Mõistmine, et talvine sõit on teistsugune
Kui ma esimest korda talvel rattaga sõitma hakkasin, olin oma keskmises kiiruses pettunud. Isegi päevadel, mil tundsin end hästi, jäid mu ajad suvistele pingutustele alla. Kuna mul tollal võimsusandurit polnud, ei saanud ma lohutust faktist, et panustasin sama palju energiat, ning see tekitas nördimust.
Aja jooksul vähendas see sõidurõõmu. Strava segmentide tagaajamine ei tundnud mõistlikuna, sest talvised ajad ei suutnud suvistega konkureerida, ning pikemate marsruutide planeerimist piiras see, kui palju külma ja väsimust ma olin valmis taluma. Nii sõitsin ma talvel vähem, isegi kui tingimused olid head.
Uue lähenemisviisi leidmine
See muutus, kui ostsin täiskasvanuna oma esimese maastikuratta. See nihutas mu fookust. Nautisin lumistel radadel sõitmist ja uute oskuste õppimist, selle asemel et jälgida kiirust. See mõtteviis kandus üle ka maanteerattale. Hakkasin otsima kruusateid isegi siis, kui teadsin, et läheduses on siledam asfalt. Seadsin endale suvalisi talviseid väljakutseid, näiteks kui kaugele suudan sõita miinuskraadidega, enne kui mu varbad tundetuks muutuvad. Talvisest rattasõidust sai kas iseloomu kasvatav harjutus või lihtsalt lõbu – keskmise kiiruse tagaajamine lõppes.
See muutus mõtteviisis aitas mul taas talvist sõitu nautida, kuid tekitas ka huvi, miks talv rattal nii teistsugune tundub. Nagu selgub, on mitmeid füsioloogilisi ja keskkondlikke põhjuseid, miks talv meid aeglustab, isegi kui meie füüsiline vorm püsib samana.
Miks on talvine sõit teaduse põhjal aeglasem
On viis teaduslikult põhjendatud tegurit, mis selgitavad, miks kõik talvel aeglasemalt sõidavad. Nende mõistmine aitas mul aeglasema tempoga leppida.
- Külmad lihased toodavad vähem võimsust – lihaste madalam temperatuur vähendab metaboolset efektiivsust ja jõu tootmist. Uuringud näitavad, et vastupidavusvõime langeb, kui lihaste temperatuur külmas keskkonnas langeb, kuna lihasainevahetus on häiritud.
- Vähenenud neuromuskulaarne efektiivsus – külm aeglustab närviimpulsside levikut ja mõjutab koordinatsiooni. Ülevaated kinnitavad, et kokkupuude külmaga pärsib jõudu ja väljundvõimsust, aeglustades neuromuskulaarset funktsiooni.
- Energia kulub termoregulatsioonile – külmades tingimustes kulutab keha täiendavat energiat keha sisetemperatuuri säilitamiseks. Uuringud näitavad, et metaboolne kulu suureneb külmas õhus, kuna keha peab soojendama sissehingatavat õhku ja kudesid.
- Riietus suurendab aerodünaamilist takistust – kiirusel sõites moodustab suurema osa takistusjõududest aerodünaamiline takistus ning uuringud näitavad, et sõitja riietus ja kehakuju panustavad sellesse kõige rohkem. Tuuletunneli katsed viitavad, et sile ja liibuv riietus vähendab takistust võrreldes paksemate või lotendavate rõivastega.
- Teepinnad ja juhitavus muudavad käitumist – märjad või jäised pinnad toovad kaasa varasema pidurdamise, laiemad kurvi läbimised ja sujuvamad kiirendused. Välikatsed külmades välitingimustes on näidanud vähenenud võimsust ja kadentsi, mis on seotud õhutemperatuuri ja teepinna muutustega.
Aeglase hooaja omaksvõtt
Kui mõistate talvise aegluse taga peituvaid füsioloogilisi ja mehaanilisi tegureid, on lihtsam suvistest ootustest lahti lasta. Talv ei pea tähendama kiirust. See võib tähendada oskuste arendamist, avastamist, järjepidevust ja vastupidavust.
