Veider on aga see, et Pidcock ja van Aert ei kuulu Red Bulli maanteetiimi. Nad sõidavad vastavalt meeskondades Q36.5 ja Visma–Lease a Bike. Aga kui pilte lähemalt vaadata, näeb, et mõlemal on peas Red Bulli kiiver – täpselt nagu võistlustel.
Pidcock ega van Aert ei reeda oma tiime – nad lihtsalt teenivad lisaraha, olles ühtlasi ühe maailma suurima brändi elavad reklaamtulbad. Sest eelkõige ongi Red Bull globaalne kaubamärk, maailma populaarseim energiajook ja kolmas väärtuslikem karastusjoogibränd pärast Coca-Colat ja Pepsit. Brändi huve edendades omab või toetab Red Bull vähemalt kuut jalgpalliklubi, kahte vormel 1 tiimi, kahte jäähokimeeskonda ja Inglismaa ragbiklubi Red Bull Newcastle.
Selles pole iseenesest midagi imelikku – täpselt sellepärast annavad ka Visma ja Lease a Bike oma nimed van Aerti tiimile: et kasvatada tuntust ja siduda oma bränd edu ja võitudega. Saksa uuenduslike pliidikubu-lahenduste tootja BORA Lufttechnik GmbH ning sanitaartehnika ja torumaterjalide tootja Hansgrohe SE on enam kui õnnelikud, kui saavad sõita kaasa Red Bulli globaalse lainetusega. Ja ettevõtte ambitsioonid on muljetavaldavad. Rattamaailmas kulutasid nad ajakirja Velo andmetel umbes 50 miljonit eurot(!) selleks, et Remco Evenepoel saaks Soudal Quick-Stepiga lepingu lõpetada ja liituda Red Bulli rünnakuga Tour de France’i edu suunas.
Ja ärme unusta, et põnev noor Red Bulli sõitja Florian Lipowitz lõpetas tänavuse Tour de France’i kolmandal kohal. Aga ta kaotas neljakordsele Touri meistrile Tadej Pogačarile (UAE Team Emirates–XRG) 11 minutiga ning Jonas Vingegaardile (Visma–Lease a Bike) 6 minuti ja 36 sekundiga. Tiimi jaoks, kelle rahakott on sama suur kui ambitsioonid, pole see lihtsalt piisav.
Kes tänavust Touri jälgis, nägi Lipowitzi kangelaslikku pingutust poodiumi säilitamise nimel – ja võis märgata ka seda, et ta tegi suure osa tööst üksinda. Kui teistel üldarvestuse tippmeestel olid ees abimehed tuult murdmas, siis noor sakslane leidis end sagedasti üksinda tühjast ruumist ümbritsetuna. Ning kui ta lõpuks kellegagi koos sõitma sattus, olid need konkurentide meeskondade ratturid, kes lasid Lipowitzi hea meelega enda ees rügada.
Võib oletada, et Red Bulli domestique´d keskendusid hoopis viiekordse suurtuuri-võitja Primož Rogliči aitamisele. Roglič lõpetas kokkuvõttes kaheksandana, 14.30 Lipowitzist taga ja seega 25.30 võitjast. Ilmselt märkas Red Bullis keegi, kui ebaefektiivselt tiimi ressursse kasutati, sest tiimi asutaja ja mänedžer Ralph Denk raputas põhjalikult treenerite ja spordidirektorite osakonda: lahti lasti Rolf Aldag, Bernie Eisel, Enrico Gasparotto ja Heinrich Haussler.
Nende asemele on Denk teinud kõik, et oma suurt staari Evenepoeli võimalikult koduselt tundma panna. Alustuseks toodi INEOS Grenadiersist üle uus spordijuht (Chief of Sports) Zak Dempster ning võistluste juht (Head of Racing) Oliver Cookson. Tiimiga liituvad ka Evenepoeli endised lähikondsed ja koostööpartnerid: Klaas Lodewyck (Soudal Quick-Stepist) ja endine Belgia koondise peatreener Sven Vanthourenhout, kes juhatas Evenepoeli nii MM- kui olümpiakulda. Lisaks palkas Red Bull Lotto tiimist Tony Gallopini. See on muljetavaldav kogus treenerite suurtükiväge ning väga selge sõnum, et Red Bull võtab duelli UAE Team Emirates–XRG ja Visma–Lease a Bikega suurtuuride ülemvõimu pärast väga tõsiselt. Alates 2020. aastast on need kaks tiimi võitnud 18-st suurtuurist 13, sealhulgas kõik kuus viimast Tour de France’i.
Mitmed küsimused on siiski vastuseta. Peamine neist: kas Evenepoel suudab üldse Pogačarit võita, kui viimane paistab aastast aastasse paremaks muutuvat? Või kas ta suudab alistada Vingegaardi, kes andis alles hiljuti teada, et on pärast 2024. aasta Itzulia Baskimaa velotuuri ränka kukkumist taas täielikus löögihoos? Mina seda ei usu. Kolmekordsel temposõidu maailmameistril näib puuduvat mingi füüsiline komponent, mis on parimatel mägironijatel – nagu Pogačar ja Vingegaard –, olgu see siis tema kehaehituse iseärasus või seesama omadus, mis teeb temast maailma parima temposõitja. Pogačar ja Vingegaard on mõlemad suurepärased temposõitjad, kuid mitte Evenepoeli tasemel. Samas ei küüni Evenepoel nende tasemele nendel pikkadel ja järskudel tõusudel, mis suurtuuri lõpuks paika panevad.
Evenepoel on seni sõitnud kuuel suurtuuril ja ette on näidata vaid üks üldvõit – 2022. aasta Vuelta a España – ning kolmas koht 2024. aasta Touril. Võib-olla õnnestub tal uue treeneritiimi ja Red Bulli sügavate taskute abil järgmine samm siiski teha.
Lahtine on ka küsimus, mida peale hakata Lipowitzi ja eriti 36-aastase Rogličiga, kes oleks tänavu jäänud üldse võiduta, kui poleks olnud Volta Ciclista a Catalunya’t. Kas Lipowitz tahab Touril Evenepoeli heaks töötada, kui talle lubatakse ise liidrirolli Giro’l või Vuelta’l? Kas Roglič tahab veel kord proovida suurtuuri võita? Raske on ette kujutada, et ta sõidaks kellegi teise heaks – võib-olla ainult Pogačari jaoks maailmameistrivõistlustel.
On tore, et Red Bullil on nüüd piinlikult palju tugevaid sõitjaid – tõeline luksuskoosseis. Aga kui see tiim ei võida peagi ühtki suurtuuri, võib see „piinlikult suur rikkus“ üsna kiiresti üsna päriselt piinlikuks muutuda.
