Käesolev aasta ei ole erand ning sisse on viidud rida tehnilisi muudatusi – näiteks on juhtraua minimaalne kogulaius nüüd 400 mm ning piduriheeblite vaheline kaugus peab ületama 280 mm –, mis pakuvad huvi eelkõige sporditehnoloogia fanaatikutele. Ülejäänute jaoks võib olla huvitavam maanteekiivri ja eraldistardikiivri erisuste täpsem määratlemine.
Maantee- ja eraldistardikiivrite definitsioonid
Alates sellest aastast peavad maanteekiivritel olema vähemalt kolm nähtavat tuulutusava, need ei tohi katta kõrvu ning neil ei tohi olla visiiri. Kiivrid, mis näevad välja ja funktsioneerivad nagu temposõidu kiivrid, ei ole maanteesõitudel lubatud. See tähendab, et mõned sõitjad – näiteks Victor Campenaerts – peavad leidma endale uue lemmikkiivri, kui nende praegune peakate peaks liigselt sarnanema temposõidu omaga.
See on oluline, kuna Cyclingnewsi poolt läbi viidud 40 kiivri tuuletunneli testid näitasid – mis ei ole küll suur üllatus –, et kiirusel 40 km/h olid testi kolm eraldistardikiivrit kõige kiiremad. Need olid umbes 3 vatti kiiremad kui parim “aero” maanteekiiver ja 7 vatti kiiremad kui keskmine kiiver. Grupispurdis võib see muude võrdsete tingimuste juures olla otsustav tegur.
Uute eeskirjade täpsustamiseks on UCI võtnud kasutusele kaks kiivrikategooriat: traditsiooniline ja eraldistart. Traditsioonilistel ehk maanteekiivritel peab olema vähemalt kolm tuulutusava ja need ei tohi katta sõitja kõrvu. Eraldistardikiivritel selliseid piiranguid ei ole, kuid neid tohib kasutada ainult individuaalses või meeskondlikus temposõidus – ning neid ei tohi kasutada cyclo-crossis.
Uued eeskirjad kehtivad ka rajaäärsetele piiretele. UCI on kehtestanud miinimumnõuded, sealhulgas mõõtmed ning viisid, kuidas piirded omavahel ühendatakse ja teepinnale kinnitatakse. Eesmärk on tagada, et piirded oleksid piisavalt vastupidavad ja peaksid vastu kokkupõrkele, kui sõitja peaks suurel kiirusel nendesse kukkuma.
Head uudised Pro-meeskondadele ja mitme ala ratturitele
Häid uudiseid on Tom Pidcockile ja tema Pinarello–Q36.5 Pro Cycling meeskonnale (samuti Tudor Pro Cyclingule ja kõrgemast seltskonnast välja langenud Cofidisele), sest alates käesolevast aastast saavad eelmise hooaja UCI tehnilise edetabeli (Technical Rankings) kolm parimat ProTour meeskonda automaatse kutse kõikidele UCI WorldTour mitmepäevasõitudele, sealhulgas Giro d’italiale, Tour de France’ile ja Vueltale. Võistluste korraldajatele jääb alles kaks vabapääset (wildcard), mida saab kasutada parimate kohalike meeskondade kutsumiseks.
Rääkides tehnilisest edetabelist, siis alates 2027. aastast hakkavad teiste alade – nagu cyclo-cross, trekisõit ja maastikusõit (MTB) – tulemused andma punkte meeskonna UCI edetabelisse. Teisisõnu, kõik punktid, mida koguvad näiteks Mathieu van der Poel või Pauline Ferrand-Prévot cyclo-crossi võistlustelt, liidetakse vastavalt Alpecin-Deceunincki ja Visma–Lease a Bike’i iga-aastasele meeskondlikule punktisummale (juhul kui eelmise aasta Tour de France Femmes avec Zwift võitja otsustab naasta maastikuradadele). See peaks panema UAE Team Emiratesi, Lidl-Treki ja loomulikult ka teised meeskonnad mõtlema kahe- või kolme ala talentide palkamisele.
Reegel kehtib ainult meeskondlikule arvestusele, mitte individuaalsele maantee edetabelile, ning neid lisapunkte saavad meeskonna heaks koguda vaid 20 parimat meest ja 8 parimat naist. Punktid määratakse veel täpsustamata skaala alusel. See on kindlasti kasulik sellistele meeskondadele nagu Alpecin-Deceuninck ja Visma–Lease a Bike, kelle ridades on sõitjaid, kes osalevad regulaarselt teistel aladel ja suudavad punkte koguda ilma oma maanteekalendrit muutmata.
Meeskonnad, kellel selline mitmekülgsus puudub, peavad otsustama, kas nad soovivad uuest reeglist kasu lõigata, lastes sõitjatel proovida kätt näiteks graveli-sõidul. Võimalik, et näeme ka Tadej Pogačari proovimas gravelit või cyclo-crossi – kuid tõenäoliselt alles siis, kui tema maanteekarjäär hakkab lõpule jõudma ja ta on võitnud kõik soovitud võidusõidud. Seda oleks kindlasti põnev näha. Teisest küljest võib see avaldada negatiivset mõju maanteevõistlustel osalemisele, kuna maastikul toimuvad sõidud on üsna kukkumisohtlikud.
Värskeim näide on Wout van Aert, kes kasutas cyclo-crossi ettevalmistuseks kevadklassikuteks, kuid kukkus 2. jaanuaril Molis toimunud lumisel krossisõidul ja murdis hüppeliigese. Operatsioonijärgsete teadete kohaselt pidi ta treeningutelt eemal olema vaid kaks-kolm nädalat. L’Équipe’i poolt haastatletud ortopeediline kirurg ütles aga, et selline ajakava on liiga optimistlik.
Maanteetreeningute juurde naasmine võtab aega “umbes kaks kuud ja täielik naasmine võistlustulle kolm kuud,” sõnas ortopeed ja traumaspetsialist Gilbert Versier. “Jalgrattasõit on ala, kus keharaskus ei lange täielikult jalale, seega on pedaalimise juurde naasmine vorm rehabilitatsioonist. Naasmine Põhja klassikuteks ja Ardennide klassikuteks peaks olema võimalik ilma probleemideta.” Siiski on ebatõenäoline, et van Aert saaks kaasa teha mõnel ettevalmistaval võidusõidul.
