremaid spordiüritusi, toimunud 109 korral. Selle ajaga on Tour kirja pannud oma rikkaliku ajaloo ning paljud paigad kujunenud selle võistluse sünonüümiks. Neid on liiga palju, et kõiki siin kirjeldada. Enamik allpool mainitud märgilistest kohtadest asub mägedes, sest valdav osa suurematest Touril aset leidnud draamadest on maha mängitud just Alpide või Püreneede järskudel nõlvadel.
Champs-Élysées
Kuid iga jutt Tour de France’i kultuspaikadest peab algama lõpust, võistluse viimasest etapist, sest see lõpeb maailma populaarseima linna kuulsaimal tänaval – Pariisis Champs-Élysées’l. Etapi käigus möödutakse ka paljudest teistes legendaarsetest kohtadest: Concorde’i väljakust, Triumfikaarest, Tuileries’ paleest ja Louvre’ist.
Tänav ise – Champs-Élysées – pole midagi muud kui väga kallis ostukeskus oma tippklassi poodide, restoranide, ööklubide, teatrite ja kohvikutega. Maailma kallimate tänavate edetabelis asub see viiendal kohal keskmise aastarendiga 10 621 eurot ruutmeetri kohta. Kuid igal aastal ühel juulikuu päeval peavad ostlejad andma teed tänavat palistavatele rattasõiduhuvilistele, kes tahavad näha maailma kuulsaima jalgrattavõistluse viimast vaatust.
Touri viimane etapp on peaaegu alati kollast särki kandva liidri võiduparaad, kus suur grupp liigub rahulikus tempos, võitja rüüpab koos oma meeskonnaga šampanjat ja poseerib fotograafidele. Võidusõit läheb lahti alles siis, kui võistlejaterivi jõuab Champs-Élysées’le ning sprinterid asuvad võitlusse esikoha pärast maailma rattaspordi kõige mainekamas sprindifinišis. Viimane etapp lõpebki harilikult grupifinišiga, Aleksandr Vinokurov 2005. aastal on seni viimane, kes võitis etapi grupist lahti rebides. Praegu Astana Qazaqstani tiimi esindav Mark Cavendish on Touri lõpuetapi võitnud neljal korral, rohkem kui ükski teine rattur. Tänavu stardivad ratturid viimasele etapile Pariisi külje all asuvast Saint-Quentin-en-Yvelines’ist ning 115 kilomeetrine distants sisaldab ka kaheksat ringi Champs-Élysées’l.
Alpe d’Huez
Alpe d’Huez on kõigist Tour de France’i mägedest ilmselt tuntuim ja kahtluseta nende 21 serpentiini pärast, mis pikivad mäeküljel ülespoole ronivat maanteed. 13,8 kilomeetri pikkune nõlv lõpeb 1850 meetri kõrgusel, keskmine tõusunurk on 8,1% ning maksimaalne 11,5%. Esimest korda läbis Tour seda aastal 1952, kokku on seal sõidetud 31 korda. Kummalisel kombel ei pälvinud see paik esialgu mingit menu, nõlvadel pealtvaatajaid sama hästi kui polnud. Aastate jooksul on Alpe d’Huez aga kujunenud publiku üüratuks lemmikuks, kus tipu ümbruses ääristavad teed tuhanded mäkke ronivaid rattureid ergutavad pealtvaatajad.
Geraint Thomas oli 2018. aastal esimene – ja seni ainus – rattur, kes on Alpe d’Huezi etapi võitnud Tour de France’i liidrisärki kandes. Samal aastal tuli ta ka Touri võitjaks. Üks pentsikumaid sündmusi Tour de France’i ajaloos leidis aset 1999. aastal just siin. Giuseppe Guerini oli tõusul kõigist kaugele ette rebinud ja finišijooneni jäi vaid mõnisada meetrit, kui ta põrkas kokku teele ette astunud pealtvaatajaga, kes soovis ratturit pildistada. Guerini aga säilitas rahu, ronis tagasi sadulasse ja võitis etapi 21-sekundilise eduga.
Hollandi rattafännidele muutus mägi palverännaku sihiks tänu Joop Zoetemelki julgele võidule 1976. aastal, mil ta jõudis tõusu lõppu kolm sekundit ette belglast Lucien Van Impet. Neid fänne on lihtne ära tunda, sest nad riietuvad oranži ja on sageli kergelt napsised.
Bordeaux
Kui öelda Bordeaux, hakkavad inimesed vältimatult mõtlema suurepärastele punastele veinidele, mida seal piirkonnas valmistatakse ja mida nauditakse kõikjal maailmas. Kuid linn, mis asub Garonne’i jõel 50 kilomeetri kaugusel Atlandi ookeanist, on ka edukas spordilinn. Sealne ragbiklubi mängib Prantsusmaa kõrgliigas ning jalgpalliklubi Girondins mängis aastaid kõrgeima taseme Ligue 1-s, kuni paljuski koroonapandeemiast põhjustatud rahalised probleemid kukutasid meeskonna 2021. aastal madalamasse liigasse. Kuid Bordeaux on ka Tour de France’i lemmikpeatuskoht – võistlus on seda külastanud koguni 81 korda, rohkem kui ükskõik millist linna peale Pariisi.
Tänavu lõpeb seal Touri seitsmes etapp ning see on esimene külakäik 13 aasta jooksul. Viimati võitis Bordeaux’s lõppenud etapi Marc Cavendish, kes loodab tänavu lüüa senise Tour de France’i etapivõitude rekordi. Seni on nii tema kui ka belglane Eddy Merckx kogunud 34 esikohta. Oleks igati asjakohane, kui Cavendish võtaks rekordi enda nimele rikkaliku jalgrattaajalooga Bordeaux’s. Siin korraldati omal ajal suurt kuuepäevasõitu ning linnas asub kuulus velodroom Stadium de Bordeaux Lac, kus aastatel 1998 ja 2006 toimusid trekisõidu MM-võistlused ning kus Chris Boardman, Graeme Obree, Miguel Indurain ja Tony Rominger püstitasid aastail 1993–1994 tunnisõidu maailmarekordeid.
Mont Ventoux
Mont Ventoux’d peetakse üheks rängemaks tõusuks Tour de France’il ja seda on alates aastast 1951 võetud 18 korda. Provence’i Hiiglane, nagu seda mäge kutsutakse, on 1909 meetrit kõrge ning selle taimkatteta lubjakivist tippu kirjeldatakse sageli kui kuumaastikku meenutavat. Erinevalt teistest Touri klassikalistest mägedest Alpides ja Püreneedes, mida ümbritsevad kõrged mäetipud, on üle Provence’i kõrguv Ventoux üksik, olles nähtav juba väga kauge maa pealt. Seal on kolm järsku tõusu, kõik ühtviisi rasked.
- aastal tõusu lühendati nõlvade ümber puhunud tugeva mistraali tõttu, kuid mägi mängis ikkagi oma vingerpussi. Mõni kilomeeter enne uut „tippu“ trügisid pealtvaatajad rajale nii lähedale, et tuuri liider (ja hilisem võitja) Chris Froome sõitis otsa tema ees pedaalinud ratturile, kes omakorda põrkas kokku teleoperaatorit vedanud mootorrattaga. Tour de France’i ajalukku läinud legendaarsed kaadrid näitavad, kuidas Froome viskas kõrvale oma kõverakssõidetud jalgratta ja jätkas finiši poole liikumist joostes, kuni uus ratas kohale jõudis. Aastal 2021 roniti Ventoux’ otsa mitte üks, vaid koguni kaks korda ning kuulsusrikka võidu võttis Jumbo-Visma rattur Wout van Aert.
See ei ole meeldiv mägi. Prantsuse filosoof Roland Barthes ütles, et Mont Ventoux on „kurjuse jumal, millele tuleb tuua ohvreid. Ta ei andesta kunagi nõrkusi ja nõuab ebaõiglaselt suurt andamit kannatuste eest.“
Col du Tourmalet
Tourmalet on mägi, kuhu Tour de France’i ajaloos on kõige rohkem ronitud – aastast 1910 koguni 90 korral. 2115 meetri kõrgusena on see üks kõrgemaid sillutatud mäekurusid Prantsuse Püreneedes ja tõenäoliselt populaarseim rattasõidumägi kogu maailmas. Tänavu tõusevad sinna ka Tour de France Femmes ja Vuelta España.
Octave Lapize oli esimene rattur, kes 1910. aastal külmetava ja kurnatuna mäekuru ületamisel oma ratta nõlvast üles lükkas ning karjus seejuures korraldajate peale: „Mõrtsukad! Te olete mõrtsukad!“ Sellele vaatamata jõudis ta samal aastal Touri võiduni, 110 startinust finišeeris toona vaid 41.
Sestpeale on Tourmalet’ tõus üks Tour de France’i hinnatumaid. „Kui sa oled ronija tüüp, on kõik võidud Tour de France’il kaunid. Ent võita Tourmalet’ sugusel monumendil – seda ma armastan!“ ütles pisarais Thibaut Pinot pärast Tourmalet’ tõusu võitu 2019. aasta tuuril.
Puy de Dôme
Puy de Dôme ei asu ei Alpides ega Püreneedes, vaid on noor vulkaan Prantsusmaa kesk- ja lõunaosas paiknevas Keskmassiivis.Tour de France’il roniti sinna esimest korda aastal 1952 ning seda on tuuril võetud ainult 13 korda. 2023. aastal on Puy taas kavas esimest korda viimase 35 aasta jooksul ning seal asub 9. etapi finiš. 13,3 kilomeetri pikkuse tõusu keskmine kaldenurk on 7,7%, viimasel 4,5 kilomeetril aga ligi 12%. Seda eelistati tuntumatele tõusudele – Col du Galibier, Col de la Madeleine ja Col d’Aubisque, kui nimetada vaid kolme – 12. juulil 1964 toimunud etapi pärast, mis kujunes üheks meeldejäävamaks duelliks Touri ajaloo kõige eepilisemas vastasseisus Jacques Anquetili ja Raymond Poulidori vahel.
Külmavereline ja enesessetõmbunud Anquetil oli juba neljakordne Touri võitja ning kandis 20. etapi alguses kollast särki, tema edu Poulidori ees oli 56 sekundit. Touril oli pärast Puy tõusu kavas veel vaid kaks etappi, neist üks eraldistardist temposõit, kus Monsieur Chrono hüüdnime all tuntud Anquetil oli suurfavoriit. Lühidalt öeldes läbisid mehed suurema osa tõusust koos, kuid vähem kui kilomeeter enne finišit sattus Anquetil raskustesse ja Poulidor rebis otsustavalt ette. Kui Poulidor pärast rohkem kui seitse tundi kestnud võidusõitu finišijoone ületas, turnis Anquetil ikka veel nõlvast üles.
Finišijoone ületamise järel uuris ta oma tiimijuhilt Raphaël Géminianilt, kui palju 56-sekundilisest edust alles oli jäänud. „Neliteist sekundit,“ teatas Géminiani. „Seda on kolmteist sekundit enam kui mul tarvis,“ vastas Anquetil – ja saavutaski esimesena viienda võidu Touril. Poulidor aga on tänaseni tuntud kui parim rattur, kes pole kunagi Touri kollast särki kandnud, samuti on ta Mathieu van der Poeli vanaisa. 1964. aasta Touri 20. etappi aga peavad mõned rattaspordiajaloolased kõigi aegade parimaks jalgrattavõistluseks üldse.
